Väljas söömine Ameerikas – kui palju ma tippi pean jätma?

Täna räägin lähemalt just väljas söömise mõnusatest külgedest ja sellest kultuurist. Tegemist on minu nägemusega ja ka esitatud hinnainfo on nende piirkondade ja kohvikute/restoranide põhjal, kus mina käinud olen. Ameerika on äärmiselt suur riik ja kui keegi küsib minult küsimuse stiilis: kui palju Ameerika restoranis praad maksab? Siis tegelikult on sellele väga keeruline vastata. Mingis mõttes võiks selle küsimuse asetada lahtrisse: kui palju Euroopa restoranis einestades praad maksab? (ehk siis vastust on väga keeruline anda, kõik oleneb kohast). Ärge saage minust valesti aru, ma ei heida küsijale tema küsimust sugugi ette, küll aga püüan pisut avada tausta Ameerika, kui riigi kohta, mis laiub mõnes mõttes lausa hoomamatult suurel alal ja sisaldab endas meeletult palju erinevaid piirkondi/suurlinnu, kus hinnaskaalad on sõna otseses mõttes põrandast laeni. Küll aga saan rääkida selle põhjal, kus ise olen käinud ja mida kogenud.

Tõenäoliselt ma ei ole enam erapooletu küsimustes, mis puudutavad Ameerikat, sest olen õppinud juba mingil määral seda riiki tundma ja olgugi, et siin on palju aspekte, mis mulle ei meeldi, siis on kordades rohkem seda, mis meeldib. Enne veel, kui asun asja juurde, siis tahan kummutada ühe müüdi. Kodumaal käies olen korduvalt tähele pannud suhtumist stiilis: Ameerikas muud ei sööda, kui burgereid. Jah, minu hinnangul siin on maailma parimad burgerid. Jah, siin on väga palju suuri inimesi, AGA siinsel toidukultuuril on nii palju enamat pakkuda, kui vaid burgereid. Kuna Ameerikas on korralik rahvaste paabel, siis siin saab tõenäoliselt korraliku maitseelamuse iga kultuuri köögist, mida endale ette vaid suudad kujutada. Ma pole iialgi varem nii palju erinevate maade toite proovinud, kui siin elades. Väljas söömisel on meeletult palju võimalusi ja olgugi, et oma burgeri võid pea, et igast restoranist kätte saada, siis on menüüdes nii palju enamat.

Ameerikas elades tutvusin sisuliselt esmakordselt brunchi-kultuuriga. Brunch (ehk breakfast + lunch) on hiline hommikusöök, mida süüakse kohvikus, mis ongi üldjuhul brunchile spetsialiseerunud (aga ei pruugi). Houstonis elades käisime mõnel korral sõpradega brunchil ja see oli alati nii tore. Floridasse kolidas on Kaspar mind nii mõnelgi pühapäevahommikul üllatanud uudisega, et lähme õige hommikusele kohtingule kuskile brunchi-restorani. Sellised restoranid on tavapäraselt rahvast täis, mõnus jutuvada käib üle saali, muusika mängib, toit on imeline ja kohvi valatakse sulle juurde enne, kui viimast lonksugi jõuad võtta. Muideks, Ameerikas ongi üldjuhul nii, et maksad ühe klaasi/kruusi eest (mittealkohoolsete jookide puhul) ja ülejäänud klaasitäited on tasuta. Klaas vett tuuakse lauda momentaalselt kui sind lauda juhatatakse ja seda ei pea isegi küsima ja selle eest ei pea ka eraldi maksma. Restorani/kohvikusse sisenedes tervitab alati uksel inimene, kes sind lauda juhatab. Nii välistatakse olukord, et ettekandjal jääb klient märkamata, ning sinuga hakatakse ka koheselt tegelema.

Brunch-date:

Menüüs olevaid asju saab alati ümber teha ja vastavalt kliendi soovidele sättida. Mitte iial ei ole suhtumist, et seda või toda kohandust ei saaks teha.

Teenindus on siinmail lausa omette teema. Kogu sinu kohvikus viibimise aja vältel käib teenindaja korduvalt küsimas, kas kõik on korras või kas ta saab midagi lisaks tuua. Arve on tavaliselt tal valmis prinditud juba enne, kui seda küsidagi jõuad.

Kuidas siis selle tippimisega ikkagi on? Millal ja kus ja kui suures osas seda teha tuleb?

Kuldreedel on järgmine: tippida tuleb lauast teeninduse puhul. Ehk siis, kui on restoran, kus kelner teenindab lauast, siis on ilmselge, et tuleb jootraha jätta. Kui aga lähete kiirtoiduketi drive-in-i või ostate nö leti tagant püsti seistes kiirtoitu, siis jootraha jätma ei pea. 

Kui palju peaks tippi jätma? Tavapäraseks määraks võib pidada 18-20%. Kui jätate tippi nt 10%, siis on võimalus, et teid kutsutakse kulisside taha nt selle teenindaja ülemusega rääkima, et talle aru anda, mis teeninduses/toidus/restorani kogemuses nii halba oli. Jah, muidugi võite ka enne restoranist lahkuda, kui kelner jõuab järgi vaadata, kas ja kui palju jootraha anti, aga see on jällegi selline südametunnistuse küsimus. Tippimine on Ameerika kultuuri (väga suur) osa ja siin viibides tuleks seda ka austada ning pigem võtta seda, kui arve loomulikku osa, mille lihtsalt ise juurde arvutate. Lisaks veel on teenindus siin eranditult alati nii imeline, et need teenindajad on oma tipi kordades välja teeninud 😊

Kui palju siis ikkagi see praad maksab?

Nagu igal pool mujal maailmas, siis ka Ameerikas oleneb kõik sellest, kus te einestate. Nö keskmises kohas saate korraliku burgeriprae friikartulite ja joogiga kätte umbes $12 kuni $15 + tipp. Ma ei mõtle siinkohal kiirtoiduburgereid, vaid ikka korralikku pererestorani (nt Chili´s), kus on  suur burger salati, liha ja juustuga + korralikult röstitud kuklid ning friikartulid kõrval.  Samasse hinnaklassi jäävad ka suuremad salatid ja pastaroad.

Korraliku ribiprae eest käite välja umbes $27 + tipp. Kahekesi lõunale minnes nö keskmise tasemega kohta (nt The Cheesecake Factory) on üsna tavapärane, et arve suurus on umbes $50 kuni $60 + tipp.

Minnes väga kvaliteetsesse restorani õhtusöögile on üsna tõenäoline, et pidulik õhtusöök kahele (kaks praadi, 2 jooki alkoholiga, magustoit) küündib umbes 120-150 dollarini. Sellistes kohtades peab lisaks arvestama ka sellega, et parkimine toimib üldjuhul valet teenusena ehk annate oma võtme parkijale, kes hoolitseb teie auto eest ning hiljem auto tagasi saades maksate teenuse eest küsitud hinda + tipp. Jällegi oleneb, kus see restoran asub, sest kui tegemist on mõne uhke (suurlinna)kesklinna restoraniga võib teenuse hind küündida lausa $18 + tipp (üldjuhul jääb see siiski madalamale). Seega kõik oleneb sellest, kuhu te lähete ning ka parkimiskorraldus on mõistlik enne järgi uurida, et see ootamatu üllatusena ei tuleks.

