Tänupühad Louisianas

Nädalavahetuseks olime kutsutud kõrvalosariiki Louisianasse tänupühi veetma. Merliis ja Jeff tegid meile juba ammu ettepaneku, et võiksime pühad koos veeta ja mis meil sai selle vastu olla. Tegemist oli meie päris esimeste ühiste tänupühadega Ameerikas. Selle puhul anti terve neljapäev ja ka reede vabaks ehk siis kokku oli pühadeks lausa 4 vaba päeva ning ka kolmapäev oli üsna pooliku loomuga.

Kolmapäeval kell 15 oli meie maja juurest start. Jeff ja Merliis tegid ettepaneku minna ühe autoga, sest nii on roadtripil ikka lõbusam ja seda ta oli! Laadisime oma kohvrid trucki kasti ja sõit Louisiana poole võis alata. Nimelt plaanisime pühad veeta Jeffi vanemate juures. Enne veel kui kohale jõudsime vanemate juurde, peatas Jeff auto kinni sellises kohas nagu “Drive in frozen alcohol drinks” ja nii sain proovida oma elu esimesest munalikööri, mis on siin vägagi au sees pühadejook. Küll on ikka hea kraam! Peale 5h sõitu olimegi kohal – Natchitoches, Louisianas:

Louisiana osariik asub Texase kõrval, lillaga märgitud osariik:

Punasega on märgitud meie 5h teekond:

Jeffi vanemad võtsid meid väga soojalt oma hiiglaslikus kodus vastu. Meie koos Merliisi perega saime enda käsutusse terve teise korruse ja vanemad ise toimetasid all.

Pakime end lahti teisel korrusel:

 Maja oli tõeline ameeriklaste elamine koos man cave´ga ehk siis ruumiga, mis on mõeldud meestele (tegelikult muidugi kõigile) vaba aja veetmiseks koos piljardilaua ja muu sinna juurde kuuluvaga:

Järgmisel hommikul olime varakult jalul, sest ees ootasid ettevalmistused tänupühadeks ja lisaks olime Kaspariga üsna elevil, et päevavalguses ümbrust uudistada. Teadsime, et vanemate maja asub järve kaldal ja tahtsime seda kangesti oma silmaga näha. Enne aga kui saime välja mindud oli vaja hommikust süüa. Olime hommikusöögilauas kui korraga tuli kööki Jeff, kes enda järel hiiglaslikku termoskasti vedas. Läksin kohe elevile, sest mis seal muu ikka sees oli kui tänupüha kohustuslik osa - kalkun. Jeff kangutas 11-kilose kangelase termoskastist kapile, et seda maitsestama hakata. Oli see lind ikka pirakas! Kui lind sai ohtra või ja maitseainetega ette valmistatud, siis pisteti see neljaks tunniks ahju. Mõne aja möödudes plaanisime Merliisiga hakata köögivilju prae juurde ette valmistama aga Jeff ei lasknud meid köögi ligigi- milline puhkus! Ega siis muud kui veinipudelilt punn maha ja pühi pidama!

Enne:

Pärast 4h ahjus peesitamist:

Kuniks kalkun valmis, polnudki muud kui oodata ja kuna ilm oli jahe aga väga ilus, siis suundusin välja. Vanemad olid juba aias ja Jeffi isa toimetas koos oma vennaga midagi suure tünni ääres, millel elav tuli all. Läksin lähemale asja uurima ja tuli välja, et valmimas on VEEL 2 kalkunit. Nemad tegid seda aga teisiti, nimelt fritüürides. Terve pirakas kalkun pisteti keevasse õlitünni särisena ja üsna ruttu oli see ka valmis ja milline lõhn sealt tuli!

Vanemate maja:

Kaspar tegi puhkepäeval natuke sohki ja kasutas kalkuni küpsemise aega töö tegemiseks:

Õnneks Chulo ei lasknud tal liiga palju siiski tööd teha:

...ja siis tuli õige pea ka pühade meeleolu peale ja arvuti rändas kotti ära :)

Kuna naabermajas elab Jeffi isa vend oma perega, siis tulid ka nemad Jeffi vanemate juurde pühi veetma. Rääkisin Jeffi isa vennaga pisut pikemalt  juttu ja ta arvas, et on ikka paras hullus, kuidas kaks eestlast kolivad teise maailma otsa elama. Ta rääkis, et elas ise kolm kuud Californias (ehk siis samas riigis aga teises osariigis) aga ei pidanud koduigatsusele vastu ja kolis Louisianasse tagasi. Ta arvas, et üldse oleks võimatu elada kui peaks teises keeles pidevalt rääkima. Mis ma muud oskan selle peale kosta kui, et inimesed on erinevad ja ajaga läheb kõik kergemaks. Kindlasti on ka inimeste kogemused väga erinevad ja sellest oleneb väga palju.Väga põnev oli rääkida kohalikega ja veelgi mõnusam oli neid lihtsalt kuulata, sest seda pehmet aksenti on ülimõnus kuulata, nagu filmist.

Ühel hetkel kutsus Jeff mind ATV taolise masinaga lõbusõitu tegema. Mulle sellised asjad meeldivad ja nii võis sõit alata. Kõik oligi väga lõbus, kuni hetkeni kui masin üle kuumenes ja tõrkus edasi sõitmast. Midagi hullu iseenesest polnud, ta isa tuli teise sarnase masinaga meile järgi ja vedas meid köiest tagasi. Jälle asi, mida tegin elus esimest korda.

