Käsperid USA-s: Mismoodi teil seal Eestis pole tänupühi?

Neljapäevaseks keeletunniks oli vaja ette valmistada jutt tänupühadest. Mis ma oskan sellest rääkida? Tänupühad on ameeriklaste enda püha igal aastal novembrikuu neljandal neljapäeval, mille puhul süüakse ära hiiglaslik kalkun ja veedetakse perega koos aega. Meie esimesed tänupühad siin ootavad alles järgmisel nädalal ees, seega sellel nädalal ei osanud ma nendest veel mitte midagi rääkida. Otsustasin siis ette valmistada jutu hoopis kodumaistest jõuludest, need meil ju ometi on olemas.

Tunnis pidid kõik oma ettevalmistatud jutu ära rääkima ja teised said täiendavaid küsimusi küsida. Kui järg jõudis minuni, siis tegi mu grupikaaslane Joey silmad suureks ja küsis: ”Mismoodi teil seal Eestis pole tänupühi?! Kõigil on ju tänupühad!” Nii mina kui õpetaja kui ka teised jäid teda suurte silmadega vaatama. Mina teadsin siiani, et tänupüha on puhtalt ameeriklaste püha ja teistel sellega asja pole, mis selgitab ka minu imestust Joey küsimuse suunas.

Mis püha see tänupüha on?

Väga lihtsalt ja lühidalt öeldes tähistatakse selle pühaga Pilgrimite ehk 102 inglase saabumist asukohta nimega New England (koht Põhja-Ameerikas) aastal 1620. Pilgrimid kaotasid selle rännaku käigus kokku 46 inimest, kuid kohalikud ameeriklased ehk siis indiaanlased aitasid ellujäänutel siin maal end sisse seada ja ellu jääda. Rahvaste ühendumine ja ellujäämine karmides tingimustes tekitaski tänupüha, kus oldi selle kõige eest tänulikud.

Tänupüha tähistatakse lisaks Ameerikale veel Kanadas (oktoobrikuu teine esmaspäev) ja mõnes üksikus kohas veel nagu näiteks Libeerias (asub Aafrika mandril, riigikeeleks on inglise keel) ning Austraalias Norfolk saarel ja samuti Leidenis Hollandis – vähemalt kirjade järgi.

Kui nüüd edasi hakata mõtlema, siis tõepoolest ehk polnud Joey ajaloosse süvenenud ja mõtles, et miks mitte ei võiks kõikjal maailmas olla tänupüha, et olla lihtsalt tänulik kõige eest, mis sul on. Tõepoolest, miks mitte. Ma arvan, et see on üks ilus püha, sest kui tihti me ikka mõtleme sellele, et oleme ühe või teise eest tänulikud.

Tagasi tulles minu loo juurde, mis puudutab Eesti jõule. Rääkisin sellest, kuidas Eestis jõule peetakse ja mis traditsioonilisel jõululaual on. Loomulikult ei saanud ma tutvustamata jätta sülti, verivorsti ja hapukapsaid. Oh, oleks te vaid nende nägusid näinud! Sellist nalja pole ammu saanud! Näitasin neile ka telefonist pilte, et illustreerida paremini oma juttu ja ma ütlen teile, et Annel tõusis klomp kurku kui ta verivorsti pilti nägi- ausalt. Mainisin ka juurde, et teiste rahvuste jaoks ongi need toidud pisut liiga ekstreemsed ja kui sind pole lapsest saadik süldi või verivorstiga harjutatud, siis loomulikult tundub see ilmselt ikka liig mis liig. Ka paljud eestlaseid ei söö neid, see on ju tavaline, et eelistused on erinevad. Mina ise olen suur verivorsti ja süldi sõber ja kuulutasin seda totaka uhkusega.

Rääkisin veel sellest, kuidas jõuluvanale tuleb salmi lugeda, laulda või tantsida, et pakke lunastada. Kohalikud ameeriklased heldisid selle peale ja Anne teatas, et ta verivorstid jätaks söömata, aga muidu ta tahab ka meie jõule endale. Steve küsis mitmeid täpsustavaid küsimusi ja oli täiesti vaimustuses sellest kui palju peab ühe jõuluõhtu sisse mahtuma- õhtusöök ja veel jõuluvana ja tants ja trall. Teatavasti on ameeriklastel kõige tähtsam jõulupäev 25. detsembril, kus hommikul on kingitused kuuse all ootamas ja pakkide lunastamiseks midagi tegema ei pea (piisab täiesti kui olla terve eelneva aasta hea laps). Kõige enam meeldis mulle Anne märkus kui ta ütles, et Eesti jõulud on minu kirjelduse kohaselt suunatud perega koos olemisele, mitte tarbimisele (kingitustele) aga tema arvates on Ameerikas just vastupidi. Lisasin juurde, et see on vaid minu nägemus Eesti jõuludest ja tõepoolest, kingituste osa on tähtis eelkõige ikka lastele, mitte täiskasvanutele. Eks iga pere tähistab jõule igas maailma nurgas pisut omamoodi ja lähtusin eelkõige meie pere jõuludest.

Muidugi lisasin juurde, et kui lund on, siis tehakse ikka jõulupühade ajal lumememme või lumesõda või nauditakse lihtsalt väljas ilma. Võite ette kujutada nende nägusid kui ma lumest hakkasin rääkima. Suurem osa inimesi meie keelegrupist pole kunagi elanud piirkonnas, kus talvel külmaks läheb ja jõulud lumega tundub neile kui pildiraamatust. Tõin nad kiiresti maa peale tagasi ja ütlesin, et ka Eestis ei ole kahjuks just igal aastal valged jõulud.

Rääkides veel külmast kliimast, siis teatas üks mu kursusekaaslane Colleen, et ta läheb detsembris perega Michigani osariiki (Põhja-Ameerika põhja osas) mingile suurele ja tähtsale spordiüritusele, mis toimub väljas. Teine kursusekaaslane Joey raputas selle peale õlgu ja tundis muret, kui kaua ikka peab korraga väljas olema. Colleen vastas, et vähemalt ikka 2-3h järjest ja ta juba tellis paksud talveriided lastele ära aga on mures, kuidas nad ikka kõik vastu peavad selle aja. Joey arvas, et tema jätaks reisi ära kui nii kaua peaks väljas olema keset talve.

Kuulasin neid ja vajusin mõttesse. Kõige vähem soovin ma nende üle nalja heita. Nad on mõlemad elanud terve elu soojas kliimas, nad on mõlemad imetoredad inimesed ja nende arusaam külmast talvest on lihtsalt midagi muud kui minul. Kui nad olid vestluse lõpetanud, siis pöördusin Colleeni poole, kes käib alati tunnis suure u poole liitrise kohvitermosega. Ütlesin talle (osutades termosele laual), et kui ta selle täie endale kangemat kraami väljakule kaasa võtab ning lastele sama paju kuuma teed ning soojad riided selga paneb, siis peaks kõik korras olema. Ta hakkas naerma ja ütles, et seda soovitust ta raisku ei lase. Tore, et sain abiks olla.

Saabusin tundi sel nädalal tavapärasest pisut varem ja tegin aknast avanevast vaatest mõned pildid.

Punase laperguse ringi sees asub meie kodu: