Moodne maailm - käisin robotina ülikoolis

Käesoleval nädalal oli ülikoolis ühel õppekaval magistritööde kaitsmine ja mina olen üks komisjoniliige. Kaitsmisprotseduur toimus ise ülikoolis kohapeal aga mina olen ju Ameerikas. Pakkusin välja lahenduse, et osalen kaitsmisel roboti vahendusel. Nimelt on ülikoolis olemas robot, mis näebki välja nagu roboti mehike pea ja kogu kupatusega, kuhu saab siis enda arvutist sisse logida ja ollagi nö robotina ise ruumis kohal, olenemata sellest, kus sa ise parasjagu füüsiliselt viibid. Liigud ringi, keerad pead ja oledki justkui ise ruumis. Mõeldud- tehtud! 

Kui ma robotina auditooriumisse sisse sõitsin, siis korra pealt oli kuulda elevust ja imestust kõikidelt ruumis viibijatelt. Mõni teatas kõlava häälega, et ta ei suuda uskudagi kohe, mida ta silmad peavad nägema! No eks see on maru moodne lahendus tõesti. 

Parkisin ennast aga teiste komisjoniliikmete kõrvale ära (loe, seisin nende toolide kõrval, sest mul ju tooli polnud vaja) ja kaitsmised võisid alata. Kuuldavus ja nähtavus oli imehea ja suures osas oligi tunne, et viibin samas ruumis. Erinevus oli muidugi see, et kui Eestis oli alguasjaks hommikul kell 9, siis minul oli öösel kell 2 ja enese ärkvel hoidmine oli juba omaette küsimus. Esimesed neli tundi ei olnudki hullu, aga peale seda tuli sellega juba rohkem vaeva näha ja kohvist abi otsida. Suures pildis olen aga harjunud, et kui on vaja öötundidel tööd teha, siis lihtsalt teen ära, mis vaja ja nii ongi. Ma ei presenteeri seda ajavahet kuskil, aga vahel mõni kolleeg ikka imestunult küsib (ja arvutab samaaegselt), et mis mul see kell ikka on ja kuidas ma suudan. No teate isegi, täiskasvanud inimesena suudame igasuguseid asju nii kaua kui on tarvis ja kui see aeg läbi saab, siis langeme rampväsinuna nagu tinasõdurid. Sellel päeval läksin kell 9 hommikul magama ja nii oligi mu päev nagu Tagurpidi Ants. Järgmiseks päevaks oli kõik jälle korras nii enesetunde kui ka graafikuga. Selliseid öiseid toimetamisi tuleb ette keskmiselt korra kuni kaks nädalas. Siiski väga palju koosolekuid saab paigutada õnneks Eesti pärastlõunasele ajale, kus minul on hommik.

Selline näeb robot välja:

Sellisena nägin mina asju (sain ka enda pead liigutada ja näha ruumi iga külje pealt):

Tegelikkuses viibisin kodukontoris Florida kodus:

Organiseerimisvõtted 2024

Eelmise aasta lõpus mõtlesin, et tahan enda elu senisest paremini organiseerida ja olla erinevateks elusündmusteks ja igapäevaeluks paremini valmistunud. Olen mõned uued võtted/ põhimõtted enda senistele toimivatele süsteemide lisaks juurde liitnud ja mõtlesin neid ka teiega jagada. 

1) Kingituste dokument

Igal aastal hakkan jõulukingitustega tegelema juba väga varakult. Mu eesmärk on, et esimeseks detsembriks on jõulukingitused ostetud ja olemas. Ühel aastal tegin isegi nii, et pooleks novembriks oli kõik olemas - väga mõnus oli. Küll aga tekitab teinekord peavalu, mida kellelegi kinkida. Ja see ei puuduta vaid jõule vaid ka sünnipäevi või muid tähtpäevi. Seega viisin aasta lõpus sisse dokumendi iseenda jaoks, kuhu panin kirja lähedaste inimeste nimed, kellele ma erinevateks tähtpäevadeks kingitusi teen ja hakkasin sinna lisama erinevaid asju, mis nt jõulunimekirjast välja jäid või mida ühes või teises vestluses kõrva taha olen pannud. Nii saan järgneva tähtpäeva lähenedes minna enda dokumenti, valida sealt juba eelnevalt kirja pandud asjade seast vajaliku välja ja inimesele teha kingituse, mida ta on endale soovinud. Selles samas nimekirjas on ka minu enda nimi juhuks, kui enne sünnipäeva või jõule küsitakse soove, siis olen aja jooksul kirja pannud, mida ma olen soovinud ja kohe on hea konkreetne soov edastada ja kõikide osapoolte elu lihtsamaks teha.