Ülimalt soodne on kiirtoit, mis on meeletult maitsev. Meie üks vaieldamatu lemmik on The Philly Cheesesteak (https://charleys.com/), kus värskelt grillitud kana/veis on kuuma ja auravana asetatud võileiva vahele, millel on hulganisti tomateid, hapukurki, salatit, juustu ja kastet. Kõrvale võib valida friikartuleid ja jooke ning sellise eine eest kahele käite välja umbes 17-20 dollarit. Samasse hinnaklassi jääb ka hiina kiirtoit, pitsalõigud jms. Valik on väga suur ja lai.

Philly Cheesesteak:

Kaspar armastab eelnevale võileivale veel fully loaded ehk peekoni ja kastmega friikartuleid ka juurde võtta:

Kui planeerida reisi Ameerikasse, siis minu soovitus on arvestada üsna mahukas osa reisi eelarvest toiduelamustele, sest neid jagub siin kuhjaga. Arvestada tasub seda, et hinnad kõiguvad vastavalt sellele, mis asukohas te viibite (linn), kus te sööte ja mida te sööte. Märkimist väärib ka see, et Ameerikas on väga palju toidukohti (kiirtoidukettidest kuni peenete restoranideni), mida leidub üle riigi. Järgnevalt toongi välja väikese nimekirja nendest kohtadest, mis on minu hinnangul külastamist väärt kohad ning mis ongi suurte kettide kohad (ehk neid leidub laialdaselt Ameerikas).

 

KIIRELT JA MAITSVALT (odavam hinnaklass)

Charleys (The Philly Cheesesteak) – kuumad ja hõrgutavad lihavõileivad

Little Caesars – klassikaline pitsa

Smoothie King – smuutisid igale maitsele

Cinnabon – maailma suurimad ja parimad kaneelisaiad

P.F. Chang´s – hiina kiirtoit, mis viib keele alla

Starbucks – mitte küll kõige odavam kohv, aga ülimalt maitsev sellegi poolest ja kui pole kunagi varem proovinud, siis soovitan igal juhul ära proovida. Starbucksis on ka maitsvad pirukad (nt juustu-singi-croissant), mida saab alati lasta soojaks teha, ning ongi pikal reisipäeval üsna turgutav väike eine olemas 😊

 

PERERESTORANID (keskmine hinnaklass)

Chili´s

Olive Garden

Panera Bread

IHop - ehe Ameerika diner, kus on maailma parimad hommikusöögid ning kus on üleüldse toit lihtne, kodune ja meeletult maitsev.

The Cheesecake Factory – burgeripraest ja salatitest kuni ribideni, kõik on maitsev. Kindlasti tasub proovida ka sealseid juustukooke ehk siis see, millele restoran on spetsialiseerunud.

KÕRGEMA TASEMEGA RESTORANID (kõrgem hinnaklass)

Moxie´s Grill and Bar

Grand Lux Cafe

Aga loomulikult tasub külastada ka kohalikke kohvikuid ja restorane just selles linnas, kus ise viibide/reisite ja mis ei ole suure keti omad, vaid on iseloomulikud just sellele piirkonnale.

Ameerika toidupoed – kui palju piim maksab? Aga sai?

 Eestis on arvukalt toidupoode, mille raames võib toidukorvi maksumus korralikult kõikuda. Täpselt niisamuti on ka siin palju erinevaid toidupoode väga (väga) erineva hinnaskaalaga, mis ilmselgelt mõjutab toidukorvi maksumust. Seetõttu juhin tähelepanu, et tegemist on vaid minu nägemusega ehk siis ülevaade nende poodide põhjal, kus meie käime (nii Texases kui ka Floridas elades). Kuna Ameerika on üüratult suur ja lai, siis võivad hinnad kõikuda ka samade poodide osas erinevate osariikide vahel.

Eesti lugejale ei ole ilmselt päris võõras toidupoeketi nimi Walmart. See on tõenäoliselt Targeti kõrval üks kuulsamaid poode ühendriikides. Mis ta siis nii kuulsaks teeb? Kui aus olla siis nii magusmõru, kui see ka poleks, siis tõde peitub selles, et tegemist on tõenäoliselt kõige odavama (toidu)poega, mis ühest küljest on justkui hea ja kättesaadav kõigile. Teisest küljest aga, ja siin peitubki see konks – see pood on mõeldud KÕIGILE. Kui rahvast on palju, siis see kõigile tähendab igasuguseid sulelisi ja karvalisi ja Walmartis kohtab neid kuhjaga. Mida see siis reaalses elu tähendab? Ei ole kuigi ebatavaline, et poodi on tulnud inimesed, kes tulevad su käest ka poeriiulite vahel raha kerjama. See, et Walmarti parklas seda tehakse, seda ei maksa mainidagi. On ette tulnud olukord, kus valisin marjariiulis marju ja üks kodutu mees tuli mulle (liigagi) lähedale ja hakkas seal samas kirsse degusteerima. Ja samast valdkonnast näiteid on veel küllaga.

Walmart on pood, kust leiab kõike – piimast ja saiast kuni riieteni, tööriistadeni, ravimiteni, tehnikani. Ei ole asja, mida sealt ei leiaks ning Houstonis elades oli see meie kodupood. Ma ei saanud Houstonis aru, mis suur kisa ja kära selle Walmarti ümber käib, sest meie kodupood oli üpriski korralik ja rahvas seal oli ka nii enam-vähem, polnud väga hullu. Floridasse kolides oleme käinud mitmetes erinevates Walmartides ja kokku puutunud nii paljude ebamugavate olukordadega, et nüüdest käime seal vaid ühe korra kuus ja täiendame korralikult varusid ning teistel kordadel käime muudes poodides. Kui lõpuni päris aus olla, siis me tunneme ennast Walmartis üpris ebamugavalt. Miks me seal siis käime? Maru odav on!

Kui tulla Ameerikasse reisile, siis on Walmart kindlasti pood, kust saab kõik vajaliku maksimaalselt soodsa hinnaga kätte, aga Walmart ei asu siiski igas osariigis ja seda on mõistlik kodus enne järgi uurida. Kui enda vaim valmis panna, et see on selline “kõigile” pood, siis soovitan seda igal juhul külastada, sest hinnad on soodsad ja kaup tegelikult hea. Näiteks, ravimid on Walmartis täpselt samasugused nagu apteegis, aga kõvasti soodsamad.

Lisaks on igas osariigis veel nö selle osariigi kaubamärgi toidupood, kus hinnad ehk pisut kallimad, aga kaubavalik hea. Nt Texases on selliseks poeks H-E-B ja Floridas Publix, kus meie käimegi üsna sageli.

Eraldi mainimist vajab veel Costco, mis on sisuliselt hulgiladu. Pakendid on suured ja see ameeriklastele meeldib – mida rohkem, seda uhkem. Ma ei heida seda sugugi ette, sest arvestades looduskatastroofe jms, siis on hädavajalik, et kodus oleks teatav toiduvaru (nii paariks nädalaks) alati olemas. Kuna köökidesse on üldjuhul sisse ehitatud pantry ehk sahver, siis ei ole ka hoiustamisega suuri probleeme. Enne orkaan Harvey´t olin ma esirinnas nende seas, kes naeris seda tohutut kraami varumist suure häälega välja. Harveyga muutus minus see mentaliteet täielikult ja täna on mul häbi, et nii mõtlesin. Nüüdsest on meil kodus alati üsna korralik toiduvaru (paari nädala jagu toitu vähemalt, kui mitte rohkem), majapidamistarbeid, ravimeid jms. Igal asjal on olemas varu, olgu selleks hambapasta, patareid, küünlad või kehakreem. Looduskatastroof ei hüüa tulles ja iialgi ei või teada, kui oled mõneks ajaks oma koju “suletud”. See ei tähenda, et ameerikas elavad inimesed elaksid pidevas hirmus, lihtsalt rahulik on olla, kui sul on olemas varud ja ei pea sellele ekstra mõtlema, kui olukord kisub kriitiliseks. Lisaks on maru mugav ka, kui iga asja pärast ei pea ekstra poodi jooksma.