Mõne aja möödudes oligi aeg panna toidud valmis ja katta laud. Kujutage ette nüüd olukorda, kus ühes majas viibisime meie, Merliisi pere ja nende vanemad ja nende sugulased ning kõik need pered on teinud erinevaid sööke. Tegemist oli tõelise pidusöömaga, mida pole enne nähtud. Lisaks hiiglaslikele kalkunitele valmistati sinna juurde juurvilju, kartuliputru, stuffing´ut ehk siis spetsiaalset segu, mida süüakse koos kalkuniga, erinevaid vormiroogi jne jne jne. Et aga sellest veel vähe oleks, siis kaeti eraldi ka magustoidulaud, kus peal oli nii palju erinevaid kooke, pirukaid ja magusroogi, mis oleks üle trumpanud väikema pagarikoja valiku. Tänupühade kõige traditsioonilisem magustoit on pekaanipähkli pirukas, mis oli TAEVALIK! Mu uus totaalne lemmik magusapomm.

Chulo on kalkuniks valmis!

Jeff võttis kalkuni ahjust välja ja pani sellele fooliumi peale ning läks välja toimetama. Mina läksin maksimaalselt 2 minutiks ruumist ära ja kui tagasi tulin, siis oli Chulo keset lauda ja järas kalkunikoiba, mille ta oli fooliumi alt välja sikutanud. Hõiskasin teda ja tormasin koera poole kui tema kugistas veel erilise tempoga viimased ampsud sisse enne kui mina temani jõudsin. Koeral olid kahtlemata elu parimad tänupühad!

Fritüüritud ja ahjus küpsetatud kalkunid:

Erinevad kõrvalroad kalkuni juurde:

Valmistume söömiseks:

 Magustoidud:

 Jeffi isa näitab Kasparile kuulsuse allkirjastatud jalgpalli kiivrit:

Kõik need erinevad perekonnad istusid ühe laua taga ja nautisid toitu ja seltskonda. Inimesed on Loisianas nii avatud ja sõbralikud, et seda on kohati isegi raske uskuda. Kuidas on võimalik, et ühes maakera otsas on inimesed kinnised ja pigem pisut tõredad ja teises nii avatud ja sõbralikud kui sa endale üldse suudad ette kujutada (+lisa natuke veel juurde)? Louisianat peetakse muideks kõige sõbralikumaks osariigiks ühendriikides ja nüüd võime uhkusega öelda, et oleme selle oma silmaga üle näinud.

Peale sööki tegime Merliisiga jalutuskäigu, et kogu seda toidukogust natuke kehas allapoole raputada. Olemine oli raske aga meel rõõmus. Asusime täiesti maal ja see rahu ja vaikus, mis kõike seda ümbritses oli lausa nakkav.

Hiljem, kui väljas läks pimedaks, tehti õue lõke, kus lapsed küpsetasid vahukomme ja täiskasvanud soojendasid end ja ajasid juttu. Olemine oli väga vaba ja hoolimata sellest, et meie Kaspariga olime seal võõrad, oli tunne väga hubane ja mugav.

Aias avanes selline vaade järvele:

Reedel tegime korraliku turistipäeva ja käisime kohalikus puuvilla istanduses nimega Melrose Plantation. Võtsime giidiga tuuri ja viisime end kohaliku ajalooga pisut rohkem kurssi. Kõik, kes on näinud filmi “12 aastat orjana” võivad endale vaimusilmas ette kujutada seda istandust ja tausta, mis sellega kaasnes. Nimelt oli Louisiana osariik, kus oli omal ajal orjapidamine äärmiselt laialt levinud ja nende peamine töö oli puuvilla korjamine suurtelt väljadelt.

Melrose Plantation:

Merliisiga:

Puuvill:

Lisaks käisime uudistamas ka Natchitochese linnas, mis oli kaunilt jõuluehtes. Kõik, kes mind tunnevad teavad, et olen mingil seletamatul põhjusel täiesti vaimustuses terrassidest. Louisiana on sisuliselt erinevate terrasside ja verandade meka, sest siin on neid igal majal ja need on nii ilusad! Ma võikski neid imetlema jääda.

Terve linn lookleb mööda jõe kallast nagu Tartu:

Laupäeva veetsime lihtsalt puhates ja vähemalt kolmandat munalikööri hävitades sellel puhkusel:

Merliis kinkis mulle eelolevaks sünnipäevaks komplekti, millega ise hapukapsaid teha ning pakkus välja, et võiksimegi seda koos teha (komplekti kuulus ka kapsas). Nii võtsimegi kapsateo ühiselt ette:

Õhtul suundusime kesklinna ilutulestikku vaatama. Oli see vast vaatepilt, mis kestis julgelt veerand tundi järjest. Lisaks oli tegemist tõelise festivaliga, koos bändi, tänavatoidu ja inimestega, kes nautisid laupäeva õhtut, kas tantsides või niisama tsillides:

Pühapäeva hommikul oligi aeg hakata kodupoole tulema, sest eest ootas taaskord 5h autosõitu. Meiega oli kaasas ka Merliisi koer Chulo, kes oli äärmiselt vapper reisisell ja magas terve tee meie juures tagapingil.

