Welcome to Miami vol 2 – sünnipäev

Meie Miami reisi esimest osa saab lugeda SIIT

Reede hommikul äratati mind lauluga üles ja korraga olingi 31! Ma mäletan väga selgelt, kui sain 21. Olin siis teise kursuse tudeng ja õhtul korraldasin enda ühikatoas peo, kus kohustuslikus korras suundusime keskööl klubisse (kus mu sall ja nahkkindad ära varastati). Maru täiskasvanu oli olla ja meri oli põlvini. Kui keegi oleks mulle 10 aastat tagasi öelnud, kus ja kuidas ma oma 31. sünnipäeva tähistan, siis ma oleksin suure häälega naerma hakanud. Tollel ajal olin reisinud nii palju, kui 1x Soome, mõned korrad Rootsi (kruiis) ja 2x Hispaaniasse (kus elasime ja töötasime kaks suve), sinna otsa veel ehk ka klassiekskursioon Lätti ja kogu lugu. Muust reisimisest võisin vaid unistada. Õnneks midagi hullu tegelikult ei olnud, sest mu parimad sõbrannad ei reisinud samuti rohkem, kui nädalavahetustel ema juurde musta pesu pesema ja keldrist moosipurke ja kartuleid ühikasse tooma, seega ei osanud nagu ülemäära tahta ka. Ega suuremaks unistamiseks ei olnud ka aega, sest ülikoolis olid meil väga pikad päevad ja vabal ajal käisin osalise koormusega tööl ja õhtuti trennis. Hästi mõnus ja tiheda seltsieluga periood, mida meenutan alati tohutult sooja tundega. Ehk ka selle pärast, et sain endale ülikoolist maailma parimad sõbrad, kes on sisuliselt nagu oma pere? Jah, kindlasti selle pärast.

Sõbrad on endiselt säilinud, mälestused on ühised, aga selge on see, et 10 aastat on edasi läinud. Ma tundsin juba eelmisel sünnipäeval, kui sain 30, et see on minu jaoks alles õige ajastu. Kahekümnendad olid hästi tormilised ja vinged, aga ilmselgelt sai väga väga väga palju väljas käidud ja loomulikult ma naudin ka nüüd väljas käimist, aga siiski palju on muutunud. Tunnen ise, et olen palju rahulikumaks muutunud ja naudin pigem mõnusaid restoraniõhtuid, kui klubis tormamist (kuigi ka seda on aeg-ajalt väga hea teha). Naudin väga oma kodus olemist (mida ma kahekümnendates ei teinud absoluutselt).

Minu 31. sünnipäev algas täiesti ideaalselt oma kalli abikaasaga koos. Hästi tore oli see, et posti teel saabunud õnnitluskaardid leidsid tee otse Miamisse – aitäh saatjatele! Nagu sünnipäevahommikutel ikka kombeks, siis avasin voodis uniste silmadega kaarte ja kingitusi ning võtsin vastu õnnitluskõnesid.

Sünnipäeva päevaks olime planeerinud tegevuse, mida tegime mõlemad Kaspariga päris esimest korda elus. Kaspar ütles mulle juba mitu nädalat varem, et ma võiksin ise valida, mida tahaksin sellel päeval teha, õhtune programm jääb tema kanda. Mõeldud-tehtud! Hakkasin juba varakult kodus netis ringi tuuseldama, et mida vahvat võiks ette võtta. Tahtsin, et see päev oleks hästi lõbus ja pingevaba. Leidsin snorgeldamise ja sattusin koheselt vaimustusse. Tutvustasin ideed Kasparile ja temagi ei vajanud mingit veenmist, et see võiks ideaalne tegevus olla.

