Guacamole ja dinosaurused

Neljapäeva õhtul plaanisin taaskord toiduga katsetusi teha. Olen ammu soovinud proovida mehhiklaste kuulsat guacamolet, kuid poes müüdav pole eriti isuäratav tundunud ja Mehhiko restorani pole me veel jõudnud. Guacamole on avokaadol põhinev dipikaste, mis on Mehhikos väga levinud ja mida serveeritakse peamiselt nacho krõpsudega (Eestis müüakse nt tortilla krõpsude nime all).  Seega otsustasin ma seda ise teha. Otsisin netist retsepti ja hakkasin kokkama. Mida selleks siis vaja on?

ü  Küps avokaado

ü  Meresool

ü  Pipar

ü  Laimi või sidrunimahl

ü  Lisandid enda maitse järgi nt hakitud tomat või küüslauk

Kuidas ma tean, et avokaado on küps?

Tavaliselt müüakse poes kõvemaid ja järelvalmimist vajavaid avokaadosid. Mina lasen neil tavaliselt 2-3 päeva toasoojas veel järelvalmida, enne kui kasutan. Kui sõrmedega õrnalt peale vajutada on tunda, kas ta on kergelt pehme või vajab veel pisut aega.

Kõigepealt tuleb avokaado puhastada, selleks lõika vili suure noaga pooleks ümber kivi ja keera õrgalt käte vahel nii, et pooled läheksid lahti. Eemalda kivi. Eemalda supilusikaga pehme avokaado sisu. Suru avokaado kahvliharude vahelt läbi, lisa maitseained ja laimimahl ning tükeldatud lisandid, sega kokku ja asu sööma. Sobib nt krõpsudega või näkileivaga või ka leiva peale määrimiseks. Mul kodus krõpse ei olnud ja tavalise leivaga on ka siin kehvad lood, seega otsustasin näkileiva kasuks.

Välja näeb nagu titetoit aga maitselt on imehea!

Rukkijahust näkileivad (neid leidub küll kahjuks ainult IKEAs):

Neljapäeva öösel jõudis ka abikaasa tööreisilt koju ja reede veetsime mõlemad kodukontoris. Reedene tööpäev läks küll pisut ajaraamidest välja ja lõpetasin alles kell 20 aga st, et üsna palju sai ka tehtud, mis on hea. Päeva lõpetuseks läksime mullivanni lõõgastuma ja see pani i-le korraliku täpi küll.

Laupäev pidi olema loodusmuuseumi päev. Plaanisime ärgata varakult ja kell 10 juba hommikust süüa. No ütleme nii, et päris plaanipäraselt ei läinud- magasime korralikult sisse. Sellest iseenesest midagi hullu ei olnud, ega see muuseum eest ära ka ei jookse. Pugisime kõhud pannkooke täis (nagu laupäeva hommikuti kombeks) ja asusime muuseumi poole teele (plaanitust pisut hiljem). Muuseum on siis Houston Museum of Natural Science ja me pidime sõitma bussiga + trammiga, et sinna kohale jõuda. Nagu arvata võite, siis selline muuseum on hiiglaslikult suur, uudistamist ikka omajagu ning kõike kirjeldada üsna keerukas, seega võtame teid kohe algusest peale tuurile hoopis kaasa:

Oleme kenasti muuseumi ette jõudnud

Esimese asjana sisenedes on võimalik kohe dinosauruseid tervitada ja seda võimalust tuleb muidugi kasutada

Uudishimulikumad dinosaurused tulid kohe ise meie juurde uudistama. Olge ettevaatlikud, et nad teile peale ei astuks!

Järgmisena liigume rongide ruumi, kus on esindatud Texase osariigi kuulsamad paigad ja rongiteed

...ja rongide ruumist edasi juba dinosauruste maailma, kus üks suuremat sorti elukas on end foto jaoks juba sobivasse poosi sättinud

Mammuti skelett

Siin peavad nüüd nõrganärvilised hinge tagasi hoidma, sest hiiglasliku hai lõuad kedagi juba külmaks ei jäta

sealsamas tuli ka üks kohalik meid tervitama - viisakas! (tegemist on neandertallasega, kes elas u 150 000 - 40 000 aastat tagasi)

Järgmisest ruumist leiame igale huvi pakkuvale küsimusele vastuse, sest riiulitelt leiab koljusid, siseorganeid, loomanahku ja muud huvitavad koos põnevate tekstidega. Lisaks ei puudu ruumist ka hiiglaslikud gloobused.

...ainult üks küsimus ei leidnud vastust- miks on Tallinn hiigelgloobusele valesti kirjutatud?

Nüüd on aeg puhkepausiks!

Jätkame teekonda Ameerika ajalooga, kus indiaanlastel ja nende usul on eriti suur osa. Pildil on tootemisammas, mis igal endast lugupidaval indiaanlasel peaks koduukse ees olema.

Seejärel tuleb mineraalide ruum. Pildil näete siis suuruselt kolmandat kullakamakat (23,26kg), mis maa seest on leitud

 kuld

 Nüüd oleme jõudnud galeriisse, kus võib näha igivanade puude läbilõikeid, Kaspar seisab ühe sellise kõrval.

Päeva lõppedes läksime veel muuseumi ees olevasse parki ja vaatepilt oli nagu Ameerika perefilmist välja lõigatud: pered istusid piknikutekkidega murul ja einestasid, lapsed jooksid ringi ja keegi viskas oma koerale frisbit. Üsna kližeelik vaatepilt nagu võite ette kujutada aga muidugi väga armas:

Samal hetkel tundsime, et jalad löövad tuld ja kõht on kohutavalt tühi ning otsustasime, et peame sööma minema. Söögikohaks valisime Pollo Loco, mis serveerib kana igas võimalikus variandis. Tellisin endale kanawrapi ja läksin sellega totaalselt alt. See oli nii vürtsikas, et olin kindel, et mu neelutoru põleb. Õnneks oli Kaspari imemaitsev kanapraad suur ja nii ma viimase kolmandiku sealt pintslisse pistsingi.

Laupäeva õhtusse pidi mahtuma veel poeskäik ja nii tegimegi. Müttasime Walmartis veel u 1,5h ja kui lõpuks koju jõudsime olime ikka korralikud laibad. Siin aitas ainult üks – jakuuzi! Panime ujukad selga ja lippasime aeda mullivanni. Kaspar oli veel õige kange Eesti mees ja tegi lisaks ka talisuplust kõrvalolevas basseinis- prrr!

Süüa pikemaks ajaks!

Täna ootab meid ees maailma kõige laisem pühapäev ja ainsaks mõistlikuks tegevuseks kogu päeva juures on planeeritud õhtune trenn. Teile soovime ilusat pühapäeva õhtut!

Maile