Jõuludeks Eestisse

Viimased kaks nädalat on olnud paras hullumaja. Olen iga päev tööd teinud ja pidevalt on tunne, et mingi nähtamatu jõud tekitab selja taga uue hunniku tööd juurde. Viimane aasta koolis on päris korralik rabelemine (vastupidiselt minu ootustele) ja Kaspar näeb viimasel ajal rohkem minu kukalt kontorilaua tagant, kui mu nägu. Õnneks on ta vägagi lepik ja ei heida selles osas midagi ette, vaid timmib hoopis teleri hääle vaiksemaks ja toob mulle lisatassi kohvi arvuti juurde. Hoiatasin teda küll, et tõenäoliselt järgnevad 6 kuud (vähemalt) lähevad üsna samas rütmis, aga seda kõike õilsa eesmärgi nimel ja loodetavasti järgmistel jõuludel on meie pere ühe akadeemilise kraadi ja (ühe) eluunistuse täitumise võrra rikkamad.

Aasta algus ja tegelikult kogu jaanuar tõotab tulla väga tegus. Kasparil on mitu tööreisi ees ootamas ja mina jään terveks jaanuariks Eestisse, sest ees on ootamas konverents, kus enda viimast artiklit esitlen; mitmepäevane intensiivne kirjutamislaager juhendajatega Kubijal ning lisaks kutsuti mind esinema enda  suvel (2019) ilmunud artikliga, mida paluti ülikoolis tutvustada laiemale akadeemilisele ringkonnale. Seega möödub minu jaanuar Eestis vägagi töise tähe all ja ilmselt ülihelikiirusel.

...

Reede õhtul tulime kontorist koju ja taevas oli värvunud üleni roosaks. Ma pole vist mitte kunagi nii ilusat taevast näinud varem. Hiljem käisime Timi ja Jessicaga pühi pidamas ja pean tunnistama, et ma pole nii kõvasti juba ammu naernud. Tõsiselt lõbus õhtu oli!

Nädalavahetusel pakkisime kokku viis kohvritäit asju, millest üks suur kohver moodustus jõulukingitustest. Lisaks suutsin sinna veel ühe oma saapa pressida ja kohver saigi pilgeni täis. Seekord lendame Türgi kaudu ja nii on ka rohkem pagasit lubatud kaasa võtta. Kolmapäeva õhtuks oleme kodumaal ja jõuluaeg võib alata! Üle kolme aasta saame pere ja sõpradega taas jõule koos veeta – ma ei suuda oma ärevust ja õnnetunnet sõnadesse isegi panna! Oleme väga õnnelikud inimesed, et meil on nii tore perekond ja sõbrad, kellega koos pühi pidada!

Ilusat nädala algust!

Maile

Tere tulemast meie talve võlumaale!

Kaunistasime sellel aastal kodu juba varakult ära, sest veedame pühad Eestis ja nii saime oma talve võlumaad, nagu Kaspar seda kutsub, kauem nautida.

Kolisin Ameerikasse detsembris (2016) ja tõin tookord endaga Eestist kaasa jõululiniku. Kuna meil mööblit siinses kodus ei olnud, siis oli mure murtud – polnud nagu midagi kaunistada ka. Söögilaud tuli täpselt jõuluõhtuks kohale, laotasin jõululina peale ja ostsime toidupoest ilusa jõulutähe ka ning oligi olemas.

Järgmisel aastal (2017) võtsin asja juba tõsisemalt ette ja ostsin jõulukaunistusi koju. Ei midagi ülevoolavat, aga üht-teist siiski. Tahtsin hirmsasti tillukest kuuske saada ja mul polnud aimugi, kust seda otsida võiks. Üsna pea sai selgeks, et TjMaxx täidab kõik soovid, ükskõik, kui kentsakad või spetsiifilised need ka poleks. Sain oma kuuse, millele Merliis aitas väikesed ehted juurde valida. Sidusin kuulikesed niidiga puule ja tellisin imetillukesed tuled samuti juurde ning ma olen endiselt arvamusel, et see on maailma kõige armsam kuusk 😊

Jõulutuled olid aga nii pikad, et hoolimata sellest, et kuusele 66 tiiru nendega peale tegin, oli mitu meetrit ikka üle. Lahendasin siis asja loovalt – panin ülejäänud tulukesed tavalisse lillevaasi ja nii saingi 2 in 1 jõulukaunistuse kapile.