Pean tunnistama, et tänupühad võitsid mu südame! Tegemist on nagu jõuludega, aga puudub igasugune sahmerdamine kingitustega. Lisaks tead, et kuu pärast on uued pühad (puhkus) tulekul. No mida sa veel ihkad!

Tänupühade valguses tahaksin välja tuua ka ise selle, mille eest tänulik olla. Ilma hetkegi mõtlemata läheb minu kõige suurem tänu kindlasti Kasparile. Ma olen talle lõputult tänulik, et ta ei jätnud “jonni” ja oma Ameerika unistusest ei loobunud minu tõrkumisest hoolimata. Ma olen selle viimase aasta eest tohutult tänulik, sest nii põnevat/õpetlikku/lõbusat aastat pole meil iialgi varem olnud ja miski ütleb, et aina põnevamaks läheb.

Olen tänulik meie perekondadele, kes meid lõputult toetavad ja kaasa elavad kõigele, mida me siin teeme ja nii samuti ka meie Eesti sõpradele.

Lisaks veel olen tänulik selle eest, et oleme selle aastaga endale siin nii toredad sõbrad saanud. Aasta tagasi siia kolides ütlesin Kasparile, et küll oleks tore, kui aasta pärast oleks meil kohalikud sõbrad, kellega saaksime tänupühi pidada ja näha seda “päris ameeriklaste tänupüha”. Soovidel on kombeks täide minna!

Kaunist nädalat kõigile!

Maile

Mismoodi teil seal Eestis pole tänupühi?

Neljapäevaseks keeletunniks oli vaja ette valmistada jutt tänupühadest. Mis ma oskan sellest rääkida? Tänupühad on ameeriklaste enda püha igal aastal novembrikuu neljandal neljapäeval, mille puhul süüakse ära hiiglaslik kalkun ja veedetakse perega koos aega. Meie esimesed tänupühad siin ootavad alles järgmisel nädalal ees, seega sellel nädalal ei osanud ma nendest veel mitte midagi rääkida. Otsustasin siis ette valmistada jutu hoopis kodumaistest jõuludest, need meil ju ometi on olemas.

Tunnis pidid kõik oma ettevalmistatud jutu ära rääkima ja teised said täiendavaid küsimusi küsida. Kui järg jõudis  minuni, siis tegi mu grupikaaslane Joey silmad suureks ja küsis: ”Mismoodi teil seal Eestis pole tänupühi?! Kõigil on ju tänupühad!” Nii mina kui õpetaja kui ka teised jäid teda suurte silmadega vaatama. Mina teadsin siiani, et tänupüha on puhtalt ameeriklaste püha ja teistel sellega asja pole, mis selgitab ka minu imestust Joey küsimuse suunas.

Mis püha see tänupüha on?

Väga lihtsalt ja lühidalt öeldes tähistatakse selle pühaga Pilgrimite ehk 102 inglase saabumist asukohta nimega New England (koht Põhja-Ameerikas) aastal 1620. Pilgrimid kaotasid selle rännaku käigus kokku 46 inimest, kuid kohalikud ameeriklased ehk siis indiaanlased aitasid ellujäänutel siin maal end sisse seada ja ellu jääda.  Rahvaste ühendumine ja ellujäämine karmides tingimustes tekitaski tänupüha, kus oldi selle kõige eest tänulikud.

Tänupüha tähistatakse lisaks Ameerikale veel Kanadas (oktoobrikuu teine esmaspäev) ja mõnes üksikus kohas veel nagu näiteks Libeerias (asub Aafrika mandril, riigikeeleks on inglise keel) ning  Austraalias Norfolk saarel ja samuti Leidenis Hollandis – vähemalt kirjade järgi.

Kui nüüd edasi hakata mõtlema, siis tõepoolest ehk polnud Joey ajaloosse süvenenud ja mõtles, et miks mitte ei võiks kõikjal maailmas olla tänupüha, et olla lihtsalt tänulik kõige eest, mis sul on. Tõepoolest, miks mitte. Ma arvan, et see on üks ilus püha, sest kui tihti me ikka mõtleme sellele, et oleme ühe või teise eest tänulikud.

Tagasi tulles minu loo juurde, mis puudutab Eesti jõule. Rääkisin sellest, kuidas Eestis jõule peetakse ja mis  traditsioonilisel jõululaual on. Loomulikult ei saanud ma tutvustamata jätta sülti, verivorsti ja hapukapsaid. Oh, oleks te vaid nende nägusid näinud! Sellist nalja pole ammu saanud! Näitasin neile ka telefonist pilte, et illustreerida paremini oma juttu ja ma ütlen teile, et Annel tõusis klomp kurku kui ta verivorsti pilti nägi- ausalt. Mainisin ka juurde, et teiste rahvuste jaoks ongi need toidud pisut liiga ekstreemsed ja kui sind pole lapsest saadik süldi või verivorstiga harjutatud, siis loomulikult tundub see ilmselt ikka liig mis liig. Ka paljud eestlaseid ei söö neid, see on ju tavaline, et eelistused on erinevad. Mina ise olen suur verivorsti ja süldi sõber ja kuulutasin seda totaka uhkusega.