2) Aktiivne tegevuskalender

Teine muudatus, mille olen sisse viinud koos Kaspariga on see, et tegime endale selleks aastal aktiivsete tegevuste kalendri, kuhu panime kvartalite lõikes kirja plaanid, mida soovime teostada just vabal ajal. esialgu on täidetud esimene kvartal ja jooksvalt juba plaane lisandunud ka järgmisesse. Mõte ongi selles, et kalender täitub aja jooksul. Oleme tundnud, et võiksime vabal ajal rohkem asju ühiselt ette võtta ja see vajas loomulikult korralikku plaani, sest kui on plaan, siis see on mõõdetav ja kõik, mida me saame mõõta, me saame ka kontrollida - see pole enam ebamäärane või ähmane mõte. Selles kalendris on nii sotsiaalsed tegevused kui ka sportlikud ning ka kultuursed üritused. 

Juba toimivad plaanid, millega jätkan:

3) Kõike, mida saan mõõta, saan kontrollida

Kolmas asi, mis pole küll uus, vaid pigem jätkuplaan, on oma tervisega aktiivselt edasi tegeleda. Jälgida seda, mis suust sisse läheb ja kui palju keha saab eesmärgipärast liikumist. Eelmisel poolaastal teenis see minu füüsilist ja vaimset tervist suurepäraselt ja jätkan samas vaimus edasi. Et asi huvitavam oleks, lisame aeg-ajal sisse mõned väljakutsed iseendale. Nt alustasimegi aastat sammude väljakutsega, mis kestis 7 päeva - ikka vana hea 10 000 sammu päevas. Lihtne ja kulunud mõte, kas pole? Ei, ei ole kui sa töötad kodukontoris - aja aga tagumik laua tagant püsti ja mine lisaks trennile kõndima. Vahel muutun mugavaks ja kipuvad need vanad ja kulunud tõed natuke "ununema". 

4) Nädala menüü ja 1x nädalas poes käimine

Olen juba aastaid rääkinud sellest, kuidas käime korra nädalas poes ja kuidas planeerime oma eined nädalamenüüd tehes. See plaan on endiselt nii hea, et siin polegi vaja meie jaoks midagi muuta. Endiselt teeme suure poeskäigu pühapäeval ning suurema kokkamise samuti pühapäeval (kõik nädala lõunasöögid) ja teise suurema kokkamise esmaspäeval (kõik nädala õhtusöögid). Selliselt toimetades kulutame pühapäeval ja esmaspäeval aega köögis, aga sealt edasi kuni laupäevani pole muud kui soojendamise "vaev" ja värske salati kokku tegemine, mis ei nõua eriti suurt pingutust. Eks see on teema, mis tekitab vastakaid tundeid ja olen aastate jooksul palju kohanud suhtumist - appi, 4-5 päeva sööte sama toitu?! Meile see sobib ideaalselt, sest hoiab tohutult aega, vaeva ja raha kokku. Meile ei meeldi kokata ja aeg on kulla hinnaga, seega oleme leidnud endale süsteemi, mis sobib ideaalselt. Olen mõlemasse koju varunud väga head klaasist säilituskarbid, milles toit püsib värske niivõrd pikalt ja mingeid probleeme selles osas ei esine. 

Pühapäeva õhtu meie majas:

Väga sageli duubeldame retsepte ja teeme ühte toitu väga suure koguse:

Minu kotletid, kus retsept on duubeldatud:

Kaspari special ahjukartulid ürtide ja küüslauguga:

Ahjujuurviljad:

Hommikusöögid teeme igal hommikul, sest sööme siin mandril sageli kas putru või proteiinismuutit, aga see ei tekita mingit stressi või pinget meile. 