Eelmisel aastal kinkis Merliis meile nö tehisküünlad (5tk), mis tegelikult põlevad meil aastaringselt. Need loovad hästi hubase valguse ja on 100% turvalised, seega vägagi soovituslik koduloomade ja tillukeste lastega perede puhul. Meil on majareegel, et tavalisi küünlaid ei tohi põletada. Mina olen aga paadunud küünlasõltlane ja detsembrikuus natuke patustan selle reegli vastu.

Sellel aastal ostsin kaunistustest vaid sellise ovaalse kuuskedega aluse juurde, kõik muu on eelnevalt soetatud. Valged roosid on meil ka aastaringselt laual, jõulukuul torkasin lihtsalt tillukesed jõulukuulid rooside keskele:

Hästi lihtne asi, mida kasutan kaunistamise puhul - ostan alati temaatilised salvrätid ja hoian neid laual. 

Hommikusöök, kui Kaspar on tööreisil:

Ahjaa, meil on kingitused ka sisustuselemendiks nii kaua, kuniks need kohvritesse peavad rändama. Pakid on nii ilusad, et ma ei raatsinud neid kappi ära panna.

Mõnusat jõuluootust!

Maile

Uus hobi

Mäletate ma kirjutasin, et ostsime endale väga pikalt ihaldatud tolmuimeja? Ma olen sellest totaalses vaimustuses! Mul on nüüd uus hobi – puhastan igal hommikul põrandaid… ja vahepeal lõuna ajal ja teen tiiru õhtul ka või teeb Kaspar, sest masin on nii mugav ja mõnus! Ei mingit juhtmemajandust, ei mingit muud janti, muudkui võta ja liugle mööda põrandaid ringi.

Kaasas on ka kaks väiksemat otsikut, millega nt autot, voodimadratseid, diivanit vms puhastada:

Meistrimees kontrollib kohe üle, kas kõik on töökorras:

Meil on vannitoas hele plaaditud põrand, millelt minu pikad tumedad juuksekarvad väga teravalt silma torkavad ja mida ma jälestan. Vedasin enne vähemalt 2-3x nädalas tolmuimeja kapist välja, et vannitoast juuksekarvad ära tõmmata (tihedamini lihtsalt ei viitsinud). Nüüd on lausa lust seda igal hommikul teha! Mulle meeldib puhas kodu, aga ma pole mingi koristamise fänn. Selle masinaga toimetamine on aga puhas lõbu.

Masin seisab ise seinal oma laadijas ja on väga mugavalt käepärast võtta. Meie paigutasime ta endale garderoobi. Lisaotsikutele on laadija küljes spetsiaalsed kohad olemas, et kõik oleks ühes kohas: 

Tegemist on korraliku investeeringuga, aga ma ei mäleta millal ma end viimati nii hästi tundsin õigesti kulutatud raha osas. Soovitan soojalt!

Maile

Welcome to Miami vol 3

Meie Miami reisi I osa saab lugeda SIIT ja II osa SIIT

Kõige tähtsam asi puhkusel on äratuskell! Unistada ja magada saab koduski, aga puhkusel peab mälestusi looma. Seepärast oligi igal hommikul äratus varajane ning päevad planeeritud. Nõnda ka Maile sünnipäevale järgneval hommikul. Tegelikult me ei ole kumbki väga hommiku inimesed ja jälestame äratuskella hingepõhjani. Mina veel saan kuidagi silmad lahti, aga Maile keeldub enne teist tassi kohvi ärkamast. Õnneks oli meil põnev päev ees ootamas ja ärkamisega väga probleeme ei tekkinudki. Isegi Maile avas silmad juba pärast hommikust hambapesu.