Rääkisin veel sellest, kuidas jõuluvanale tuleb salmi lugeda, laulda või tantsida, et pakke lunastada. Kohalikud ameeriklased heldisid selle peale ja Anne teatas, et ta verivorstid jätaks söömata, aga muidu ta tahab ka meie jõule endale. Steve küsis mitmeid täpsustavaid küsimusi ja oli täiesti vaimustuses sellest kui palju peab ühe jõuluõhtu sisse mahtuma- õhtusöök ja veel jõuluvana ja tants ja trall. Teatavasti on ameeriklastel kõige tähtsam jõulupäev 25. detsembril, kus hommikul on kingitused kuuse all ootamas ja pakkide lunastamiseks midagi tegema ei pea (piisab täiesti kui olla terve eelneva aasta hea laps). Kõige enam meeldis mulle Anne märkus kui ta ütles, et Eesti jõulud on minu kirjelduse kohaselt suunatud perega koos olemisele, mitte tarbimisele (kingitustele) aga tema arvates on Ameerikas just vastupidi. Lisasin juurde, et see on vaid minu nägemus Eesti jõuludest ja tõepoolest, kingituste osa on tähtis eelkõige ikka lastele, mitte täiskasvanutele. Eks iga pere tähistab jõule igas maailma nurgas pisut omamoodi ja lähtusin eelkõige meie pere jõuludest.

Muidugi lisasin juurde, et kui lund on, siis tehakse ikka jõulupühade ajal lumememme või lumesõda või nauditakse lihtsalt väljas ilma. Võite ette kujutada nende nägusid kui ma lumest hakkasin rääkima. Suurem osa inimesi meie keelegrupist pole kunagi elanud piirkonnas, kus talvel külmaks läheb ja jõulud lumega tundub neile kui pildiraamatust. Tõin nad kiiresti maa peale tagasi ja ütlesin, et ka Eestis ei ole kahjuks just igal aastal valged jõulud.

Rääkides veel külmast kliimast, siis teatas üks mu kursusekaaslane Colleen, et ta läheb detsembris perega Michigani osariiki (Põhja-Ameerika põhja osas) mingile suurele ja tähtsale spordiüritusele, mis toimub väljas. Teine kursusekaaslane Joey raputas selle peale õlgu ja tundis muret, kui kaua ikka peab korraga väljas olema. Colleen vastas, et vähemalt ikka 2-3h järjest ja ta juba tellis paksud talveriided lastele ära aga on mures, kuidas nad ikka kõik vastu peavad selle aja. Joey arvas, et tema jätaks reisi ära kui nii kaua peaks väljas olema keset talve.

Kuulasin neid ja vajusin mõttesse. Kõige vähem soovin ma nende üle nalja heita. Nad on mõlemad elanud terve elu soojas kliimas, nad on mõlemad imetoredad inimesed ja nende arusaam külmast talvest on lihtsalt midagi muud kui minul. Kui nad olid vestluse lõpetanud, siis pöördusin Colleeni poole, kes käib alati tunnis suure u poole liitrise kohvitermosega. Ütlesin talle (osutades termosele laual), et kui ta selle täie endale kangemat kraami väljakule kaasa võtab ning lastele sama paju kuuma teed ning soojad riided selga paneb, siis peaks kõik korras olema. Ta hakkas naerma ja ütles, et seda soovitust ta raisku ei lase. Tore, et sain abiks olla.

Saabusin tundi sel nädalal tavapärasest pisut varem ja tegin aknast avanevast vaatest mõned pildid.

 Punase laperguse ringi sees asub meie kodu:

Ühe hotelli aias asub Texase osariigi kujuga bassein:

Kuulus Minute Maid Park ehk pesapalli staadion:

Nautige nädalavahetust!

Maile

When life happens

Olete tähele pannud, et vahel olete oma plaanid teinud piinliku täpsusega, sest ühte nädalasse peab mahtuma 5 tööpäeva, kohtumine ammuse tuttavaga, pidulik õhtusöök kaaslasega, trennid, vanaemale rohtude ostmine apteegist ning kindlasti on reedesel pärastlõunal veel tähtis koosolek, peale mida sõidate otse maale, et perega ühiselt piparkooke küpsetada ning laupäeva õhtul on ees ootamas sõbra juubel ja siis ärkate teisipäeva hommikul üles ja põmaki! Teid on tabanud 38 palavik ja kõik plaanid tuleb tühistada ning haigusleht võtta. Või on tegemist millegi muuga nt autol läheb midagi katki, mis nõuab suuremat summat ja teil pole eelarvesse seda mingil tingimusel ette nähtud vms korralik põnts, mis teie plaanid (või suurema hulga nendest) momentaalselt nullib. Olete terve maailma peale tige, sest teil oli ees ootamas ülitihe nädal ja nüüd on pooled plaanid vastu taevast. Tuleb tuttav ette? Ja kuidas veel!

Eestis elades oli mul selliseid olukordi (just tervisega seonduvalt) rohkem kui küllaga kui kõik plaanid tuli tühistada, sest ärkasin keset ööd palavikuga või kohutava näovaluga, mis tähendas alati ainult üht- järjekordne põletik, järjekordne haigusleht vähemalt terveks kuuks või lausa mitmeks ja plaanide tühistamine ja mis kõige hullem- peale kahte operatsiooni hakkasin paaniliselt kartma, et kogu see pull lõppeb taaskord operatsiooniga. Iga väiksemgi nohu või köhatus ajas mind sõna otseses mõttes paanikasse- kas jälle haigus? Kas jälle põletik? Nii kütsin end üles juba väga ruttu ja väga väikeste asjade pärast.