Minu tavapärane hommikusöök siin on puder marjadega:

Meil on Kaspariga vastutusrikkad ametid, millega kaasneb igapäevaellu üsna arvestatav kogus stressi ning ma teen kõik selleks, et anda endast parim, et stressiallikad, mida mina saan mõjutada, eemaldada. Igal õhtul mõelda - mis täna küll õhtusöögiks saab? - tundub mulle juba palja mõttena stressiallikas ja ma ei soovi seda meie argipäeva õhtutesse. Tahame peale tööpäeva trenni minna ja peale trenni nautida vaba aega ja õhtusööki ilma igasuguse stressita.

5) Planeerin oma järgmise nädala sellel nädalal!

Olen juba aastaid järginud põhimõtet planeerida järgmine nädal sellel nädalal. Minu ametit arvestades on see vältimatu, aga mõtlen eelkõige siin ka tööväliseid asju. Siia alla liigitub kenasti nii eelmine toidupunkt, kui ka kõik, mis puudutab erinevaid kohustusi ja vaba aja veetmist. Elan ja hingan oma märkmikuga ühes rütmis, kus kõik vajalik on peensusteni kirjas. Tegin oma märkmikusse hiljuti muudatuse. Kui seni toimis märkmik, kus kogu nädal oli korraga silme ette laotatud, siis juba mõnda aega tundsin, et vajan ühele päevale rohkem ruumi. Nüüdsest ongi töös märkmik kus 1lk on üks päev ja kõik vajalik mahub kenasti ära. Ehk siis kõige olulisem ongi leida enda jaoks toimiv süsteem, mitte mõelda sellele, mis on trend/ moekas vms. Ma tean väga täpselt, milline mu järgmine nädal välja näeb ja ma saan sinna planeerida tegevusi äärmise ajalise täpsusega ilma, et see segadust või stressi tekitaks (nt millal on iluprotseduurid, millal trennid, kokkusaamised jne).

6) Planeerin oma homse juba täna!

See on uskumatult vajalik tööriist, mida enda ellu lisada ja kui keegi pole seda veel teinud, siis soovitan soojalt. Mida see homse planeerimine siis tähendab? Üks asi on see, et ma tean täna täpselt, kus ja mis kell ma homme olema pean, aga see on ka palju enamat kui lihtsalt see. Kui ma täna valmistun homseks (panen enda riided ja ehted õhtul vannituppa hommikuks valmis; pakin enda lõunasöögi eelmisel päeval külmikusse valmis; panen enda töökoti esikusse kõikide asjadega valmis; sean kohvimasina hommikuks valmis jms), siis ma mitte ei tegele detailidega, vaid sean ennast edukaks päevaks valmis. Ma elimineerin olukorrad, kus riietusese, mille olen planeerinud selga panna, on määrdunud või katkine või ma ei suuda unesegasena valida, mida selga panna ja kaotan väärtuslikku hommikust aega. Ma välistan olukorrad, kus lõunasöögi hommikul kaasa pakkimine võib tekitada mu tööriietele pleki. Ma välistan olukorra, kus hommikul kiirustades ununeb midagi vajalikku käekotti pista - võtsin selleks õhtul paar minutit, et asjad valmis panna. 

Kõik need "väikesed" asjad seavad meid valmis kas edukaks päevaks või mitte nii edukaks päevaks. Kui ma olen valmistunud ja mul on piisavalt aega, siis ma saan pea püsti ja selg sirgus hommikul uksest väljuda ja tunda, et olen kõigeks valmis. Kui ma aga torman kiirustades uksest välja ja tunnen, et midagi ununes ja olen üks suur segadus, siis suure tõenäosusega on kogu mu päev sellise "lahmerdamise" alatooniga, mis omakohrda mõjutab ahelreaktsioonina järgnevaid olukordi mu päevas. Mulle ei meeldi ennast nii tunda ja seetõttu sean enda asjad alati valmis eelmisel õhtul, ükskõik kui väsinud ma ka poleks. 