Niisiis toidupoed. Vahepeale jääb veel tubli hulk poode ja skaala teises otsas laiuvad nö ökopoed, mis on kohalike seas äärmiselt populaarsed. Nt Whole Foods ja Fresh Market. Mis seal salata, kaup on seal tõesti imeline, aga hinnad üsna krõbedad.

Millele peaks aga toidupoes tähelepanu pöörama?

Toidpoes tuleks arvestada sellega, et olgugi, et toidukaubal puudub käibemaks (TAX) ning maksategi kauba eest seda hina, mida sildil näete, siis muudel kaupadel (mida saab samuti toidupoest) on see maks juures ja see lisatakse kassas arvele.  Osariigiti on see summa erinev, nt Texases oli see määr 8,25% ja Floridas on see 6% (üle 9,5% ei tohiks see määr tõusta üheski osariigis). Seega reisile minnes on mõistlik end sellega eelnevalt kurssi viia, et poes mingit ootamatut üllatust ei tekiks. 

PS! Lisamärkusena pean mainima, et toidupoes müüakse vaid lahjat alkoholi (nt õlu, siider, vein), kangem kraam tuleb varuda selleks ettenähtud poest  ja vanusepiirang on 21, et seda osta ja tarbida.

Mahuühikud on Ameerikas teised, kui Euroopas. Kõik, mis on vedelal kujul on pudelile märgitud, kas vedelikuuntsina (1fl oz = 28 milliliitrit) või siis gallonina (1 gallon = 3,78 liitrit). Piima müüakse näiteks ühe gallonilise kanistriga (3,78l) või 0,5 gallonilise pakiga. Piim säilib külmikus väga kaua, seega on need suured pakendid ülimugavad. Meil on külmikus alati mitu kanistrit ja nii ei teki iialgi küsimust, ei piim saaks ootamatult otsa. Piim maitseb täiesti tavaliselt nagu Eestis, hoolimata hunnikust säilitusainetest. Kaspar tarbib tavalist piima ning kanistri (3,78l) eest tuleb välja käia $2,60 – 5,00 (ehk siis 2,19-4,20 eurot). 

Mina tarbin igapäevaselt laktoosivaba piima, mida müüakse 0.5 gallonilises pakendis ja maksab $3-4 (ehk 2,50 – 3,40 eurot). 

Mahla müüakse samamoodi kanistrites (1 gallon) ja hinnad jäävad $5-6 juurde. Muidugi on saadaval ka väiksemaid pakendeid.

Paki mune (12tk) saab kätte aga kõigest dollariga.

Sai on siin juba natuke kallim ja kvaliteetsema pätsi eest tuleb välja käia umbes 3-6 dollarit. Valik on lai ja seetõttu kõiguvad hinnad palju.

Kõik, mis puudutab keekse, muffineid, küpsiseid, pirukaid – kõik see on odav. Näiteks suur karbitäis glasuuritud pontšikuid (12 tk) saab kätte vähem, kui 4 dollariga. Need on riiulid, kuhe me isegi ei suundu, sest see on ilmselge lõks :D Sinna tasub siis minna, kui ongi plaan, midagi väga maitsvat osta.

Meil on käinud palju pereliikmeid ja sõpru külas ja nii mõnigi on öelnud, et toit (nt sai) maitseb siin teistmoodi. Mina ise sellest aru ei saa, minu jaoks on tavalise maitsega asjad, aga eks ma olen harjunud ka.

Enne Ameerikasse kolimist olin kuulnud inimestelt, kes siin reisil olid käinud, et värske toit (nt salat, marjad, juurvili) on poes maru kallid ja rämpstoit on odav. Ma olen arvamusel, et kõik oleneb sellest, kuhu poodi minna. Meie ostame igal nädalal suure hunniku värskeid marju (maasikaid, mustikaid, vaarikaid, põldmarju) ja sööme 5x nädalas mõlemad üsna suure kausitäie marju ära. Igal laupäeval panen värskeid vaarikaid ja mustikaid pannkookidele. Ostame oma marjad Walmartist ja/või Publixist ning ei saaks öelda, et need eelarvesse meeletu augu teeksid. Kui aga samu asju osta nt nö ülemise otsa ökopoest siis jah, tõsi, arve oleks kordades suurem. Eks see on kõik valikute/võimaluste jms küsimus, aga ma jään oma seisukoha juurde, et tervislikult toitumine ei ole kallis. Küsimus on planeerimises ja poes, kust oma asjad varuda.

Värske kraami puhul on oluline jälgida, mis sildile on kirjutatud. Puu – ja juurvilju müüakse, kas tüki kaupa (ea) ja selle ühe tüki hind on siis sildile märgitud või naela kaupa (1 nael ehk 1 pound = 453gr).

Kulusid aitab kindlasti madalamal hoida ka see, kui osta nö poe enda tooteid. Igal poel on enda nimega kaubad (täpselt nagu Selveril on Selveri enda toodang) ja need on tunduvalt soodsamad, kui muu kaup. Tõsi, kõik tooted sellest valikust ei ole head, aga proovida tasub neid siiski, sest kui aus olla, siis mina küll ei tee vahet piimal ja piimal ja puder maitseb ka samamoodi ainult, et hinnavahe on korralik. Poe omatoodangut ei maksa sugugi karta ja alati tasub sellele võimalus anda. Kui ikka ei maitse, siis ei pea enam teinekord ostma, aga on võimalus, et maitseb ja säästate tubli summa raha. Walmarti oma toodang kannab nime Great Value ja meie piimad, munad, hommikuder, kohv jms on kõik selle nime esindajad. Meie oleme maitsega rahul ja võrreldes teiste toodetega on hinnavahe päris suur.

Ma ei oska teha hinnavõrdlust Eestiga, sest kui aus olla, siis ma ei mäleta enam, kui palju mingi toidukaup Eestis maksab. Küll aga tean päris kindlalt, et iga kord, kui ma Eestis olles toidupoes käin, siis kassas tunnen, et maru odav on. Ma pakun, et Ameerika toidukorv on umbes 30% kodumaisest toidukorvist kallim.

Sarjad, Youtube ja IG - mida vaatad?

Lugeja tundis huvi, mis sarju ma vaatan ja tundus paslik sellest kohe eraldi kirjutada. Pikad sügisõhtud on tulemas ja ehk leiate teiegi nende hulgast endale meelepärast. Ilmselgelt on inimeste maitsed erinevad, seetõttu annangi miniatuurse ülevaate iga sarja/kanali kohta, mis mind konkreetselt on kõnetanud. Hetkel on küll nii, et elutempo ei luba ülemäära palju asju vaadata, aga siin nimekirjas ongi enamus asju, mis on juba läbi vaadatud. Sarjad on ülekaalukalt Netflixist ja/või HGTV-st (mis on juhtumisi mu lemmikkanal), kuid ka mujalt. Lisaks koondan siia alla ka YouTube kanalid ja IG kontod, mida ma juba aastaid jälgin, aga hakkame siis otsast minema.