Loomulikult ei jäänud kaks ilma kolmandata ja tuli ka see kolmas kord ja kolmas operatsioon. Olin paanikas ja ajasin end omaenda mõtetega hulluks. Peale kolmandat arsti teadet, et taaskord tuleb operatsioonile minna tundsin, et tõstan piltlikult öeldes käed üles ja annan alla. Ma ei jaksanud enam sellega toime tulla. Süüdistasin Eesti kliimat ja kui aus olla siis tervet maailma enda õnnetuses. Küll aga oli mul endiselt jaksu end üles kütta ja närvi ajada, omaenda mõtetega muidugi.

Nüüdseks on sellest kõigest juba mõni aeg möödunud ja ikka ma ei õppinud. Ikka oli nii, et kui vastav olukord käes (ei pruukinud üldse tervisega seotud olla), siis olin esirinnas end üles kütma ja lasin negatiivsusel laviinina endale peale tulla. Kõik muutus alles selle suve lõpus kui olin Eestis. Veetsin paar nädalat Tartus ülikoolis koos oma juhendajatega ja tegime väga intensiivselt tööd. Iga päev algas hommikul kell 6 ja sõbranna juurde maandusin umbes kell 9 õhtul. Need nädalad oli üliintensiivsed ja toimisid minu jaoks kui äratuskellana.

Mu doktoritööl on kaks juhendajat, kellest üks on emeriitprofessor, kellel vanust peaaegu sama palju kui mu vanaemal. Ta on oma elus ära käinud kõige tipus, kus üldse üks teadlane saab käia. Ta on juhtinud tervet meie teaduskonda, ta on avaldanud teadusartikleid maailma suurimate nimedega oma valdkonnas, ta on töötanud välja valemeid, ilma milleta, me teatud osa haridusest ei kujutaks tänapäeval ettegi. Ta on suurim professionaalne eeskuju, kes mul üldse kunagi olla saaks ja samas ta on ka üks kõige rahulikum ja inimlikum inimene, keda mul on au tunda. Istusime kõik need päevad kõrvuti laua taga ja tegime tööd, arutlesime, arvutasime, analüüsisime. Tekkis olukord, kus korraga oli meil kolmel (minul ja mu kahel juhendajal) erinev arusaam, kuidas edasi minna ja tekkinud probleemi lahendada. Üldjuhul olin siiani kuulaja rollis ja püüdsin iga uue ja vajaliku mõtte pigem kirja saada, mida juhendajad ütlesid. Sel päeval küsis aga mu professor, mida mina nimetatud teemast arvan, kuidas ja milliste vahenditega mina selle tekkinud probleemi lahendaksin.  Rääkisin, põhjendasin, vaidlesime- nagu see ikka käib. Järgmisel hetkel ütles juhendaja, et aeg on seal maal, et olen valmis ise vastutust kandma. Enam pole vaja tunda, end õpilasena ja karta, mida juhendaja ütleb. See ei tähenda seda, et ma ei eksiks- vastupidi. Nüüd tuleb ise öelda juhendajale, põhjendada, miks selline valik on tehtud ja eluga edasi minna kui langetatud otsus oli näiteks vale. Nende tööpäevade jooksul käis mul sõna otseses mõttes – klõps! Sain aru, et ma pole enam koolilaps, need ajad on möödas. Ma pean ise võtma vastutuse selle eest mida teen ja kuidas asjadele reageerin.

Kui sa võtad vastutuse kõige eest, mida sa teed ja peamine, kuidas olukordadele reageerid- töö, eraelu, tervislik seisund vms, siis on nii palju vähem pettumist. Sa otsustad 100% ise, mille eest pettud ja mille eest mitte. Ehk siis kui tuleb järjekordne teade sellest, et plaanid on läinud täielikult nihu, siis esimese asjana ei söösta negatiivsete mõtete juurde, vaid lihtsalt seedid olukorda. Veel parem on end distantseerida sellest hullust olukorrast hetkeks. Toon teile ühe näite: Neljapäeval tulin keelekoolist. Koolipäevad on üldjuhul väga väsitavad ja hoolimata sellest, et saabun koju juba kell 2, olen tavaliselt väga väsinud. Olin endale aga eesmärgiks võtnud, et terve novembrikuu teen tööd uue graafiku alusel: ärkan tavapärasest varem, sotsiaalmeedias käin vaid kindlaks määratud kellaaegadel ning püüan olla maksimaalselt produktiivne, siis hõlmab see ka koolipäevadel vähemalt 2h töö tegemist lisaks.

Seega tulin koju, tegin suure kruusitäie kohvi ja istusin arvuti taha, et tööd teha. Käivitasin arvuti ja korraga läks arvutil pilt eest. Proovisin uuesti käivitada aga arvuti vaid piiksus haledalt. Teadsin sellel samal hetkel, et arvutiga on nüüd kõik. Surusin hullud mõtted maha, astusin kontorist eemale ja istusin teleri ette ehk distanseerisin end sellest olukorrast täielikult järgnevaks 2 tunniks. Ma ei tahtnud sellele mõelda ja sellega end üles kütta. Paari tunni möödudes tuli Kaspar koju ja vaatas arvuti üle- olin õigesti arvanud. Mu truu töömasin oli mind 9,5 aastat teeninud ja nüüd ta sai lihtsalt otsa.