Ilmselt oleme kuulnud ütlust If you fail to plan, you are planning to fail (Kui sa ei ole tegelenud planeerimisega, oled sa tegelikkuses planeerinud ebaõnnestumist)  ja minu hinnangul täpselt nii see toimibki. Teinekord kuuleme inimesi ütlemas Oh, minuga juhtub see alati nii! Oh, ma alati jäängi hiljaks! Oh, ma alati torman igale poole! Miks küll minuga nii peab juhtuma! Tegelikkuses need on suures osas olukorrad, mida inimene saab ise vältida, kui ta planeerib oma asju pisut ette. Loomulikult on alati meie elus see X% ootamatusi, mida me ise ei suuda kontrollida. Aga siinkohal rõhutan just seda lõviosa meie elust, mida suudame kontrollida. Jah, me ei saa kontrollida tulemust, aga me saame kontrollida seda, kui palju tööd me oleme valmis õnnestumisse panustama. Mina soovin, et iga mu tööpäev oleks juba esimesest minutist seatud suure edu ja positiivsuse suunas ja teen kõik endast oleneva, et see nii oleks. Kas iga päev on õnnestumine? Ei, loomulikult mitte. Aga ma usun, et väga palju päevi on just selle tõttu, et olen selleks valmistunud ja planeerinud. Lisaboonusena kaasneb sellise samm ette planeerimisega ka mõnus rahulolutunne ja enesekindlus, et omad oma asjade ja aja üle kontrolli, mitte ei torma sellega 24/7 võidu.

7) Kodu korrashoid

Meil on juba aastaid Kaspariga sama süsteem kodu korrashoius ja kui midagi toimib meie jaoks veatult, siis pole vähimatki põhjust seda süsteemi muutma hakata. Ehk siis jooksvalt tegeleme tööpäevadel pesudega, et ei tekiks tunnet, et kuhjume musta pesu sisse ning meil on kindla aja tagant kodu küürimise päev ning muul ajal tegeleme igapäevaselt jooskvalt sellega, et köök jääks igal õhtul puhas ja ka muudest tubadest saaksid asjad enne magamaminekut oma kohale tagasi. Need on väikesed harjumused-rutiinid, mis on äärmiselt suure mõjuga meie elule. Kui ümbrus on korrapärane, siis on ka mõtted selgemad ja stressitase madalamal. Tunnen, et ma ei funktsioneeri segamini ümbruses. Segadus muudab mind ärevaks ja ma ei saa korralikult keskenduda vajalikule. 

Jagage mulle enda nippe ja trikke ka, mida teie kasutate!

Lõõgastus

Eelmisel laupäeval maal ema juures, kui väljas oli -25C

Olen käesoleval aastal esimest nädalat Ameerikas tagasi ja see nädal on olnud üpris keeruline. Ajavahe on olnud pigem ränk ja ega tööasjadeski armu ei anta. Riiki sisenemine oli sel korral juba ise selline õudusunenägu, et taastusin sellest olukorrast mitu päeva. Tollipunktis kutsuti mind kõrvale ja pidin koos kõikide oma asjadega läbima eraldi kontrolli, kus kõik valgustati läbi ja mitu inimest tegid mulle eraldi ülekuulamise. Suhtumine oli pehmelt öeldes ebaviisakas ja kogu sellest olukorrast õhkus tugevalt "oled valge rämps" hoiakut. Nimelt on minu dokumentidele ilmselt märge juurde pandud, et liigun maru tihedalt edasi-tagasi kahe mandri vahel ja kuna tegemist ei ole väikeste vahemaadega, siis see äratab kahtlust. Kogu sellest ülekuulamisest sain üsna kiiresti aru, et mind kahtlustati milleski illegaalses. Mul polnud varjata midagi ja ladusin kogu oma varanduse letti - otsige aga terviseks. Võitlesin kontrollis olles pisaratega ja pidin endale mitmeid kordi meenutama, et olen täiskasvanud naine. Ma ei hakka sellistes olukordades teiste ees nutma või ei varise kokku. Ilmselt väljapoole polnudki midagi paista. Küll aga sees oli tunne, et kõik keeb. Pigem riivaski mind kogu see suhtumine. Ma ei ole harjunud, et minuga järsult räägitakse või, et seda tehakse lugupidamatult. Kuna ka lend ise oli sel korral ränk ja magada ei saanud ühtegi minutit, siis tegi kindlasti ka üleväsimus enda töö. See oli veider ja vastik kogemus ja mul võttis mitu päeva, et sellest üle saada. 

