Suvepuhkus

Kriitiline olukord on siin riigis kestnud juba viimased 6 kuud. Mul ongi reaalselt tunne, et oleme elanud justkui koopa-elu viimased pool aastat. Eelmisel nädalal hakati tasapisi kinosaale avama. Piletid tuleb osta ette, saali lastakse vaid käputäis inimesi, kelle vahel on hiiglasuured vahed ning maskid on igal ajahetkel kohustuslikud. Muidugi see viimane on juba niivõrd tavapärane, et tundub kohati veider seda ekstra mainidagi. Igal sammul ja igal pool on maskid kohustuslikud. Oma kodus oled vaid ilma maskita ja kodu all mõtlen ma vaid oma korterit, sest kui korteriuksest väljuda peab mask juba ees olema.  See on uus normaalsus. Mul on kodus miljon taaskasutatavat maski, mida saab pesta ja iga kord, kui ma näen pilte (nt kodumaalt) mingist rahvarohkemast kohast (olgem ausad, praeguses olukorras tundub 6 inimest ka juba rahvarohke), kus ei kanta maski, siis mul sees võpatab. Täpselt nii harjumuspäraseks/tavaliseks on see elu maskiga minu jaoks muutunud.

Niisiis, eelmisel nädalal hakati näpuotsaga kinosaale avama ja meie uus kohalik sõber kutsus meid kinno. Loomulikult ei pidanud ta seda kaks korda ütlema, sest kinno minek on neil päevil sama põnev, kui ehk aasta tagasi reisile minek. 

Kino ise oli kohutavalt armas. Teate, mulle tundub siin üldse kõik nii armas ja väike ja mõnus. Houston oli nii suur linn, et selle suurust on sõnadega raske edasi anda. Igale poole minek võtab kohutavalt palju aega, kõik hooned on meeletult suured ja niisamuti ka kinos, kus on kümnete ja kümnete kaupa kinosaale. Ja nüüd oleme me siin oma “väikelinnas” ja saame parkida päris tasuta otse kinomaja ette parkimisplatsile (no mis luksus see veel on?!) ja jalutada kinomajja sisse. Aga see pole mingi tavaline kino, oh ei! Sinna peab minema tühja kõhuga, sest nii, kui sa oled end maailma kõige pehmemasse nahkistmesse ära parkinud, nupust tooli lamavasse asendisse sättinud, siis õige pea tuuakse sulle kandikul terve õhtusöök koos jookide ja kõige muu vajalikuga. Me polnud sellises kinos varem käinud ja nautisime elamust väga.

Ah, et mida me vaatamas käisime? No siin ei ole ilmselt mingit küsimustki, ikka Tenetit. Poole filmi ajal mõtlesin küll, et missugune inimaju suudab sellise meistriteose välja mõelda? Täiesti uskumatu! Ma naudin väga selliseid filme, kus alles filmi lõpus jooksevad erinevad liinid omavahel kokku ja pusle saab justkui tervikuks. Aga Tenet on täiesti omaette tase, see on nagu 3D pusle. Väga põnev ja korralikku mõttetööd pakkuv teos. Kirsiks tordil oli muidugi kümned ja kümned kaadrid meie oma Tallinnast (mida näidati niivõrd ilusast küljest) ja oma rolli said teha ka Uuspõld ja Ulfsak (mille peale meie, kui kolm ainukest eestlast kinosaalis, ilmselgelt elevusse läksime ja häälekalt sellest kõigile märku andsime).

Kirsti, meie uus kohalik sõber, võttis veel omakorda enda sõbra kinno kaasa ja nii saimegi täiesti uue inimesega tuttavaks. Peale filmi oli muljetamist omajagu ja korraks oli tunne, et maailm on jälle normaalne, kus saab sotsialiseeruda ja lihtsalt normaalsust nautida.

Täna on aga lisaks kõigele muule väga eriline päev, sest me võtame lõpuks välja oma “suvepuhkuse”. Hakkasin ükspäev mõtlema, et millal siis viimati puhkasime ja esimene mõte oli, et veebruaris, kui Los Angeleses käisime, aga siis oli mul arvuti kaasas ja äratuskell helises igal hommikul kell 6 ning tegin oma 3-4h tööd iga päev ja mõtted olid tugevalt töölainel, seega see nagu 100% puhkus ei olnud ka. Siis kohe mõtlesin jõulude peale, kus jõulupühadel mõned päevad ju puhkasime, aga peale mida kohe tööle asusime jälle. Ja seejärel meenus eelmine suvi, kus ma võtsin vist 5 päeva vabaks, et Hugo ja õega asju koos teha…. aga see oli eelmisel suvel ja sellest sai aastaring juba mõned kuud tagasi täis. Jõudsime tõdemusele, et oleme tõenäoliselt pisut üleväsinud ja ületöötanud ja viimane aeg on hetkeks juhe seinast välja võtta ja pisut puhata. Väga erinevatel põhjustel (mida ma hetkel detailselt lahkama ei hakka), me pikemat puhkust momendil välja võtta ei saa, küll aga saame lubada endale pika nädalavahetuse, mis algab täna (reede) pärastlõunal ning tööle naaseme alles teisipäeval! Meie elu ja tempot arvestades on see üks marudalt pikk puhkus ja me võtame sellest välja iga sekundi! Sõidame autoga Floridat avastama, elame hotellielu, naudime head toitu ja lihtsalt puhkame.

Kohtume peale PUHKUST, sõbrad!