Mis see snorgeldamine on? Sisuliselt viiakse sind laevaga avamerele, kus asuvad korallid. Saad endale prillid, hingamistoru, lestad ja päästevesti ning lähed vette. Pistad aga pea vette, hingad läbi toru ja avastad veealust maailma ja oh, kus seal oli alles avastamist! Üks asi on näha värvilisi kalu akvaariumist, aga hoopis midagi muud on ise selle keskel olla ja näha neid enda kodukeskkonnas. Me ei saanud seal pilte teha, aga otsisin teile mõne võrdväärse näite netiavarustest. 

Umbestäpselt nii me seal siis ulpisime näod vees:

Ja vaade oli üsna võrväärne sellega:

Olime sisuliselt terve aja käest kinni, nii nägime samal ajal samu asju, mis oli väga vahva. See on tegevus, mida soovitan väga soojalt kõigile ja mida me ise tahame kindlasti veel tulevikus teha.

Sõit laevaga avaveele:

Ookeanivesi on aga äärmiselt soolane ja esmakordselt keset avarat ookeani vette minnes sattusin natuke liiga ähmi täis ja ahmisin liigselt soolast vett endale sisse (mis tegelikult snorgeldades ei juhtu, kui jääd lihtsalt rahulikult, nagu instruktor õpetas, aga noh mina…). See tekitas aga olukorra, kus mul läks süda väga pahaks. Liikusin meie laevale tagasi ja olin üsna teovõimetu sõna otseses mõttes merehaiguses. Kaspar tormas koheselt meie instruktori juurde ja palus abi. Intsruktor oli väga asjalik mees, kes tõi mulle kohe terve topsitäie jääd ja palus selle kiiremas korras ära krõbistada, see pidavat aitama. 

Krõbistan oma jääd ja hakkan vaikselt ära surema:

Täiesti uskumatu – aitaski! Kes seda oleks võinud arvata? Mõne aja pärast olin jälle mina ise ja võisin seiklust edasi nautida.

Siit õppetund – avamerel vette minnes ei tasu rapsima hakata, vaid parim lahendus on siiski väga rahulik olla, nii ei satu ka vett suhu, ninna ega silma (mis oli äärmiselt kibe).

Lõviosa päevast veetsimegi ookeanil seigeldes ning õhtupoolikul oli aeg hotelli poole sõita, end korda teha ja uutele tegudele asuda. 

Kaspar andis teada, kui palju aega mul sättimiseks on ja mis kellaks pean valmis olema, muud infot ma ei saanud. Olin sünnipäevaks uue kostüümi ostnud ja riputasin kaela Merliisilt kingituseks saadud pärlid. Tundsin end nagu miljon dollarit ja olin valmis kõikjale minema. 

Auto toodi ette ja asusime teele. Sõitsime Miami Beach´ilt välja ja ise lootsin salamisi, et mind viiakse kesklinna mõnda ilusasse restorani. Viidigi kesklinna, lausa südamesse. Andsime auto ära ja kõndisime pilvedeni kõrguvase torni sisse, mille fuajee oli suurem, kui mõne inimesed elumaja…või mitu. 

Nägin eemal restorani ja hakkasin sinnapoole sammuma, siis aga ütles Kaspar, et peab korraks midagi täpsustama, oodaku ma seal samas. Kaspar täpsustas oma asjad ära ja ütles, et pöördume hoopis liftide poole. Nii, kui ta liftil 16 vajutas, siis ma muutusin juba väga elevaks- nii kõrgele? No see peab olema mingi vaatega koht!

Oh ja mul oli õigus! Meie resotran asus 16. korrusel, otse Miami südames. Meid juhatati terrassile lauda ja vaade…. Vaade oli täpselt selline:

Võite mu reaktsiooni ette kujutada! Midagi sellist ei osanud ma isegi mitte unistada. Mulle väga meeldivad üllatused, aga taaskord suutis ta mind ikka juuksejuurteni üllatada!

Sünnipäev jätkus veel hiljem koju tagasi jõudes, kus ees ootas veelgi kingitusi. Aitäh teile kõigile!

Jätkub..

Tänulikult

Maile