Kolmapäeva lõunaks oli tunne, et appi, kui ränk üks töönädal siis olla saab? Kaspar tegi ettepaneku minna õhtul Happy Hour jookidele koheselt, kui tööpäev läbi. Kell sai 17 ja me olime juba teel! Oh, need joogid maitsesid taevalikult! 

Valisime kesklinnas peatänaval ühe avatud baari, kus oli elav muusika, nautisime jooke ja tundsin lausa, kuidas stress kehast välja voolas. Leppisime kokku, et reedel tuleb korralik date night jookide ja õhtusöögi ja tantsimisega, sest ees ootab veel hullem pool nädalat. Mõeldud-tehtud!

Reede õhtul tegime koheselt peale tööd trenni ära nagu ikka ja panime end valmis, et välja minna. Umbes aasta tagasi avati kesklinnas uus peen baar-restoran ja sinna me suuna võtsimegi. Me ei olnud meelega lauda kinni pannud, tahtsime hoopis baarileti ääres kokteilid teha. Restoran-baar Moxies on niivõrd suur, et see laiub läbi kahe korruse. Suundusime teisele korrusele ja istusime valju muusika ja rahvasumina keskele baarileti äärde ning tellisime kokteilid. Klaasid, millist jooke serveeriti on sama peened kui koht ise ja meeleolu oli ülev. Meil juttu ja nalja jätkus ja enne kui arugi saime tulid uued joogid ja kerged ampsud. Mingil hetkel oli baar nii paksult rahvast täis, et inimesed olid nagu kilud karbis - küll me ikka jõudsime sinna õigel ajal, kui baarileti ääres oli veel vabu kohti!

Järgmisena liikusime edasi paarsada meetrit eemal asuvasse väliööklubisse Wharfi, kus oli tsirkuse temaatika ning artistid liikusid inimeste vahel ja tegid trikke. Nautisime jooke ja tantsisime ja lihtsalt nautisime õhtut.

Ühel hetkel ütlesin Kasparile, et liigume edasi järgmisse kohta. Nii tegimegi, ja liikusime umbes sada meetrit eemal asuvasse katusebaari-klubisse, kust on imeline vaade linnale. Noh, kurb tõsiasi on nüüd siis see, et mitte üheski kohas meie käest enam dokumente ei küsitud. Me ühes kohas küll esitasime nagu viielised oma juhiload turvamehele ninna ette, aga teda see ei huvitanud, sest meie selja taga olevatelt noortelt oli vaja terase pilguga dokumente skanneerida. Noh, mis siis ikka. Sõitsime liftiga üles ja olimegi katusebaaris, kus sai tantsida ja olemist nautida. 

Kui te arvate, et me peale kogu seda kupatust koju suundusime, siis ei, ei suundunud... meil tuli geniaalne idee Wharfi tagasi minna, sest seal müüakse eraldi alal süüa (kui mugav!) ja loomulikult oli meil vaja midagi süüa! Ainult söömisega asi muidugi ei piirdunud ja oli vaja veel tantsida ja lõbutseda kuniks me mingil hetkel tuimade taldadega kodu poole hakkasime liikuma. Õnneks asuvad kõik kohad kesklinnas ja samuti ka meie kodu nii, et jalutuskäik ei olnud väga pikk. Selline lõbus peoõhtu oli lausa hädavajalik peale kõiki neid vintsutusi möödunud nädalal.

Jõuluaja maagia

Jõulukuu on olnud rohkem kui maagiline. Sel aastal oli planeeritud palju erinevaid pidustusi, kontserte, teatrit ja kokkusaamisi. Oli teada, et jõulukuu tuleb sotsiaalses plaanis äärmiselt tihe ja ma olin selleks valmis. Ühel õhtul, kui järjekordselt sündmuselt taksoga kodu poole sõitsin, siis mõtlesin, et ma igal õhtul muudkui tulen kuskilt uneajaks koju - ühest küljest väsitav, aga teisest küljest väga mõnus. Mulle meeldivad sellised aktiivsed perioodid ja olin eelnevalt oma vaimu selle kõige jaoks täielikult valmis pannud. Jagan teiega erinevaid killukesi sellest perioodist.

