Sünnipäev

Lubasin viimane kord, et kirjutan tänases postituses täpsemalt, miks me laupäevaks auto rentisime. Olen suhelnud ühe eestlasega, kes elab u kümmekond aastat juba Houstonis ning kuidagi on nii, et mõne inimesega jutt klapib esimesest hetkest ja nii meil täpselt oligi. Hakkasime rääkima ja juttu jätkus kauemaks. Tema nimi on Merliis ning ta elab oma abikaasa ja lapsega Houstoni linnapiirist pisut väljas Woodlandis. Hakkasime suhtlema jaanuari algusest ning üsna pea ta ütles, et kuu lõpus tuleb tal sünnipäev ja tal oleks hea meel kui me saaksime seal osaleda. Olime kutse üle väga õnnelikud, sest meil pole siin peale Kaspari töökaaslaste ühtegi tuttavat veel tekkinud.

See kui keegi elab Houstoni linnapiirist pisut väljas tähendab see vähemalt tunnist autosõitu. Linn on väga suur ja liiklus üsna hull. Sünnipäev pidi algama kell 1 päeval ja see tähendas, et pidime üsna varakult end valmis panema. Reede õhtul käisime ostsime kingituse, mis tekitas muidugi meile ka küsimusi – mida kinkida võõrale inimesele, keda sa pole veel päris elus kohanudki? Meie tegime sellise kingituse + lilled:

Kingituse otsimine ja pakkimine oli muidugi väsitav töö ja lausa nõudis hiiglaslikku portsu suussulavat mehhiklaste tänavatoitu (tundub, et tuleb üks trennikord nädalasse juurde mahutada, sest tänavatoit on siin täiesti TAEVALIK!)

Laupäeval oli äratus kell 9, Kaspar tegi kiirelt pannkoogid, sõime ja hakkasime sättima. Õnneks saab autot pm meie maja kõrval asuvast hotellist rentida ja see läks väga kiiresti. Kell 11 olime sätitud, auto parklas ja valmis seiklusteks. Küll oli hea autosse istuda! See võib tunduda kummalisena aga kui oled autoga harjunud liiklema ja siis ühel hetkel oled jalamees, kes oma käigud teeb ainult jala või bussiga, siis on ülimalt suur asi istuda mugavasse autosse. Läksime veel hommikul lillepoodi, et värske lillekimp haarata ja ma olin täiesti hämmingus kui kiiresti sai autoga poodi. Jala kõnnime seda sama teekonda u 25 min ja ega buss ka just torma oluliselt kiiremini.

Kuna meil oli aega, siis Kaspar tahtis viia mind selle hotelli juurde, kust ta kogu seda seiklust alustas. Piirkond oli päris kohutav ja ega hotell ka parem välja näinud. Pole ime, et esmamulje Houstonist just hea ei olnud. Ma oleksin ilmelt terve esimese nädala silmad peos olnud aga mitte Kaspar.

Seejärel asusimegi sünnipäeva poole teele. Pikk jutt lühidalt: eksisime kolm korda ära ja jõudsime kohale 50 min hilinemisega. Liiklus on siin linnas ikka väga tihe ja teede rägastikud nii suured, et midagi sellist pole me kumbki varem näinud. Ühes suunas kuus rada, teises suunas kuus rada, teed on mitme tasandilised ja igal pool on sada märki, mida jälgida ja kust maha keerata ja juba oledki oma teeotsa maha maganud ja tagasipööramiseks pole just kõige lihtsamad võimalused jne jne. Õnneks olime varasemalt Merliisiga tel nr vahetanud ja andsin teada, et jääme lootusetult hiljaks. Lõpuks võtsime juba hoiaku- hea kui üldse kohale jõuame J Jõudsime!

Piirkond, kus sünnipäev toimus oli lausa imeline. The Woodlands meenutab oma olemuselt Nõmmet – kõrghaljastusega piirkond, kus kõik on justkui metsa sees aga lähemal vaatlusel leiad, et igal pool on majad ja teerajakesed. Majad on imeilusad ja suured ja selline oli ka sihtkoht. 