SARJAD

The Big Bang Theory – meie vaieldamatu lemmik igapäevaste komöödiasarjade seast. Tõenäoliselt on kõiki osasid juba 3x nähtud, aga ei ole veel tüdinenud. Igapäevaselt jookseb sari meil õhtusöögi valmistamisel ja söömisel taustaks ja on justkui osaks meie õhtusest rutiinist.

Shitt´s Creek - puhas kuld! Korralik naeruteraapia.

Renovation Island – selle aasta uusim leid ja täielik pärl. Tegemist on Kanadast pärit perekonnaga, kes ostis Bahama saarestikus ühe unarusse jäänud hotellikompleksi ära ning hakkas seda renoveerima, et muuta see täielikuks unistuste hotelliks. Kuna oleme ise Bahamal käinud, siis on hästi mõnus neid looduskaadreid vaadata ja sari on ise ka ülimalt mõnusa feelinguga.

Renovation Inc. – sama perekond, kes eelmises sarjas (Renovation Island) ehitab ja renoveerib Kanadas inimeste kodusid.

Love it or List it – sisustus- ja ehitussaade (selles valdkonnas mu kõige lemmikum sari).

Property Brothers - sisustus- ja ehitussaade, kus kaks venda renoveerivad inimeste kodusid.

Peaky Blinders – Tegevus toimub 1910-1930 Inglismaal, kus üks jõuk püüab sisuliselt ellu jääda ja toimida. Äärmiselt huvitav (ja kohati räige) sari ning pakub ka palju silmailu 😊

The Crown – see on sisuliselt sari Elizabeth II elust kulisside taga. Ülimalt põnev ja mõtlemapanev.

Forensic Files – vana hea mõrvamüsteerium ainult, et tegemist on dok. sarjaga. Oleme sellest olnud korralikus sõltuvuses.

Planet Earth – ideaalne vaatamine pühapäeva hommikutel teise kohvitassi kõrvale. Tegemist on dok.sarjaga meie oma planeedi loodusest ja loomadest.

Narcos - Imeline sissevaade narkomaailma uste taha, kus sarja tegevus algab 1980-te lõpust. Kaks esimest hooaega keskenduvad narkoparuni Pablo Escobari elule ja hilisemad hooajad juba teistele tegelastele. Superhea sari!

Muidugi on vaadatud sarju veel kordades rohkem, aga need on viimase paari aasta parimad leiud ning need olid esimesed, millele mõtlesin ja mis mind on rohkem kõnetanud, kui ehk teised.

YOUTUBE

House & Home – Kanada sisustusskanal, kus sisekujundajad tutvustavad tehtud kodusid. Hästi rahustav ja mõnus kanal.

Emily Norris – ülimalt positiivne UK pereema, kellel on kolm poega ning ta jagab oma kanalil hulgaliselt koristusinspiratsiooni, erinevaid nippe ja trikke, kuidas igapäevaelu lihtsamaks teha. Hästi positiivne ja mõnus kanal.

Alejanda Costello – minu organiseerimisguru juba aastast 2017 😊

The Dave Ramsey Show – meie finantsguru. Vaata, mõtle kaasa ja kogu su maailm muutub totaalselt.

Millenial Money – huvitav kanal noortest inimestest, kus on ära toodud inimeste aasta palk, vanus, töökoht, kus nad elavad ja kuidas oma raha kulutavad. Päris huvitav võrdlusmaterjal selle kohta, millised on elamiskulud erinevates USA suurlinnades.

Downshiftology – kokanduskanal, mis on esteetiliselt nii puhas ja meeldiv vaatamine, et rahustab närvi sekundiga maha.

IG

Instagrammiga on selline omaette lugu, et ma jälgisin palju erinevaid inimesi ja tegin üsna enesehävituslikku võrdlust teistega pikka aega. Mingil hetkel, kui endal olid keerulisemad ajad, siis tegin päris korraliku puhastuskuuri kõikides oma platvormides ja jätsin sinna alles vaid need kontod, mida vaadates tundsin inspiratsiooni, mis tegid mulle head. Doktoriõpingud ja ka muud on ellu toonud palju pingeid, negatiivsust ja ärevust ning vabal ajal ei tundunud enam kuigi tervislik, et see, mida ma ise vabatahtlikult vaatan/jälgin mind nö alla veab (nt emotsionaalselt). Ma lõpetasin ära igasuguse enese võrdlemise ja jätsin enda platvormidele alles kontod, mis teevad tuju heaks, süstivad positiivsust.  All ongi  kontod, keda ma jälgin igapäevaselt ja see on muutunud lausa mu õhtuse rutiini osaks, kus vaatan nende storysid.

Kristy Wicks – ülimalt positiivne kanal, kus põhirõhk on kodukujundusel ja sisustusel (USA)

Farah Merhi – samuti äärmiselt positiivne ja töökas naine, kellel on sisustusfirma ja kanali põhirõhk ongi kodukujundusel ja stiliseerimisel (USA)

Jordan Page – 8 lapse ema, kes on spetsialiseerunud eelarvemajandusele ja soodsate toitude valmistamisele. Ta jagab hästi positiivses võtmed ideid, kuidas oma aega planeerida, toite ette planeerida jne (USA)

Sarah´s Day – toitumise ja treeninguga seotud positiivne kanal, kus jagatakse häid retseptiideid ja rõhk on igapäevasel enese liigutamisel (AUSTRAALIA)

Lisaks jälgin ka selliseid kanaleid, mis on seotud ajaloo (nt historicaleaks) ja loodusega (nt NatGeo), et ka vabal ajal midagi uut juurde õppida ja maru huvitavad on ka.

Mida teie vaatate/jälgite?

Avastasime suvepuhkusel Florida osariiki

Käesolev aasta on omadega nii pea peal, et ega siin väga imestada ei olegi, et meil oli sel aastal suvepuhkuseks vaid 3 täispäeva ette nähtud. Töiseid kohustusi on mõlemal nii suures hunnikus, et kohati tundus kolm päevagi üsna meelevaldne puhkuseks võtta, aga üleväsimus andis endast juba häälekalt märku ja nii saigi planeeritud pikk nädalalõpp kodust eemal. Kui puhkuseks on väga piiratud aeg, siis meie salarelvaks on see, et kodust tuleb ära minna. Keskkonnavahetus on see, mis aitab esimesest sekundist end puhkuselainele viia ja täpselt seda me ka tegime. Reedel oli plaanis kell 15.00 tööpäev lõpetada ja teele asuda. Mina lõpetasin pisut varem ja pakkisin kiiruga meie asjad kokku. Kasparil oli veel viimane koosolek ja juba olimegi autos ja minekul. Ees ootas 4h autosõitu Florida osariigi läänerannikule põhja poole ehk siis sihtkohaks oli Clearwater (Tampa külje all).

Meie teekond:

Clearwater on tuntud suvitusparadiis mitte ainult ameeriklaste seas, vaid ka üle kogu maailma. Koht on kuulus oma valgete liivarandade ja lõputult päikesepaisteliste ilmade poolest. Statistika järgi peaks seal aastas vaid 4 vihmast ilma olema. Olgugi, et me ise elame samasuguses suvitusparadiisis, olime otsustanud keskkonda vahetada ja miks mitte teha seda teises suvitusparadiisis. Mõeldud-tehtud. Peale kahepäevast kolimist Texasest Floridasse tundus 4h autosõit nagu nohu. Ühtlasi oli see ka esimene pikem sõit meie oma autoga ja pean ütlema, et väga mugav oli. Ilm oli ilus, muusika üürgas, meie üürgasime kaasa laulda, seltskond oli super ja puhkus võis alata.

 

Umbes kell 20 õhtul jõudsime oma hotelli, mis üllatas oma tagasihoidlikkusega, aga me ei lasknud end millestki häirida. Linad ja rätikud olid puhtad, vannituba korralik ja mida muud sul sellest hotellist ikka nii väga vaja. Läksime veel õhtupimeduses ka Clearwateri rannaga tutvuma ja saime väga meeldiva üllatuse osaliseks. Rannajoon on tõeline puhkajate paradiis erinevate kohvikute, kõnniteede ja värviliste tuledega. Parkisime auto ära ja tegime kerge jalutuskäigu rannaribal. Olime kuulnud, et Clearwateri rannaliiv on valge kui lumi ja peen nagu tuhksuhkur ja olgugi, et pimedas oli värvi raske eristada, siis sõrmed surusime küll esimesel võimalusel liiva sisse. Oi, kui mõnus see oli! Ma ei ole sellist liiva kuskil varem tundnud. Oleme viibinud mitmeid kordi Hispaania lõunatipus Tarifal, mis on täielik surfarite paradiis ja kus on meeletult peen liiv, aga see ei suuda võistelda liivaga, mida katsusime nüüd Clearwateris. Ootasime põnevusega juba järgmist päeva, mis pidigi olema rannapäev.

Hommikul suundusime hotelli restorani sööma ja noh, eks me juba aimasime, mis meid ees ootab. Praegusel ajal on hotelli hommikusöögid kõik mitmekordselt pakendatud nö poetoidud, kus maitseelamuse pead ise kõvasti juurde mõtlema... ikka nii kõvasti, et see jäi meie esimeseks ja viimaseks hommikusöögiks hotellis. Jällegi, me ei lasknud ennast sellest pisiasjast häirida ja suundusime randa. Rahvast oli meeletult palju, aga rand oli ka väga suur ja polnud probleemi endale koht leida.

 

 Hiljuti soetatud külmakott on ohtlikult mugav, sest igasugused rannamorsid püsivad seal terve päeva mõnusalt külmana:

Clearwater on kuulus ka oma väga selge vee poolest, aga see osa jäi meil nägemata, sest vee selgus oleneb ilmselgelt ka tuulest ja muudest faktoritest ja olgugi, et meie puhkuse ajal ei olnud kuidagi eriliselt tuulisem, kui muidu, siis vesi just väga selge ei olnud. Küll aga oli vesi soe nagu supp ja igati mõnus. 

Korraga tulid ranna kohale hiiglaslikud pilved ja ma ütlesin Kasparile, et tundub, et me saame siis 25% selle aasta vihmastest ilmadest endale. Ja täpselt nii oligi, mõne hetke möödudes tuli meeletu vihm. Panime oma asjad kiiresti hunnikusse ja jooksime ise sooja vette (nagu tegid ka ülejäänud rannas mõnulejad). Umbes 20 minuti möödudes oli päike jälle väljas ja rannapäev võis täies hiilguses jätkuda. Olgugi, et näole sai pandud spf 50 faktoriga kaitsekreem, oli õhtuks nägu ikka punane nagu peet – Florida päike on terav!

Peale rannapäeva otsustasime sööma minna ja tegime seda mingis täiesti suvalises rannabaaris. Hea lugeja, kui sa veel ei teadnud, siis ilmselt loed sa hetkel maailma kõige suurema mereandide fänni kirjutist. Ma võiks kalast, krevettidest, sushist jms elada. Vanusega on isu mereandide vastu järjest kasvanud, sest, mis seal salata, lapsepõlves oli tuulehaug kõige peenem kala, mis laual oli ja see sai ka nii pooleldi vastu tahtmist ära söödud. Hiljem lisandus nö parematel päevadel punane kala menüüsse ja sellega asi piirdus. Eestis on merannid kallid ja kui teinekord sai restoranis krevetisalatit võtta, siis see oli juba hiiglama suur pidupäev. Ameerikasse kolides avastasin, et nt krevetid (minu suured lemmikud) on poes vägagi soodsalt kättesaadavad ja minu asi oli ainult õppida, kuidas neid küpsetada. Selgus, et tegemist on kõige kiiremini küpseva roaga ja nii ongi, et mu sügavkülmas leidub vaieldamatult igal ajahetkel krevette. See ei tähenda, et ma neid ka restoranis endale ei telliks ja, kus oleks seda veel parem teha, kui mitte suvitusparadiisi rannabaaris? Mõeldud-tehtud. Ega ma siin pikalt ei keeruta midagi – ma sõin oma elu parimaid grillitud krevette. Kõige veidram oli see, et hinnad olid rannabaarid nii madalad, et me pidime kaks korda arvet kontrollima, kas kõik meie tellitud joogid ja söögid sinna ikka lisati.

Peale lõunasööki suundusime hotelli endale kogunenud liivakasti maha pesema peale mida öeldi mulle, et ma end „casualilt“ valmis paneks, sest meil tuleb üllatuslik kohtinguõhtu. No mulle pole sellist asja vaja mitu korda öelda, olin kiiresti valmis kõikjale minema. Olgu öeldud, et mulle jubedalt meeldivad igasugused üllatused. Sõitsime nii umbes 20min ja korraga jõudsime täielikku vihmametsa võlumaailma. Ma ei saanud esimese hooga üldse aru, mis imeline koht see selline on. Olime jõudnud minigolfi rajale, mis oli ehitatud nö vihmametsa teemapargiks. Eriti vahva oli see, et ma olin eelnevatel päevadel Kasparile õhanud, et hirmsasti tahaks alligaatoried oma silmaga ära näha. No võite ühe korra arvata, kes seal vihmametsa-teemapargi ojakeses elasid! Ma muidugi kilkasin nagu väike laps suurest elevusest ja mäng võis alata.

Kohtinguks valmis!

 

Banaanid:

Hiljem suundusime mereäärsesse jäätisekohvikusse ning sealt edasi juba pikale muulile jalutuskäigule. Kohting oli tõesti ootamatu ja teistmoodi, kui muidu ja mulle väga meeldis.

 Väljas oli pilkane pimedus ja aeg-ajalt lõi välk kogu rannajoone valgeks:

 Clearwateri rannajoon:

Ka järgmisele päevale oli meil pikk rannapäev planeeritud, sest peamine eesmärk oli lihtsalt puhata ja tundsime mõlemad, et ei soovigi mingeid erilisi tegevusi teha, kuigi meil olid isegi matkariided kaasa võetud. Tegutsesime lihtsalt sisetunde ja soovide pealt ja see oli õige mõte.

Leidsin pargist ülinunnu skulptuuri "Tüdruk kassiga"

Üllatuslikul kombel oli rannakuurordis parkimisega suuri probleeme. Me oleme sellised inimesed, et kui läheme puhkusele, siis oleme 100% puhkuselainel ja ei lase erinevatel asjadel tuju rikkuda, sest ka puhkusel juhtub teinekord ebameeldivusi, aga kui lased tujul langeda, siis on enda puhkusepäev rikutud. Ka seekord ei lasknud me tujul langeda olgugi, et otsisime ülipikalt kohta, kuhu saaks autot parkida. Parkimismaju oli väga vähe ja enamus nendest täis ja need, kus veel mõned vabad kohad küsiti nii naeruväärselt kõrget hinda, et mul vajus lõug põlvini. Me oleme käinud Miami kesklinnas tipprestoranides söömas, kus on valet parkimiskorraldus ja isegi seal küsiti kogu teenuse eest (rohkem kui) poole vähem dollareid parkimishinnaks, seega rannaparklas maksta pool kätt ja veerand vasakust jalast parkimiseks tekitas väikese bloki, kui aus olla. Sellistes olukordades ei ole küsimus selles, kas sul on see raha olemas või mitte, vaid pigem, kas see asi on ületanud kõik jaburuse piirid või mitte. Meile tundus, et tegemist on väga jabura olukorraga ja kuna kiiret otseselt kuskile ei olnud, siis tundus mõistlik parkimiskohta edasi otsida. Mõne aja möödudes leidsimegi parkla, kus ilmselgelt kohti ei olnud. Ütlesin Kasparile, et rakendame strateegiat, kus sõidame hästi aeglaselt mööda parklat ringi ja ootame, kuniks keegi ikka end minekule sätib. Selline strateegia on meil ka varem toiminud ja toimis väga üsna kiiresti ka nüüd. Parkimistasu oli selles parklas ülimalt soodne ja mure oli murtud.

Miks ma räägin parkimisest? Sest mis seal salata, see on üsna oluline aspekt, kui soovid randa minna. Auto tuleb ju kuskile jätta. Meil siin Fort Lauderdales on see küsimus suurte parkimismajadega lahendatud, ilmaski ei ole parkimisega probleeme ja hind on igati mõistlik. Seda enam tekitas suurt imestust, et Clearwateri rannakuurortis see asi natuke ajahambale jalgu on jäänud.

Üllatus-üllatus ka järgmisel päeval suundusime samasse rannabaari lõunale, sest mul käis peast läbi mõte, et kui eelmisel päeval proovitud krevetid olid maailma parimad, siis ehk on ka minu lemmikpala – lobster (homaar) seal maitsev. Nonii, see oli ametlikult maailma parim lobster, mida ma söönud olen. Aasta tagasi veetsime 2 nädalat Bostonis, mis on sisuliselt merandide-pealinn ja ma sõingi seal kaks nädalat järjest ainult mereande, sest niivõrd maitsev. Clearwateri rannabaari roog tõusis edukalt Bostoni maitseelamuste kõrvale.

Lobsteri saba:

Kreveti-takod (viimase päeva maiuspala):

Õhtul tegime tiiru ka lähedal asuvas Tampa linnas, mis jättis vägagi moodsa, puhta ja väga ilusa mulje.

Esmaspäeval oli aeg asjad kokku korjata ja kodupoole hakata sõitma. Kui aus olla, siis meil oli juba koduigatsus peal küll. Sõitsime mööda rannikut, arutasime elu ja kuulasime head muusikat. Neli tundi möödus kui linnutiivul ja oh, kui hea oli kodus tagasi olla!

Ilusat nädala jätku!

Suvepuhkus

Kriitiline olukord on siin riigis kestnud juba viimased 6 kuud. Mul ongi reaalselt tunne, et oleme elanud justkui koopa-elu viimased pool aastat. Eelmisel nädalal hakati tasapisi kinosaale avama. Piletid tuleb osta ette, saali lastakse vaid käputäis inimesi, kelle vahel on hiiglasuured vahed ning maskid on igal ajahetkel kohustuslikud. Muidugi see viimane on juba niivõrd tavapärane, et tundub kohati veider seda ekstra mainidagi. Igal sammul ja igal pool on maskid kohustuslikud. Oma kodus oled vaid ilma maskita ja kodu all mõtlen ma vaid oma korterit, sest kui korteriuksest väljuda peab mask juba ees olema.  See on uus normaalsus. Mul on kodus miljon taaskasutatavat maski, mida saab pesta ja iga kord, kui ma näen pilte (nt kodumaalt) mingist rahvarohkemast kohast (olgem ausad, praeguses olukorras tundub 6 inimest ka juba rahvarohke), kus ei kanta maski, siis mul sees võpatab. Täpselt nii harjumuspäraseks/tavaliseks on see elu maskiga minu jaoks muutunud.

Niisiis, eelmisel nädalal hakati näpuotsaga kinosaale avama ja meie uus kohalik sõber kutsus meid kinno. Loomulikult ei pidanud ta seda kaks korda ütlema, sest kinno minek on neil päevil sama põnev, kui ehk aasta tagasi reisile minek. 

Kino ise oli kohutavalt armas. Teate, mulle tundub siin üldse kõik nii armas ja väike ja mõnus. Houston oli nii suur linn, et selle suurust on sõnadega raske edasi anda. Igale poole minek võtab kohutavalt palju aega, kõik hooned on meeletult suured ja niisamuti ka kinos, kus on kümnete ja kümnete kaupa kinosaale. Ja nüüd oleme me siin oma “väikelinnas” ja saame parkida päris tasuta otse kinomaja ette parkimisplatsile (no mis luksus see veel on?!) ja jalutada kinomajja sisse. Aga see pole mingi tavaline kino, oh ei! Sinna peab minema tühja kõhuga, sest nii, kui sa oled end maailma kõige pehmemasse nahkistmesse ära parkinud, nupust tooli lamavasse asendisse sättinud, siis õige pea tuuakse sulle kandikul terve õhtusöök koos jookide ja kõige muu vajalikuga. Me polnud sellises kinos varem käinud ja nautisime elamust väga.

Ah, et mida me vaatamas käisime? No siin ei ole ilmselt mingit küsimustki, ikka Tenetit. Poole filmi ajal mõtlesin küll, et missugune inimaju suudab sellise meistriteose välja mõelda? Täiesti uskumatu! Ma naudin väga selliseid filme, kus alles filmi lõpus jooksevad erinevad liinid omavahel kokku ja pusle saab justkui tervikuks. Aga Tenet on täiesti omaette tase, see on nagu 3D pusle. Väga põnev ja korralikku mõttetööd pakkuv teos. Kirsiks tordil oli muidugi kümned ja kümned kaadrid meie oma Tallinnast (mida näidati niivõrd ilusast küljest) ja oma rolli said teha ka Uuspõld ja Ulfsak (mille peale meie, kui kolm ainukest eestlast kinosaalis, ilmselgelt elevusse läksime ja häälekalt sellest kõigile märku andsime).

Kirsti, meie uus kohalik sõber, võttis veel omakorda enda sõbra kinno kaasa ja nii saimegi täiesti uue inimesega tuttavaks. Peale filmi oli muljetamist omajagu ja korraks oli tunne, et maailm on jälle normaalne, kus saab sotsialiseeruda ja lihtsalt normaalsust nautida.