Nüüd oligi käes päev, mil võtsime ette reisi Key West-i.

Key West on saar Kuuba ja Florida ranniku vahel, kuhu viib maantee läbi erinevate saarte, mis on sildadega ühendatud (Florida Keys). 

Niisiis oligi meil täitsa oma road trip, mille esimene pool kestis veidi üle nelja tunni. 

Esimesed kaks ja pool tundi istusin roolis mina, aga õnneks on nüüd meil mõlemal load ja Maile sai juhtimise üle võtta. Tegimegi ühel saarel jätsipausi ja vahetasime kohad. Mina nüüd rõõmsalt pilte ja videoid tegemas ning Maile meid sihtkohta viimas.

Teekond tegelikult nii põnev ei olnudki kui oleks võinud loota. Alguses oli huvitav, kuid nagu aja jooksul ikka, lõpuks tüdinesime nendest sinistest vaadetest ja pikkadest sirgetest. Tihti olime teiste autode taga lõksus, sest ühes suunas oli vaid üks rida ning möödumiskohtasid väga polnudki.

Lõpuks oligi käes see hetk, mil meid tervitas silt kirjaga „Key West“. Olime juba piisavalt kaua klaasi tagant ilma nautinud ja nüüdseks oli mõttes vaid üks asi – RAND!

Põrutasime otsejoones randa. Parkisime auto enam-vähem võssa ja tuisaksime valge liiva peale peesitama. Rand oli imeline, sest liiv oli tõepoolest väga valge ja pehme ning palmid kasvasid otse keset randa. Rahvast oli millegi pärast väga vähe. Ei tea, kas asi oli pühades või inimesed ei sõida Key West-i lihtsalt selleks, et randa päevitama minna.

Rannaisu sai täis ja pakkisime end auto poole. Tegime kiire lõunasöögi sõõrikute ja pirukate näol ning läksime turiste mängima. 

Teadsime, et Key Westil on Hemingway majamuuseum ja tegime väikese tiiru seda ümbritsenud tänavatel. 

Kukk jalutas vabalt mööda tänavat ringi:

Värava juures nägime ühte Hemingway kuulsatest kassidest, kellel on üks lisavarvas igal käpal. Kuna algselt ei olnud plaani sisse minna ja piletit osta, siis otsustasin teha kiire pildi koos mutant-kassiga läbi võrevärava. Mõtlesime, et sellega on ühel pool ja jalutasime edasi.

Natukese aja pärast hakkas hing kriipima ja tegin ettepaneku ikkagi muuseumit külastada. Maile oli nõus ja korraga olimegi juba Hemingway elutoas giidi juttu kuulamas. Saime teada mis mees see Hemingway oli ja mitu kassi tema juures elas. Omal ajal vist kokku üle seitsmekümne, kuid täna tiirutab neid seal umbes 50. Enamik kassidest on Hemingway kassi järglased, kellel varvastele lisaks ka pöidlad.

Hemingway:

Peale selle, et Hemingway hulkuvaid kasse ja koeri armastas, oli ta ka suur naistemees. Neli naist ja lugematul hulgal armukesi teeb tänapäeval igale väiksemale ja suuremale sugutäkule silmad ette. Kui veel fakte lauale laduda, siis tema Key West-i maja asub saare kõrguselt teises kohas, mis võimaldab keldri ja basseini olemasolu. Bassein oli saare esimene ja pikka aega suurim. 

Samuti asub just selles majas saare esimene vannituba, mida ka meie oma silmaga uudistada saime.