Sõitsime hoovi, võtsime kingituse kaasa ja läksime südame kloppides ukse taha. Pean tunnistama, et olin ikka päris närvis küll. Lõppude lõpuks läksime ju võhivõõra inimese sünnipäevale, kus me ei tundnud mitte kedagi. Sünnipäevalaps tuli laia naeratusega uksele ja esimesest hetkest oli väga hea ja soe tunne. Kallistasime, soovisime õnne ja astusime edasi. Toast tulid rõõmsad hääled, kes teatasid, et kui üllatav on esikust eesti keelt kuulda! Kõik külalised olid eestlased! Ainuke ameeriklane oli Merliisi enda abikaasa, kes sai mingil määral samuti eesti keelest aru. Kohe pakuti meile juua ja väga armas oli näha, et külalised polnud isegi söömisega alustanud vaid ootasid meid. Merliisi abikaasa oli köögis ja serveeris kõigile enda tehtud rooga milleks oli riis koos lihakastmega, kus oli sees nii kana kui siga kui palju muud erinevat. Toit oli pigem vürtsikas ja väga maitsev. Sõime tutvusime, jõime veini. Inimesed olid väga avatud ja sõbralikud. Eestlased, kes olid sünnipäeval olid juba pikemat aega USA-s elanud (üle 10a) ning oli aru saada, et eesti keelt räägivad nad aktsendiga. See on tegelikult täiesti mõistetav, sest kui kodune keel on inglise keel (kõikidel on abikaasad ameeriklased), siis pole imestada, et see jääb külge.

Mõne aja möödudes serveeriti magustoitu, mis oli samuti Merliisi mehe valmistatud ja mis meenutas krõbedat saiavormi. Kõik oli väga maitsev. Ära tulles ütlesin Kasparile, et eestlase sünnipäevalt tuled igas maailma nurgas punnis kõhuga ära J 

Kella 5 paiku hakkasime koju tulema, sest meil oli plaanis veel IKEA-sse minna (auto olemasolu tuli ikka 100% ära kasutada). 

IKEA-s

Kaspar ei suutnud hommikuni oodata ja hakkas õhtul kell 10 kappi kokku panema:

Kodukandis tagasi (valgustatud "postid" on elektrituletega kaetud palmide tüved):

Võtsime IKEA-st soovitud mööblitükid ja sõitsime oma uptowni piirkonda tagasi. See on ikka uskumatu, et autoga käid sutsti ära nagu poleks asigi, bussiga kulub meil sellele teekonnale terve päev ära ja ega siis ikka kapp seljas koju tagasi ei tule. Peale IKEA-s käiku tiirutasime linnapeal ja ühel hetkel avastasime end eramajade piirkonnas umbes 20-ga sõitmas ja teiste akendest sisse vahtimas. Pean tunnistama, et meil on selline imelik hobi käia ja vaadata maju. Siiani oleme seda ainult päevavalges teinud aga nüüd pimedas oli maru hea akendest sisse ka vaadata. Üsna ulmeline, kuidas inimesed elavad, millistes lossides ja kui palju neid siin on! Üks uhkem kui teine- sammastega ja ilma, trepihalliga  ja ilma, tiibklaveriga ja ilma jne jne.

Need pildid on juba pühapäeva hommikusel tuuril tehtud. Laupäeva õhtul olin nii elevuses, et unustasin pildistada :)

Pühapäeva hommikul olime äratuse sättinud kella 8-ks, et autoga veel toidupoes ka ära käia enne kui pidime selle tagastama. Olime mõlemad unustanud, millist luksuslikku elu me Tartus elasime kui igal pühapäeval autoga poes käisime – kui lihtne ja kiire see ikka on! Ostsime korralikud toiduvarud, et ei peaks tükk aega seljakotiga tassima ja olime üliõnnelikud, et õhtul ei pea toidupoe retkele enam minema. 

Kui kell 8 helises äratuskell siis 5 min hiljem hakkas tuletõrjealarm kõrvulukustavalt undama. Panime riidesse, haarasime passid ja rahakotid ja läksime alla. All oli juba palju inimesi ja üsna pea saabus ka tuletõrje. Õnneks oli tegemist valealarmiga ja tulime rahulikult üles oma pannkooke pugima. Keskpäevaks oli poetiirud tehtud ning olime taaskord jalamehed. Tulime koju ja läksime päevitama ja mõtlesime selle üle kui palju asju võetakse iseenesestmõistetavalt ja kuidas sa neid asju mingil hetkel ümber hindad. Ega meil igapäeva toimetusteks otseselt autot vaja polegi, rohkem nädalavahetuse tsill ja poeskäigud ja eks selleks puhuks saame teinekordki autot rentida aga küll oli ikka mõnus! Kogu nädalavahetus andis nii mõnusa positiivse energialaengu, et saime autoga tsilliga ja uudistada, saime uusi toredaid tutvusi ja nautisime päikest.