Täna on aga lisaks kõigele muule väga eriline päev, sest me võtame lõpuks välja oma “suvepuhkuse”. Hakkasin ükspäev mõtlema, et millal siis viimati puhkasime ja esimene mõte oli, et veebruaris, kui Los Angeleses käisime, aga siis oli mul arvuti kaasas ja äratuskell helises igal hommikul kell 6 ning tegin oma 3-4h tööd iga päev ja mõtted olid tugevalt töölainel, seega see nagu 100% puhkus ei olnud ka. Siis kohe mõtlesin jõulude peale, kus jõulupühadel mõned päevad ju puhkasime, aga peale mida kohe tööle asusime jälle. Ja seejärel meenus eelmine suvi, kus ma võtsin vist 5 päeva vabaks, et Hugo ja õega asju koos teha…. aga see oli eelmisel suvel ja sellest sai aastaring juba mõned kuud tagasi täis. Jõudsime tõdemusele, et oleme tõenäoliselt pisut üleväsinud ja ületöötanud ja viimane aeg on hetkeks juhe seinast välja võtta ja pisut puhata. Väga erinevatel põhjustel (mida ma hetkel detailselt lahkama ei hakka), me pikemat puhkust momendil välja võtta ei saa, küll aga saame lubada endale pika nädalavahetuse, mis algab täna (reede) pärastlõunal ning tööle naaseme alles teisipäeval! Meie elu ja tempot arvestades on see üks marudalt pikk puhkus ja me võtame sellest välja iga sekundi! Sõidame autoga Floridat avastama, elame hotellielu, naudime head toitu ja lihtsalt puhkame.

Kohtume peale PUHKUST, sõbrad!

Mis inimesed siin elavad?

Enne Ameerikasse kolimist ei olnud ma kuulnudki sellisest kontseptsioonist nagu üürimaja. Neli aastat tagasi midagi sellist veel Eestis ei eksisteerinud, esimesed üürimajad ehitati Eestisse alles kaks aastat tagasi (parandage mind, kui ma eksin), kui meie juba siin mandril elasime. Ometigi on täiesti tavapärane, et noored inimesed kolivad üldjuhul peale ülikooli lõpetamist (ja peale ühikaelu) või siis ka kooli ajal üürikorteritesse elama. Kortereid üüritakse otse omanikult või maakleri vahendusel – kõik teavad, kuidas Eestis need asjad käivad.

Ameerikasse kolides puutusime aga esmakordselt kokku selliste majadega, mis ongi algusest peale ehitatud üürimajaks. Sellises majas puudub võimalus endale korter osta. Siinsed üürimajad kuuluvad suuremate firmade alla, näiteks meie praegune kodu Floridas kuulub Camdeni alla. Camden on hiiglaslik firma, mille peakontor muideks asub Houstonis. See tähendab, et Camdeni üürimaju võib leida üle terve riigi. Siiski ühe firma alla kuuluvad üürimajad jagunevad veel omakorda natuke nagu “klassidesse” ja seda siis hinna-kvaliteedi suhtes. Nii ongi, et Camdeni firma alla kuuluvaid üürimaju on sellisied, kuhu ehk hämaramal ajal ei tahakski minna, sest asuvad ohtlikumas linnaosas ja hinnad on seetõttu kordades madalamad. Sealsed majad ise on samuti kordades tagasihoidlikumad oma võimaluste ja mugavuste poolest. Samal ajal on aga näiteks väga heas linnaosas täiesti uus ja uhke Camdeni üürimaja ja pakub mõnusat elamispinda pisut krõbedama hinna eest. Ehk siis suures pildis nagu kinnisvara puhul ikka, siis asukoht on see, mis määrab hinna.  

Meie kodu asub Fort Lauderdale kesklinnas:

Heas asukohas ja pisut krõbedama hinnapoliitikaga üürimajad kasutavad ka erinevaid taktikaid, et inimeste seast nö piisavalt sarnaseid elanikke selekteerida. Mida see siis täpsemalt tähendab? Toon teile mõned näited.

1. Mõned üürimajad on kehtestanud sellise reegli, et kui soovid üürida korterit, mille kuuüür on summa A, siis peab sinu igakuine sissetulek olema 2 x A või lausa  3 x A, et sa kvalifitseeruksid selle maja elanikuks. Loomulikult sõltub üürihind korteri suurusest. Selline taktika välistab ära olukorra, kus ühes majas elavad heal järjel olevad inimesed ja siis need, kes tulevad vaevalt ots- otsaga toime ja pole võimelised igakuised üürimakseid tasuma. See võib esmapilgul tunduda kohati julm või ebaõiglane osade inimeste suhtes, aga siin on päris mitmeid põhjuseid, miks sellist poliitikat harrastatakse. Ühest küljest tundub jabur, et inimesed selekteeritakse nö sisse või välja nende sissetuleku alusel, aga vaatame hetkeks laiemat pilti.

Number üks põhjus on loomulikult see, et inimene peab olema võimeline oma igakuist üüri tasuma.

Teiseks,  päris suur osakaal sellisel toimimisviisil on ka turvalisuse aspektil. Majanduslikult kindlustatud inimesed ei kipu teiste kodudesse/autodesse sisse murdma. Toon teile ühe lihtsakoelise näite, et kui taolist selekteerimist ei tehtaks, siis tekib olukord, kus nt parkimismajas on autod Tesladest vanade roostes parsadeni ja kahjuks võib see viia üsna kiiresti ka kuritegevuseni, sest nende autode omanikud kipuvad üldjuhul olema väga erineva taustaga inimesed. Sama kehtib ka korterite puhul – kui nendes elavad liiga erineva taustaga inimesed, siis mingil hetkel võib kogu õhustik muutuda ebaturvaliseks. Natuke kõrgema hinnaga üürimajad on üsna korralikult panustanud ka sellesse, milline siseviimistlus/kodutehnika jms korteritel on ning ebakindla tausta/sissetulekuga inimesed ei pruugi olla kõige usaldusväärsem klientuur.

Kolmandaks on üsna sarnane lugu ka mugavusega üldkasutatavate ruumide/asjade suhtes. Nt eelmises kodus oli meil üldkasutatav kohviruum, kus kõik elanikud said endale rahumeeli värsket kohvi, teed või kakaod võtta. Kohvinurk oli varustatud topside, kondentspiima ja kõige muu vajalikuga, mida võis kohvi tegemiseks vaja minna. Kui majas elavad inimesed, kes on majanduslikult kindlustatud, siis nad võtavad oma tassi kohvi ja kogu lugu. Kui seal elavad aga inimesed, kelle taust on pisut teine, siis tõenäoliselt ei püsiks selline ühiselt kasutatav ja hästi varustatud kohviruum sugugi kaua sellisena, nagu see oli algselt mõeldud. Sama kehtib ka jõusaali ja selle varustuse jms kohta.

Ma ei väida sugugi, et majanduslik taust teeb kedagi ausaks või ebaausaks inimeseks, aga see on üks aspekt, mida üürimajad saavad nö kontrollida ja selle alusel endale elanikke selekteerida.

2. Paljudes üürimajades tuleb lepingu sõlmimisel lisaks lepingutasudele maksta ka tagatisraha, mis varieerub. Selline keskmine summa on tavapäraselt $1000 aga võib ulatuda ka terve kuu üürimakseni. See on raha, mis makstakse väljakolimisel tagasi, kui korteris on kõik korras.

3. Ühes üürimajas võivad korterite hinnad küll kõikuda (olenevalt korteri suurusest), aga see kõikumine ei ole siiski nii suur, et samasse majja satuksid täiesti äärmuslikud inimesed elama.

4. Lisaks eelnevale vaatavad osad üürimajad enne lepingu sõlmimist ka su kredibiilsust läbi krediidiskoori (mis siin maal sisuliselt määrab ära su usaldusväärsuse) jms. 

