Eksam

Alustuseks soovin kõigile ilusat alanud aastat! 2016 oli meie elus parim aasta ning ootame suure põnevusega, mida toob alanud aasta. Aasta tagasi istusime Süldadega ühise laua taga ja võtsime uut aastat vastu. Tol hetkel poleks osanud uneski näha, kus keegi aasta pärast on oma elus. Sellele mõtlemine tekitab isegi natuke õudu – kui palju saab tegelikult üheainsa aastaga muutuda? Tuleb välja, et päris palju. Liigselt sellele ehk mõtlema ei pea, sest elu teeb oma käigud ise ja ma olen ikka seda meelt olnud, et kuigi magavale kassile hiir suhu ei jookse, siis kõige olulisemad asjad juhtuvad pigem juhuslikult ehk väikese endapoolse tõukega.

Meie aastavahetus algas vägagi rahulikult ja mõnusalt. Tegin aasta viimaseks hommikuks kuhja pannkooke, panime „Siin me oleme“ filmi peale ja nautisime oma pikka hommikusööki. 

Lõuna ajal tegime veel aasta viimase trenni ära ja kell 16:00 olime arvutite ja telefoni juures hakkamas, et perele head uut aastat soovida, sest just siis oli Eestis kell saanud 00:00. 

Olles kuulanud/näinud  (purjus) pereliikmeid üle asusime oma õhtuste ettevalmistuste juurde. Plaanis oli teha korralik kartulisalat, singirullid, täidetud munad ja ahjupraad. Nagu korralikele eestlastele kombeks, siis ega meiegi oska toitu väikeses koguses teha ja hoolimata sellest, et olime kahekesti oleks söönuks saanud oma 10 eestlast. Tore- järgnevad neli päeva paistis menüüs kartulisalat olevat.

Magustoidu pärast me muretsema ei pidanud, sest paar päeva tagasi saabus meile Eestist imeline üllatuspakk. Kodused olid saatnud meile kõike head ja paremat ja seega me otsustasime kohe, et vana-aasta õhtu magustoiduks saavad olema Kalevi kommid ja küpsised. Paki sees oli veel muudkui vahvat nagu näiteks kalender, mis sisaldab igaks kuuks pereliikmete pilte, vannipommid, puljongikuubikud jm eluks vajalik. Kõigele lisaks saime ka Vaablite perelt imelise jõulukaardi. See oli tõesti tore üllatus!

Kell 19:00 katsime oma laua ja hakkasime nosima oma õhtusööki. Meeleolu oli juba äärmiselt lõbus, sest vein sai avatud juba kella 5 paiku. Panime ka arvutist ETV aastavahetuse programmi peale aga ega me seda väga põhjalikult ei näinudki. Meil olid põletavad teemad, mille üle arutleda ja nalja oli nabani nii, et saated tuli jätta mingiks teiseks päevaks hoopis. Kell 23:00 panime riidesse, valasime šampuse topsidesse (pudel sai avatud juba kell 22:00 sel lihtsal põhjusel, et vein sai otsa..) ja läksime välja jalutama. Tänavad oli täiesti tühjad. No nii tühjad kui veel olla saab. Me ei saanud aru, mis toimub. Siis aga hakkasime ringi vaatama ja nägime, et igal pool majade akendes on tuled-inimesed on kodudes ja hotellides. Siis muidugi meenus, et Kaspar oli oma kolleegidelt uurinud siinsete aastavahetuse kommete kohta ja tuli välja, et inimesed võtavadki aastavahetust üsna tubaselt vastu. Loomulikult lastakse ka rakette aga pigem ollakse kodudes.

Umbes kell 23:30 läksime oma maja katusele (5- kordse maja katuse kõrgus) ning jäime ootele, millal rakette näeb. Ja siis hakkas neid tulema ja tulema. Ma arvan, et meil oli ülihea vaade ilutulestikule ja seda oli tõepoolest palju! Peab mainima, et päris uudne ja tore kogemus oli vaadata rahulikult ilutulestikku ja teineteisele head uut aastat soovida ilma, et peaks külmunud sõrmedega närviliselt telefoninumbreid valima, et saaks järgmeva 20 minuti jooksul tervele suguvõsale head uut soovida. Meil oli see juba päeval tehtud ja nüüd nautisime lihtsalt hetke.

Kokkuvõtteks oli see üks lõbusamaid aastavahetusi, mis on olnud. Oleme läbi aegade ikka väga erinevalt uut aastat vastu võtnud- perega rahulikult kodus, sõpradega pidutsedes, ööklubis, tänaval jne jne aga kahekesti ainult pole me seda kunagi teinud ja seda ma soovitaks kõigile kasvõi korra proovida- väga mõnus! J

Järgmine hommik muidugi nii mõnus ei olnud. Ärkasin kohvilõhna ja peavalu peale üles. Ilmselt on see 1. jaanuari kohustuslik enesetunne.  Sõime-jõime ja läksime linnapeale jalutama, et natukenegi energiat juurde saada. Plaan oli Starbucksist kohv haarata ja parki minna. Kahjuks jäi vahepeal meile ette üks kaubamaja, mis köitis tähelepanu just sellega, et pm kõik inimesed tulid suurte pakkidega sealt välja. No ega meie ka siis kehvemad ju pole, läksime kaesime, et mis seal toimub. Tuli välja, et 1. jaanuari puhul oli enamus toodetele -50% allahindlust (pean mainima, et loomulikult ei kehtinud allahindlus pükstele, mida mina proovisin ja mis nagu valatult sobisid). Kuna selles poes olid kallite brändide tooted ja käsi ei tõusnud pükse täishinnaga ostma, siis läksime sealt ära. Tänavad olid paksult rahvast täis, mitte nagu Eestis 1. jaanuaril, kus tänavatel ulub tühi tuul ja mõni vägagi viltuse näoga isik longib poe poole, et külma Gini saada peaparanduseks. Okei, ehk ma liialdan pisut aga kontrast Eesti aastavahetuse ja siinse vahel on minu jaoks üüratu.

Kuna 1. jaanuar oli pühapäevasel päeval siis anti ka esmaspäev töölt vabaks. Meie otsustasime seda päeva kasulikult kasutada ja sõitsime teise linna otsa ARK-i, et Kaspar saaks oma juhilubade teooriaeksamit teha. Ta läbis selle edukalt ja järgmine samm on auto rentida ning sõidueksam sooritada. Jah, siin tuleb seda oma autoga teha. Kogu juhilubade majandus kokku läheb maksma $25 ja seejärel oled täieõiguslik juhilubade omanik USAs. Tõsi küll, väikeste mööndustega ehk siis load küll kehtivad igas osariigis aga kui kolid teise osariiki, siis pead seal ikkagi load uuesti tegema. Loogika? Puudub.

Eilse päeva lõpetuseks läksime veel IKEAst läbi üht-teist vajalikku koju tooma ja seejärel hakkaski vaba päev õhtusse veerema. 

Käsperite lõikelaud :)

Koju jõudes olid tallad ümmargused ja käekell näitas tublid 16 000 sammu. Nii me maandusime kohvitassiga teleka ette aga õhupoole otsustasime siiski, et trennis tuleks ka ära käia ja nii me olimegi ainult kahekesti õhtul kell 22 trennis. Jällegi uudne kogemus aga väga mõnus!

Nüüd tuleb jälle töölainele saada, sest vabad päevad on selleks korraks läbi ja ega need uue aasta eesmärgid end iseenesest täitma ei hakka. Soovin, et uus aasta tooks nii meile kui ka meie lähedastele eelkõige seiklusi ja uusi ning põnevaid kogemusi. Ainult seiklused ja põnevad läbielamised on need, millest saavad vahvad mälestused ja millele kõik tahavad heldimusega tagasi vaadata. Kellelegi ei meenu ekstra need päevad, kus tegid lihtsalt tööd ja peale tööd vaatasid telekat (eks neid päevi on ka muidugi vaja). Meil on plaanis seigelda sel aastal ja soovime seda sama teilegi!

Nautige elu ja mõelge häid mõtteid!

Maile