Hemingway kodukontor, kus sündis 70% tema loomingust:

Kui natukene aega sai giidi kuulatud, siis otsustasime Mailega tagasi majja minna ja omaette avastada. Sellestki sai isu täis ja oligi aeg mootorile hääled sisse puhuda ning mandrile tagasi sõita. Enamik teekonnast möödus pimedas ning eneselegi üllatuseks ei teinud me ühtegi peatust enne mandrile jõudmist. Olime kolm tundi sõitnud, kui lõpuks jõudsime oma nüüdseks juba lemmik-restorani „Chili’s“. Teadsime täpselt mida tellida ja päeva lõpetuseks olidki kõhud täis. Kerge 40 minutit veel hotellini ja olimegi juba tagasi Miami Beach’il, oma igaõhtusel jalutuskäigul.

Järgmisel päeval oli plaane vähe. Äratus, hommikusöök, rand ning teise poole päevast sõitsime ringi ja avastasime Miamit. 

Lõunasöögiks sõitsime Miami kuubalaste linnaossa, kus maitsesime ehtsat Kuuba toitu. Minu jaoks oli see lihtsalt soe singi-juustu sai, aga pidavat see olema Kuuba kõige kuulsam toit. 

Jätkuvalt veel Kuuba linnaosas:

Peale seda sõime jäätist ja jalutasime ringi. Teekonnal kohtusime kukkede ja kanadega, kes vabalt tänaval ringi tiksusid. Ühel kanadest olid ka väiksed tibud, mida Maile ilmtingimata vaatama tahtis jääda. Nõnda me seal siis aega veetsime, Maile lustis tibudega ja mina ootasin kannatlikult nagu lapsevanem Ülemiste Keskuse mänguväljaku ääres.

Tibud üle loetud, sõitsime tiiruga läbi Miami kesklinna tagasi Miami Beachile. Kes veel ei tea, siis Miami Beach on tegelikult Miamist eraldi linn nagu näiteks Tallinn ja Viimsi. Oma linnakeses tagasi, sõitsime läbi kuulsa tänava, millel nimeks Ocean Drive. See on rannaäärne tänav, kus on tuledes säravad „Art Deco“ stiilis majad. Ega ma ise ei tea, mis see täpselt tähendab, aga nõustun asjatundjatega ja noogutan targalt kaasa.

Ocean Drive

Sellel tänaval sõites tundus, et oleks hea variant õhtu seal veeta. Viisimegi auto tagasi hotelli ning silkasime 2 kilomeetrit jala tagasi. Kuna kõndisime mööda rannajoont, siis avastasime ka ühe huvitava liivast kunstiinstallatsiooni rannas:

 Leidsime sobiliku koha ühes restoranis, tellisime Mailele kokteili ja mulle jäätise, ning asusime oma viimast puhkuse õhtut nautima.

 Hommikul ärgates tegime kerge jalutuskäigu ranna ääres ning oligi aeg hakata asju kokku pakkima. Tegelikult oleks olnud ka aega randa minna ja päikest võtta, kuid eelneval päeval oli päike natukene liiga teinud ja ei tahtnud asja hullemaks ajada. Kui mina isiklikult olen harjunud sellega, et iga kord kui päike pilve tagant välja tuleb, muutun ma põrsas Peppaks, siis Maile nii lihtsalt ära ei põle. Nüüd oligi koht kui Maile sai minu maailmaga veidi rohkem tuttavaks. Igatahes, pakkisime asjad kokku ja hakkasime vaikselt ringiga lennujaama poole sõitma.

Kuna aega oli veel päris palju, siis saime kasutada rannikuäärset teed ja nautida seda „rannaelu“ olustikku. Tundub päris muretu elu seal!

Selleks korraks saigi reis läbi, kuid õige pea astume jälle koos lennukile, et jõulud Eestis pere ja sõprade seltsis veeta. Saab põnev olema, sest oleme viimased kolm aastat jõulud kodust eemal veetnud.

Head jõuluootust!

Kaspar