Rahu, ainult rahu. Igale olukorrale on olemas lahendus ja ükski lahendus pole leitud paanitsedes. Hakkasin hoopis pesusid triikima. Mu peas tuhises miljon mõtet korraga: millal ma viimati asjad arvutist ära salvestasin? Mitme päeva töö kaduma on läinud? Mida ja kui kiiresti ma taastada suudan? Kus ma vajaliku üles leian? Millega ma alustan? Uuesti alustamiseks on ju üldse uut arvutit vaja! Meie eelarve seda hetkel ette ei näe, sest ostsime just uued lennupiletid reisiks ja… okei, rahu, ainult rahu! Triikisin edasi ja hingasin puhisedes sisse ja välja.

Kaspar tuli mõne aja möödudes minu juurde ja ütles, et tal oli plaanis mind sünnipäeval uue arvutiga üllatada, sest aimas, et mingil hetkel mu arvuti otsa lõppeb, aga nüüd on olukord selline, et see lugu tuleb siiski varem ära teha, sest sünnipäevani on veel aega aga tööga tuleb jätkata esimesel võimalusel. Küll aga polnud ka tema arvestanud asjaoluga, et arvutit tuleb nüüd kohe homne päev ostma hakata. Istusime rahulikult maha, vaatasime oma võimalused üle ja mõtlesime, et kui järgmine nädal teha korralik kokkuhoiu nädal ja näpistada säästudest juurde, siis saab selle asjaga ka nüüd hakkama. See polnud mingi imeline plaan aga see oli olukorrale parim lahendus. Suurepärane!

Loomulikult alati igale olukorrale ei ole käegakatsutavat ja kiiret lahendust, küll aga on igale asjale lahendus olemas. Väga lihtne on end hulluks ajada omaenda mõtetega. Ennast närvi mõelda on käkitegu, andke mulle 4 minutit ja valmis! Aga ennast rahulikuks mõelda? Täpselt sama lihtne! Asi on vaid harjutamises. Oleme ju harjunud end negatiivsete mõtetega varustama ja see on ka põhjus, miks see nii hästi ja laitmatult välja tuleb. Tegelikult peaks harjutama hoopis positiivsete (eriti just rahulike) mõtete sisestamist- ka siis kui hullude olukordade lahendused pole lillelised või kiired. Muidugi on eriti kasulik kui positiivselt mõelda iga päev, kuid üsna sageli tuleb elu oma üllatustega vahele ja raske on igas hetkest positiivsust saavutada. Selge on see, et mitte ükski olukord ei leia lahendust paanitsedes. Mõtetel on tohutu jõud, ka positiivsetel.

Kaunist kolmapäeva!

Maile

Pikk lennureis

Suve hakul on oodata minu ema ja õde külla. Õde on juba päris palju maailmas ringi rännanud aga ema pikem lennusõit Euroopa piiridest välja jääb nii 12 aasta tagusesse aega ja seega mõtlesin talle meeldetuletuseks mõned nõuanded jagada. Ühtlasi otsustasin emale mõeldud nimekirja pisut täiendada ja seda siin juba praegu jagada, sest on ju Eestis alanud just nüüd see hooaeg, kus kibeletakse mõnele kaugele maale akusid laadima ja d-vitamiini koguma. Samuti on ehk lugejate seas neid, kes pole veel kunagi lennukiga reisinud või vähemalt pikemat lennureisi ette võtnud ja tunneb, et mõnest soovitusest võiks ehk kasu olla. Siinsed soovitused on mõeldud eelkõige just pikema (8+ h) lennu jaoks. Minu perel ootab ees sedapuhku üpris pikk 13h lennusõit Houstonisse, mis on omajagu piin aga teisest küljest annab hea võimaluse mõne mõnusa filmi vaatamiseks, ammu soovitud raamatu lugemiseks või lihtsalt oma mõtetega olemiseks (kellel kiires elutempos ikka selleks ülemäära palju aega on).

a)      Euroopast väljumiseks on kindlasti vaja passi. Igaks kümneks juhuks oleks hea kaasa võtta nii pass kui ka ID kaart. 

b)      USA-sse tulemiseks peab kaasas olema eelnevalt tehtud ja välja prinditud ESTA (lähemalt kirjutasin sellest SIIN). Lisan siia ka aadressi, kus on nimekiri riikidest, kuhu sisenedes võidakse küsida lisadokumente. Selleks, et vältida ebameeldivaid ja ootamatuid olukordi on alati kasulik uurida täiendavat infot vastava riigi välisministeeriumi koduleheküljelt. Lisaks saate lugeda USA-sse reisimise täiendavatest tingimustest veel SELLEL aadressil.

c)      Reisikindlustus ei tee ka kunagi halba! Teate küll, kui olete valmistunud hullemaks, siis midagi ei juhtu.

d)      Kui soovite rentida autot, siis peab vanust olema vähemalt 21 ja kaasa kindlasti enda olemasolevad load. Autorendi ABC välismaal leiate SIIT

e)      Mina olen vanakooli tüüpi ja mulle meeldib kui kõik vajalik on alati välja prinditud ja eraldi mapiga kaasas. Muidugi saab ka telefonist vajaliku piletiinfo kätte aga kuidagi mõnusalt rahulik on kui kõik on prinditud ja näitamiseks igal hetkel valmis.