Positiivset töönädalat kõigile!

Maile

Kolmas keeletund

Kolmas keeletund on sedapuhku läbi saanud ja pean tõdema, et kui ülikoolis ka nii tõhusad keelekursused oleksid olnud, siis suure tõenäosusega ma poleks siia kursusele sattunudki, sest mul poleks seda vaja olnud. Iga tund algab sellega, et räägime, mida me nädalavahetusel tegime, kus käisime jms. Kui järg minu kätte jõudis, siis rääkisin sellest, et võtsin pühapäeval päikest. Korraga ei saanud keegi aru, mida ma selle all mõtlen. Kuna ma hispaania keeles eriti pädev ei ole, siis olin kindel, et ütlesin ise midagi totaalselt valesti. Õpetaja hakkas aga naerma ja ütles, et ei kõik on õige, et päevitamine on „So very Baltic thing to do, if they see sun, they will go just crazy!“ ehk siis päevitamine on Baltimaadest pärit inimestele vägagi omane tegevus ja et me minevat kohe hulluks kui päikest näeme. Kõik hakkasid naerma selle peale aga mind pani see mõtlema, kas tõesti siinsed inimesed ei päevita?!

Ootan enne keeletundi fuajees:

Eile jõudsin keeletundi enne teisi õpilasi ja enne õpetajat, seega kasutasin juhust, et "klassiruumist" pilti teha...

... ja ka vaatest, mis sellest ruumist avaneb:

Väsinud õpilane taas kodus

Meie õpetaja Gaston saatis meilile veel ühe õpiku, mis on lisamaterjaliks ning saame selle soovi korral ise välja printida. Läksime siis eile õhtul alla fuajeesse printima. Loomulikult peale printimise nupule vajutamist selgus, et printeris oli paber otsas. Mis seal siis ikka, otsas siis otsas. Peale keeletundi koju jõudes, läksin alt kohvi võtma ja avastasin,et minu eelmisel õhtul printima pandud paberid olid ilusti välja prinditud ja laua otsale sätitud. Läksin kontorisse, et administraatorit selle kena žesti eest tänada, kuid tema hakkas kohe vabandama selle eest, et eelmisel päeval printeris paberit ei olnud. Tunnistan ausalt, et ma olen siiamaani hämmingus kui abivalmid, sõbralikud ja toredad meie maja töötajad on.

Eile käisin ka esimest korda Kaspari kontoris Tere ütlemas. Tutvusid ta kolleegidega ja ümbrusega. Kolleegid võtsid mind väga soojalt ja sõbralikult vastu ja tulid kohe juttu rääkima, viskasid nalja ja olid niisama muhedad. Üks mees hoiatas, et kevadel tulevad suured üleujutused ja näitas oma telefonist pilti, millega võiks arvestada. Ma arvasin selle peale, et maru hea, et meie korter ikka kolmandal korrusel asub :)

Kaspar töötab ühe mehe kabinetis, kes ise käib umbes korra kuus kohal:

USA-s on kombeks panna kõik teenitud sertifikaadid ja ülikoolidiplomid seinale ritta, nagu ka sellel mehel on pandud:

Kaspari kontoris:

Eile õhtul käisime jalutamas. Õhus on tunda tõelist kevade tunnet, sest kui ennem läks juba kell 17 pimedaks siis nüüd on kuni kella 18-ni valge. Kaspar lõpetas pisut varem ja seega saime juba 17-st jalutama minna. Mõnusa õhtuse päikesega on lausa lust eramajade tänavates jalutada ja unistada. Lisaks arutlesime selle üle kui vahva oleks olla loomaomanik. Siin on pea igas eramaja hoovis vahva koer ja igakord kui jalutamas käime, siis ma ehmun korraliku karjatusega, sest mõni koer arvab, et hea oleks sõbraliku naeratusega värava juurde tulla ja siis tühja koha pealt haukuma hakata. Jah, ma ehmun iga kord selle peale :S

Täna on aga reede! Ülimõnus on aga see, et homme ootab meid ees eriti vahva ja põnev päev. Nimelt rentisime auto üheks päevaks aga mis põhjusel, selleks kirjutan juba järgmises postituses lähemalt J

Ilusat reedet!