Mäletate seda käekotti, mis ma sünnipäevaks sain? See oli mõeldud mu rohelise mantli juurde - käin pühade perioodil ringi nagu kuusepuu :)

Ühel õhtul käisin meie pere lapsi hoidmas, mis oli väga tore, sest ma polnud isiklikult ikka väga ammu täispikkuses kodu mänginud. Kaspari õe koer on nii harjunud, et kui hakkasime 4-aastasega kodu mängima, siis koer tuli kohe juurde ja sättis ennast ka kogu selle nukukraami keskele - eks ta on harjunud väga aktiivset rolli täitma nendes mängudes. Õhtu oli tore ja järgmiseks hommikuks oli mu kuulmine ka kenasti taastunud :D

Ühel õhtul käisime Tuljakus topeltkohtingul koos minu õe ja tema mehega. Tuljak on üks minu lemmikrestorane Tallinnas. Planeerisin selle õhtu meile juba oktoobris ära, sest vastasel juhul on jõulueelsel reedel sinna peaaegu võimatu lauda saada. 

Õed

Üsna mitmel korral käisime Kaspari õe ja tema mehega rongimängu mängimas - see on meie pere lemmik juba aastaid!

Hommikuhetked kodus:

Suguvõssa lisandus ka uus liige ja teeme alati uuele liikmele paki. Üks kingitus, mida olen ikka valinud uutele beebidele on hommikumantel - olen värsketelt emadelt tagasisideks kuulnud, et see on ese, mida ise ei kipu ostma, aga mis saab väga tihedat kasutust kui on olemas.

Enne pühi lõpetas mu õde leerikooli ja saime seda pidulikult tähistada:

Pühadeeelsesse aega jäi mitu kontserti ja esimest korda elus käisin ka jõuluballetil Pähklipurejat koos kolleegiga vaatamas. Mul oli igaks ürituseks kostüümid ja aksessuaarid valmis varutud ja hakkama pandud - võta muudkui ja mine! 

Kolleegiga kohvikus enne balletti:

Mõned päevad enne pühi sõitsime maale ära, et lihtsalt nautida kvaliteetaega Kaspari vanematega ja koeraga, kes on talvel jääkaruks muutunud.

Kaspari vanemad olid väga ilusa kuuse toonud:

Jõulufilmi aeg koos jõulumaiustustega:

23.12 oli aeg kapsaid hakata tegema. Inspektor jälgib muidugi akna taga, et ehk jääb mõni peekonitükk üle ja vajab lähemat inspekteerimist. Kapsad kolisid väga mitmeks tunniks ahju.

Ja kõigest pool päeva hiljem valmis nad ongi!

Jõuluajal pole midagi mõnusamat kui praksuv tuli ahjus ja...

...norskav jääkaru kuuse all

Suurimad sõbrad

Nii mõnus oli paar päeva enne pühi korraks aeg maha võtta ja lihtsalt maal olla. Mul on tunne, et elu läheb iga aastaga aina kiiremaks ja järjest vähem aega jääb nendele asjadele, mis tegelikult loevad. Püüan uuel aastal olla teadlikum sellest ja teha tibusamme selles suunas, et see nii ei oleks.

Kasparipoolses peres on kokku 10 inimest ehk 6 täiskasvanut ja 4 last. Lapsed on juba üsna suured ja selline tunne on, et ruumi kogunemiseks oleks juurde vaja, mistõttu otsustasime ühiselt, et jõuluõhtu vol 1 tuleb Kaspari õe avaras kodus. 24.12 päeval sõitsimegi vanematega maalt Tallinna poole Kaspari õe juurde, et jõuluõhtut hakata pidama. Mul vedas ja sain jõuluõhtul ühe eriti nunnu päkapikuga pilti teha:

Kasparil ka vedas:

Ühiseid jõule on nüüdseks kokku peetud lausa 18!

Meie suur pere ning seekord ühines jõuluõhtul meiega ka Kaspari Mamma:

Loomulikult ei saanud ka ilma rongimänguta:

Kui vanaisa Harry heitis vahepeal põrandale pikali, et verivorstidel oleks parem seeduda, siis Elli ei jätnud juhust kasutamata ja tegi mõned kiired musid vanaisale:

Kingitustega oli jälle nii, et kui lapsed "juhuslikult" koos isaga üleval mängisid, siis käisid päkapikud nii kärmelt kuuse alla pakke toomas, et keegi ei näinud midagi. Meie istusime seal samas laua taga ja ajasime juttu ja ei pannud tähelegi, kui päkapikud olid juba käinud. Alles siis, kui lapsed tulid ülevalt alla ja kõige pisem trepi peal kiljatas pakke nähes, saime ise ka aru, et midagi suurt on vahepeal toimunud. Pere poisid vedasid kiiresti toolid teleka ette ja teatasid, et nemad hakkavad salme küsima ja 4-aastane Stella hakkab neile ükshaaval kuuse alt pakke kätte tooma. Stella oli sellest tähtsast ülesandest nii vaimustuses, sest see on ikka suur õnn, kui saad KÕIKI pakke korraks oma käega puudutada.

Lapsed said ühise paki ja 4-aastane Stella tõi kastanid tulest välja ning alustas "Veere-veere kakku" lauluga, et pakk kätte saada:

25.12 oli aeg suund võtta minu ema juurde maale, sest ees ootas jõuluõhtu vol 2:

Jõuluõhtu ema juures maal:

Päkapikkude aeg!

Laulame

Kui luuletused on kõik otsa saanud, aga pakk on vaja kätte saada:

Järgmine inspektor vaatab pakid üle:

Järgmisel päeval oli vaja end liigutada, et kõik need jõulupraed maha kõndida:

Kui Hugo oli väike, siis meil oli traditsioon koos piparkooke teha ja suviti küpsiseid küpsetada. Tegime ka nüüd piparkooke koos ja kõik said kaunistamisel kätt proovida:

27.12 toimus meil Tartus Meie Klubiga jõulupidu nii nagu igal aastal:

Meie Klubi since 2008:

Aasta hakkas lõppema ning nii jõudsime ka meie Kaspariga ringiga oma Tallinna koju tagasi. Tundus paslik minna hommikusöögile meie lemmikusse - Narva kohvikusse ja saata see aasta ära korraliku tervisesalatiga:

Aasta saadame ära Eestis olles alati traditsiooniliselt Kaspari õe juures, kus on ka minu õde enda perega:

Mõned sportmängud, et salatit allapoole raputada:

Kaspari õemees korraldas meile ka viktoriini, mida tehti meeskondades. Mina olin Kaspari õega ühes tiimis ja panime viktoriini kinni!

Õega hetk enne südaööd:

Tegemist oli ilmselt viimase aastavahetusega, kus olen pere suurematest lastest pikem. Mind hoiab selja tagant kinni peretütar, kes on 11a ja on vaid loetud kuude küsimus, kus ta minust pikemaks kasvab. Oh well, mis seal siis ikka... 4-aastane Stella käib ja kuulutab juba nagunii juba mõnda aega kõlava ja selge häälega ringi, et tädi Maile ei kasva enam kunagi pikemaks. 

Head uut aastat!

Kaspar pidi kahjuks 31.12 varahommikul juba tööasjus lennukile minema, et suund California poole võtta, seega tähistasin mina koos teiste pereliikmetega ja Kaspariga olime ühenduses telefonitsi.

Jäin ööseks Kaspari õe juurde, sest uue aasta esimesel päeval on meil alati traditsiooniline 1. jaanuari matk. Ilm oli täiesti vapustavalt kaunis!

Uuel aastal jätkan enda tervise prioritiseerimisega. 2023 oli keeruline aasta paljudes aspektides, kaasa arvatud tervise poolest. Mul on palju terviseprobleeme ning möödunud aasta pani nii kannatuse, füüsise kui ka vaimse tugevuse korralikult proovile. Enda tervise prioritiseerimine alates möödunud suvest on olnud parim otsus nii iseenda kui ka oma lähedaste suunal ja kavatsen sellega igal juhul jätkata.

04.01.2024 õhtu, väljas on -14C ja meie sätime end õega kõnnitiirule. Väga mõnus oli!

Kas teie annate endale uueks aastaks lubadusi ja kui jah, siis kas olete need ellu ka viinud?

Ilusat alanud aastat ja aitäh, et oled siin, loed ja elad kaasa. See annab innustust meie elu killukesi jätkuvalt jagada :)