f)       Täislaetud akuga telefon kaasa + laadija (pm igast lennujaamast peaks saama osta ka adaptereid erinevate pistikupesade jaoks).

g)      Hunnikute viisi sularaha ei ole mõtet kaasa võtta, sisuliselt igal pool saab maksta tänapäeval kaardiga (välja arvatud turud, laadad jms kohad). Küll aga on mõistlik mingis koguses sularaha kindlasti kaasa võtta.

h)      Selga mugavad riided! Ja mugavuse all ma ei mõtle sisse kantud teksaseid vaid ikka dresse/retuuse/tosse. Pikkadel lendudel näevad väga paljud inimesed välja sellised... no ütleme, et tunnevad end ülimugavalt. Selleks on ka hea põhjus. Nimelt, kujutage ette, et istute 10+ tundi ühes asendis (ainuke liikumisvõimalus on wc-s käimine) ja tugevast materjalist teksapüksid suruvad pihale, kingad pigistavad varbaid jne. Pikal lennul soovitan 100% kanda kõige mugavamaid dresse/retuuse/pusasid, mis teil on ja jalgagi soovitan panna mõnusad soojad sokid ja jooksutossud (ehk jalanõud, mis on ülimugavad ja hingavad). Pikal lennul pole esmatähtis olla imeilus vaid see on küll koht, kus mugavus on nr1 ja enda ümber ringi vaadates näete, et u 95% kaasreisijatest on sama meelt.

i)        Pikal lennul ei soovita ma naistel end meikida. Te jõuate vahepeal 3-4x tukastada/magada, mis võib meigi rikkuda ja teil on endal ka tunduvalt mugavam ja vabam olla kui ei pea millegi liigse pärast muretsema. Ennast saab väga edukalt värskendada (riided ja jalanõud vahetada, nägu ja soengut värskendada) lennujaama avarates wc-s peale maandumist.

j)        Lendan ise alati koos teki ja padjaga. Tekiks on fliispleed, mis võtab kohvris vähe ruumi, kuid samas on soe ja seda on ülimalt mõnus endale peale võtta. Teadupärast on lennukid pigem jahedad ja magades on nagunii jahedam olla. Padi on spetsiaalne lennupadi (müüakse igas lennujaamas), mille puhul soovitan alati varianti, mille saab eest trukiga kinni panna (uinudes ei „uju“ padi siis pea alt ära, vaid on kindlalt fikseeritud):

k)      Lennufirmad on väga erinevad ja kunagi ei või lõpuni kindel olla kui palju ja millistel tingimustel (tasuta või raha eest) saab lennul juua. Seetõttu soovitan peale turvakontrolli läbimist osta paar pudelit vett endale lennukisse kaasa. Nii on vesi igal hetkel käepärast olemas.

l)        Nii vesi kui ka muud joogid, mis lennukis tarbida, peaksid olema ilma gaasideta. Põhjus jällegi lihtne- olete sunnitud istuma 10+ tundi ühel kohal ja kui nt karastusjoogi gaasid hakkavad teid seest piinama, siis võib see äärmiselt ebamugav tunne olla.

m)   Käsipagasisse soovitan panna igaks juhuks valuvaigisteid. Vahel hakkab pea, kõht, selg mis iganes koht valutama ja jube mugav kui kohe on ravim käepärast võtta.

n)      Käsipagas on pikal lennul nagu esmavajalike esemete kohvrike, mis minu puhul sisaldab üldjuhul tekki, patja, ravimeid, vahetusriideid, vahetusjalanõusid, dokumente, taskurätte, kõrvaklappe, ristsõnu + ajakirju, näksimist (banaani, pähkleid vms). Ühesõnaga kõik see, mida vajate lennukis sees olles, just see sinna kohvrisse pangegi.

o)      Märgistage oma suur kohver ja ka käsipagas. Suurt kohvrit on lindil kerge märgata kui see on märgistatud. Eriti hea on muidugi see kui kohver on ise värviline vms- maru hea märgata. Ma ise arvasin, et olen originaalne ja ostsime mulle roosa kohvri. Te ei kujuta ette kui palju roosasid kohvreid reisib! Ikka pidin kohvri veel eraldi ära märgistama. Käsipagasiga soovitan seda sama teha. Pikkadel lendudel on rahvast väga palju ja ülemised riiulid, kuhu kohvrid asetada on pikad (lõputud) ja alati pole võimalik kohvrit just enda istme kohale panna. Teinekord on ainuke võimalus oma kohver panna nt 6 rida ettepoole ja juhuslikult on seal ülemises riiulis veel 3 samasugust kohvrit nagu teil.. saate mu mõttest aru. 

p)      Printige välja suur A4 paber kuhu on kirjutatud suurelt ja selgelt teie täisnimi, kodune aadress, telefon (koos riigi suunakoodiga), riik, e-mail. Asetage see leht kõige viimasena oma suurde kohvrisse kõikide asjade peale nii, et kui kohver avada, siis see leht on esimene asi, mida näha. Juhul kui kohver läheb kaduma, siis selliselt toimides on suurem tõenäosus, et kohver oma omaniku leiab kui nii, et kohvril pole mingeid andmeid.

Loodetavasti on kellelgi nendest mõtetest kasu ja kõik, kes pakivad just lähipäevil oma kohvreid, siis turvalist ja mõnusat lendu teile! 