Maile

Nädalavahetusel saabus suvi!

Nädalavahetus on möödunud taaskord liigagi kiiresti ja üsna sündmusterohkelt. Alustan siiski algusest ehk kolmapäevast kui meil tuli mõte,  mida laupäeval ette võtta. Nimelt on taolisi korteri komplekse, nagu meie oma, siin lausa jalaga segada. Mõnel tänaval võid lausa üksteise kõrval näha reas suuri komplekse siltidega, kus täpselt asub kontor informatsiooni saamiseks. Tegemist ongi korteritega, mis on spetsiaalselt välja üürimiseks ehitatud ning selle jaoks loodud, et elanikel oleks mugav ja hea ja kõik tahaksid korteris ikka võimalikult kaua elada. Taolistel kompleksidel on olemas täisvarustusega köök, põrandakatted (ise saab valida kas soovid vaipkatet, plaaditud põrandaid või puitu- viimase eest maksad ka rohkem), aknakatted (ribikardinad) + putukavõrgud, valgustid, garderoobid, pesumasinad + kuivatid, AC, ventilaatorid igas toas. Lisaks veel ühishoovid basseini ja lõõgastusalaga (diivanid, gaasigrillid jms), jõusaal ning kohvibaar, kus saab istuda ja igal ajal endale kohvi/teed võtta. Samuti töömees, kes teeb vajalikud parandustööd ja esimesel korrusel asuv kontor, kust saab vajadusel infot küsida või abi). Kõik need lisad on üürihinna sees ja eraldi juurde nende eest tasuma ei pea (üürihinnad on piisavalt krõbedad nii, et oled nende eest juba tasunud nagunii). Samuti on üürihindade sees juba üldkoristusteenus, prügivedu, sisehoovi + basseinipuhastus, üldelekter jms. 

 Meie mõtlesime, et maru huvitav oleks näha mismoodi elatakse teistes taolistes kompleksides ja seega otsustasime panna ajad kirja kui „potensiaalsed korteriotsijad“. Mõtlesime oma luiskeloo välja, millisest korterist oleme huvitatud ja saimegi laupäevaks vaatamiseks ajad erinevatesse korteritesse. Iseenesest vaatamine ei kohusta kedagi millekski ja inimesed käivadki ringi, et erinevatel võimalustel silma peal hoida. Meie olime lihtsalt niisama uudishimulikud J

Laupäeval pistsime oma pannkoogid pintslisse (mitte mingid tublid proteiinipannkoogid, vaid ikka need vanakooli pannkoogid nisujahu ja suhkruga nagu lapsepõlves maal vanaema juures :) ) Hommikusöögi aja veetsime skaibi vahendusel perega koos nagu nädalavahetustel on juba välja kujunenud ja  ...

... asusime teele

Esimene kompleks kuhu läksime asus meie majast umbes 10 min jalutuskäigu kaugusel ja nägi väljast päris uhke välja. Korruseid oli umbes 5 ja tundus vägagi sümpaatne. Niisiis viidi meid näidiskorteritesse tuurile. Soovisime näha kahe magamistoaga kortereid. Siinamail on aga kombeks, et kui on juba kaks magamistuba, siis on tingimata ka kaks vannituba, sest missugune hull perekond peaks ometi ühe vannitoaga hakkama saama?!  Korter ise nägi välja selline:

Elutuba avatud köögiga, mille lett oli nii kõrge, et ma vaevu üle nägin:

Sellistel korteritel on alati täisvarustusega köök, mis sisaldab mööblit + graniidist tööpinda (kuuma-, külma-, kriimustusekindel), ahju+pliiti, mikrolaineahju, külmikut + jäämasinat, nõudepesumasinat ning üldjuhul ka topeltkraanikausse. Köögid on alati väga mahukad ning kas U- kujulised, nagu juuresoleval pildil või L- kujulised + saarekesega.