Ühest küljest võib ju arvata, et sina oled see, kes endale kodu valib, aga teisest küljest kogutakse sinu enda kohta korralik ports teavet, et kas sina oled piltlikult öeldes kõlbulik selles kindlas majas elama. Ehk siis nii tulevasel elanikul, kui ka „üürimajal endal“ on rida kriteeriume, mis peavad olema täidetud enne, kui saab lepingutele allkirjad panna ja sisse kolida. Mida kõrgema kaliibriga koht, seda pikem ja tundlikum on ka nimekiri.

Kes aga elavad sellises üürimajas?

Et sellele küsimusele vastata, selleks pean avama natuke tausta. Ameerika on meeletult suur riik ja selle suurusest saabki siis reaalsemalt aru, kui siin ringi reisida. Seega, kui Ameerikas elav inimene vahetab riigisiseselt tööd ja peab kolima teise osariiki, siis võib see sisuliselt sama tähendada, mis Eestist Itaaliasse või Eestist Türki kolimist (vahemaa tõttu), ehk siis tuleb vahetada ka elukohta. Nüüd aga on väga paljud töökohad (eriti naftatööstuses, kus töötab meeletult palju inimesi) tähtajaliste lepingutega/projektidega, mis sageli kestavad 3-4 aastat. See on piisavalt pikk aeg, aga mitte nii pikk, et endale lausa kodu ostma hakata. Ja juba ongi olemas meeletult suur klientuur üürimajade jaoks inimestest, kes vahetavad elukohti iga 3-4a järel. Ma igaks juhuks lisan siia punkti alla, et Ameerikas suhtutakse kolimisse, kui väga tavapärasesse nähtusesse. See, et perekond võtab kõik oma 7 asja ja teatud aastate järel täiesti uude osakiiri kolib on siin tavapärane. 

Meie maja:

Järgmine sihtgrupp oleme meie ehk siis sisserännanud võõramaalased, kes teevad siin tööd ja vajavad kodu, kus elada. Sisserändajaid on siin väga-väga-väga palju. Kolmas sihtgrupp on kohalikud inimesed, kes ei ole valmis/ei soovi endale kodu osta, seega üürikodu on ideaalne võimalus. Neljas sihtgrupp on pensionärid, kes ei soovi maja/korteri omamisega kaasnevaid asjaajamisi ja tahavad lihtsalt elu nautida (ja uskuge mind, selliseid pensionäre on Ameerikas väga palju).

Meie jaoks on see teine üürimaja, kus me elame ja lõviosa sellise maja elanikkonnast moodustavad tõepoolest noored professionaalid, nagu Epp ennustas. Hästi palju on näha meediku riietuses inimesi koridorides/liftis liikumas. Lisaks elab siin ka omajagu lastega peresid ja pensionäre.

Üürikoduga on ausalt öeldes null muret. Jah, muidugi on seinad teinekord liiga õhukesed ja kostavad läbi, aga kus kortermajas see nii poleks? Ikka on mingeid agasid siin ja seal – see polegi ju unistuste kodu. Aga, üürimajas elamise juures on meeletult palju plusse. Lisaks sellele, et siin on ühiskasutatav aed basseiniga, suur kahekordne jõusaal, piljardilauaga eraldi aianurk, grillialad (mida pestakse ja puhastatakse regulaarselt. Elaniku ülesanne on seal vaid endale süüa teha), lukustatud parkimismaja, 24/7 valveinimene fuajees, siis on siin ka hooldusmeeskond, kes tegeleb pirni vahetusest kuni pesumasina paranduse/vahetusega. Kogu eelnev kupatus on juba üürihinnas ja elanik ei pea muud tegema, kui enda maja süsteemi teada andma, mis katki on ja meeskond on hiljemalt järgmisel päeval ukse taga ja tegeleb probleemiga. Sind ennast pole samal ajal kodus? Pole probleemi! Neil on enda võti millega nad sisenevad vaid juhul, kui tõesti kedagi kodus ei ole ja jätavad sulle teate, et on käinud ja mida nad on teinud. Ma ei tea, kas enam lihtsam saakski olla?

Meie maja jõusaal, mis on avatud 24/7:

Ühiskasutatavad ruumid ja aed:

  Aia ääres suurte säravate akende taga asubki meie maja jõusaal ja ühiskasutatavad ruumid, mida eelnevatel piltidel nägite. Kogu aed ja jõusaal asub 4. korrusel (parkimismaja katusel):

Grillinurk:

Kui kolid üürimajja sisse, siis eelnevalt on tehtud remont, kus seinad on värskelt värvitud ja kõik on sinu kolimiseks korda tehtud. Sinul on aga luba riputada pilte/riiuleid jms seina täpselt enda äranägemise järgi. Igal aknal on ees rulood/ribikardinad juba kolides, aga soovi korral võib alati ise kardinaid juurde lisada. Olemas on täisvarustuses köök: külmik (üldjuhul koos jäämasinaga), ahi-pliit, mikrolaineahi, nõudepesumasin, duššiga pikendatav köögikraan ja prügihunt, siinses kodus oli lisaboonusena ka veinikülmik. Igas korteris on üldjuhul ka pesumasin ja kuivati. Akende ees on katted (rulood või ribikardinad) ning korterites on konditsioneer.

Tellid Amazonist pakke, aga oled koosolekutel ja pole aega uksele kullerile vastu minna? Pole probleemi! Kõik pakid viiakse alla fuajeesse vastava töötaja kätte (kes on alati ülimalt tore ja sõbralik), kust saad oma asjad 24/7 kätte:

Juba Eestis elades käis Kaspar palju tööreisidel nii, et ma olin sageli mitu ööd järjest üksinda kodus. Ma kartsin alati meeletult. Ameerikas elades on ta samuti väga palju tööreisidel olnud, aga mul ei ole sellist hirmu olnud. Üürimajas on maru turvaline tunne, sest kõik vaheuksed, koridorid jms on kiibiga. Praeguses elukohas oleme liikunud turvalisusel sammu veelgi edasi, kus isegi lift ei tööta enne, kui pole kiipi kasutanud. Samuti on all fuajees 24/7 valvetöötaja olemas ja valvekaamerad. Siin on nii palju lukustatud vaheuksi enne, kui jõuab elanike koridoridesse, et on üsna vähetõenäoline, et keegi võõras siia “ära eksib”. Samuti on olemas aktiivselt toimiv maja virtuaalne keskkond, kus elanikud ja kontoritöötajad (igal sellisel üürimajal on toimiv kontor, kus tegeletakse lepingute jms) jagavad infot ning iga kahtlasem liigutus kajastatakse seal momentaalselt.

Eelnev info kehtib Houstoni (ja selle ümbruse) ja Lõuna-Florida üürimajade kohta, sest need on kohad, kus olen väga põhjalikult üürimajade kohta uurinud ja oleme kohapeal vaatamas käinud. Muude piikondade kohta ma ei saa kindlalt midagi väita, sest pole nende kohta uurinud.

Meie majas elab inimesi, kes on siin juba 15a elanud ega plaanigi kolida, sest nii mugav on. Nagu ma olen ka eelnevalt maininud, siis Ameerikas suhtutakse kodu omamisse pisut teisiti, kui Eestis ja üürimajas elamine on täiesti tavaline nähtus. Meie oleme kusjuures oma Eesti sõprade ja pereliikmete seas üks viimaseid, kes ei ole endale veel oma kodu ostnud. Seega, asjad on erinevates maailma nurkades üsna erinevad ja see on täiesti okei.

Ilusat õppeaasta algust!