Maile

Ühe vana on teise uus

Oleme viimasel ajal üht-teist katsetanud ja jagan seda nüüd ka teiega. Esimene retsept on tegelikult paljudele „hea vana“ aga meie jaoks üpriski uus avastus ja selle eest peame tänama Merliisi ja Jeffi. Nimelt viimane kord kui neil terve nädalavahetuse veetsime, siis oli ülimalt äge näha, kuidas korraga tehti mitut erinevat sööki ja kõik tehti ise. Merliis pakkis meile veel tohutult suure kotitäie head ja paremat koju kaasa ja see kõik andis ka meile tõuke kokata midagi põnevat. Merliisi kaasa pandud kotis oli muuhulgas enda tehtud hapukapsas ja tundus vaid loogiline sinna korralik lihapraad juurde teha. Ahjuliha olime kord varemalt teinud ja kana nagu ka ei tahtnud. Mõtlesime veidi veel edasi ja tulemuseks saime sellise toidu:

Praeliha

4 suuremat tükki sealiha (u käelaba suurused tükid)

Santa Maria liha üldmaitseaine

Sool, pipar

Õli

Tee nii:

Maitsesta lihatükid maitseainetega ja aseta õliga varustatud kuumale pannile särisema. Prae ühtlaselt mõlemalt poolt kuniks liha on kuldne. Kui liha on valmis, aseta see majapidamispaberiga varustatud potti/alusele (imab liigse rasva endasse).

Krõbedad ahjukartulid

Kartulid

Karulimaitseaine

Basiilik

Vahemere ürdisegu

Oliiviõli

Tee nii:

Koori ja lõika kartulid 6-8ks. Keeda kartulikuubikud poolpehmeks (u 7min). Kurna keeduvesi ära ja aseta kartulid ahjuvormi/plaadile ning raputa peale maitseained ning lisa õli ja sega läbi. Küpseta kartuleid 230C/ 450F ahjus u 20 min või nii kaua kuni kartulid on mõnusalt krõbedad.

Lõpuks saadki mõnusa prae lihast, kartulitest ja kõrvale sobib hapukapsas imehästi. Meie jaoks roog, mida tegime esimest korda ja tulemus sai super! Nüüd on vaja vaid kapsategu ära õppida.

Teine (minu jaoks) uus roog, mida tegin hiljuti on chili con carne

Umbes 5 portsjonit

1 sibul
2 küüslauguküünt
450gr veisehakkliha
0,5 punast paprikat
2 porgandit
0,5 tšillikauna (kui tahad teravat rooga, siis jäta seemned alles, kui ei, siis eemalda)
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
0,5 tl paprikapulbrit
200g purustatud tomateid
100 ml vett
1 sl tomatipastat
1 kaneelikoor
3-4 ruutu 70% šokolaadi (ilma selleta pole tulemus see, mis ta olema peaks)
0,5 tl soola
200g punaseid ube (konserv)
200g kikerherneid (konserv)

Kõrvale sobib riis ja hapukoor

Tee nii:

ü  Haki/pressi küüslauk ja sibul, koori ja tükelda porgandid, puhasta ja tükelda paprika ning tšilli.

ü  Prae veisehakkliha (kõige parem valik selleks roaks) pannil pruuniks ning tõsta liha suurde potti, kuid ära liha üle prae!

ü  Seejärel prae pannil sibul, lisa sellele küüslauk, tšilli, porgand, paprika, vürtsköömen ja paprikapulber. Prae koostisosad läbi ning tõsta liha juurde potti.

ü  Vala lihale ja aedviljadele purustatud tomatid, vesi ja tomatipüree ning lisa sool, kaneelikoor ja šokolaad.

ü  Kuumuta keemiseni ning lase seejärel tasasel tulel irvakil kaane all u 1h 30min haududa.

ü  Enne valmimist lisa oad ja kikerherned ning lase neil 15 minutit kastmes keeda.

ü  Enne serveerimist keeda kõrvale riis ja eemalda kastmest kaneelikoor, vajadusel maitsesta veel soola ja/või suhkruga. 

Mariselt sain eriti mõnusa kinoa salati (üks eriti mehine ports) retsepti:

2-3spl kikerherneid (konserv)

2-3 suuremat redist

1 tomat või mõned kirsstomatid

2 viilu päikesekuivatatud tomateid

1 suur peotäis rukkolat

1-2 spl riivitud parmesani või mõne muu kõva juustu viile

0,5 dl kinoad (kuivainena)

Kaste

1tl oliiviõli

1 küüslauguküüs

0,5 tl mett või agaavisiirupit

Sool

Sidrunipipar

Sidrunimahl

1tl päikesekuiv. tomatite õli

Tee nii:

ü Pese kinoa ja pane keema (1 osa kinoad = 2 osa vett). Keeda kaanega anumas 10-15 min kuniks vesi on sisse imendunud/ära auranud.

ü Pese rukkola ja haki soovi korral pisut väiksemaks ning aseta suuremasse kaussi. Lisa hakitud tomat, pestud kikerherned jm.

ü Valmista eraldi anumas kaste, sega komponendid omavahel.

ü Lisa salatile keedetud kinoa ja sega kõik komponendid koos kastmega läbi. Salat sobib nii soojalt kui külamalt ja säilib kenasti üleöö ka külmikus.

Head isu!

Maile