Master bedroom ehk põhimagamistuba (voodi oli nii kõrge, et ma vajaksin seal mitte ainult taburetti vaid lausa redelit, et voodisse pääseda):

Kõikidel korteritel on sama joon: põhimagamistoaga on ühendatud põhivannituba ja suur garderoob. Põhivannitoas on tingimata vann, wc pott, 2 kraanikaussi (sest kes saaks hakkama ühega?) ja mõnel juhul ka duššikabiin:

Sama korteri II magamistuba ehk külalistetuba:

Ka külalistetoal on oma garderoob + vannituba:

Nagu näete, siis näidiskorter on kenasti sisustatud ja iga asi omal kohal. Kahjuks jättis kogu korter kohutavalt pimeda mulje ja ma tahtsin sealt ruttu välja saada. Mulle ei meeldi pimedad eluruumid, tunnen et tahan kohe välja. Korteri akende taga valitses korralik džungel, mida maakler nimetas hellitavalt „õdusaks väikeseks siseõueks“ aga meile tundus see rohkem kui räsitud vihmametsatukk, mis võtab iga valguskiire endale ja tuppa jääbki ainult pimedus.

Suur ühine sisehoov (kahjuks väga vähestel korteritel oli privileeg sellist vaadet omada) on kõikidel sellistel kompleksidel üsna sarnane: suurem bassein, lamamistoolid päevitamiseks, lauad ja toolid einestamiseks või niisama istumiseks, mõned gaasigrillid ja pehme mööbel, kus lõõgastuda. Mõnel juhul kuulub kompleksi juurde ka mullivann, seal mullivanni küll ei olnud aga hoov ise oli tõeliselt kaunis:

Järgisena läksime koju tagasi, et riideid vahetada. Nimelt oli temperatuur tõusnud 28 kraadini ja pikad teksad tuli ruttu lühikeste vastu vahetada. Seejärel oli aeg minna uut kortermaja uudistama. Tegemist oli kõrghoonega:

Maja oli väga uhke ning sisse astudes oli tunne, nagu siseneks uhkesse 5 tärni hotelli. Kohe pakuti vett ja istet (peale kõndimist kuuma päikese käes on need kaks asja väga mõnusaks turgutuseks). Näidiskorterid asusid 12. ja 26. korrusel.

Üdiselt on kõikidel korteritel avatud köögiga elutoad, kuhu mahub kenasti ka söögilaud vähemalt neljale:

Imeline köök (siin siis näete L-kujulist kööki saarekesega):

Põhimagamistuba:

Magamistoast saab otse põhivannituppa, millel loomulikult ikka kaks kraanikaussi:

Elutoast sai minna rõdule vaadet nautima. Kaspar ja maakler vaatavad alla 7. korruse terrassile, kus asub ühisõu basseiniga:

 Lummav vaade 26. korruse rõdult:

 7. korrusel asuv ühishoov:

Nagu piltidelt nägite, siis korterid olid väga kenad ja vaade lausa lummav.  Küll aga oli ühisõu üsna tagasihoidliku välimusega kui võrrelda seda nt meie kodu sisehooviga.  Rohelust oli üsna napilt ja hubasusele just erilist rõhku ei pandud. Muidugi oli kõik puhas ja hoolitsetud.

Kui korterid olid vaadatud tundsime, et nälg hakkab juba silmanägemisele ning lippasime 5min kaugusel olevasse kaubanduskeskusese Galleria, kus on söögikohti rohkem kui jõuaks üles lugeda. Läksime Hiina toidukohta ja sõime maailma kõige PAREMAT kana ja krõbedat riisi. Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis üks portsjon võrdub vabalt 2-3 inimese toidukorraga. Sõime kõhud täis ja pakkisime ülejäänud koju kaasa.

Laupäeva õhtu veetsime aias lõõgastudes ja tõdesime, et meie koduke on ikka kõige armsam ja saime aru kui väga meil vedanud on ja kui tänulikud me selle kõige eest oleme.

Pühapäeva hommik oli üsna hiline nagu ikka. Sõime kõhud täis ning peale hommikusööki läks Kaspar aeda lugema. Päike oli väljas ja ilm endiselt väga kuum. Minul oli skaibivestluse aeg Janaga kokku lepitud ja nii me lobisesime tükk aega enne kui aeda Kasparile järgi läksin. Kuna viimased päevad on ainult sadanud, müristanud ja äikest löönud siis oli tõeliselt mõnus, et nii laupäeval kui ka pühapäeval oli väljas suveilm. Pühapäev nägigi ette lõõgastumist aias, poetiiru ja tavapärast pühapäevast jooksutrenni.

Kui täna aias päikest võtsime, siis mõtlesime, et kõik oleks lausa täiuslik kui saaksime oma pere ja sõbrad kasvõi üheks päevaks ka siia lõõgastuma võluda, et saaksite nautida päikest ja d-vitamiini ammutada.

Pühapäev aias:

Ilusat nädala algust!

Maile