Ameerika kodu vs Eesti kodu

 Mis on Ameerika kodus teisiti kui tavapärases Eesti kodus? 

Meil ei olnud eelmises kodus näiteks kuivatit ja see on küll masin, mida soovitan igale perenaisele, kui vähegi võimalust ja vannitoas vaba ruumi jagub. Tõsi, kuivati lõhub (õigemini kulutab) riideid ja sinna ma tõesti ei pane triiksärke või kleite aga tema plussid kaaluvad üle miinused. Esiteks on kuivatil filter, mis kogub tolmu endasse. Kas panete tähele kui palju tuleb elamisse tolmu kui riided panna restile kuivama ja hiljem need sealt ära lapata? Kõik see tolm jääb nüüd kuivatisse, mis teeb elamise ikka märgatavalt tolmuvaesemaks, mis on minusugusele allergikule nagu bingo peavõit! Lisaks ei pea ootama, et voodipesud, saunalinad, dressid vms kuivaks terve päeva. Paari tunniga on pesud pestud, kuivad ja korras! Meil polegi siin enam pesuresti. Need esemed, mis kuivatisse ei lähe, riputan riidepuudega vannituppa kuivama ja ongi asi lahendatud.

Lisaks ei olnud meie Eesti kodus prügihunti, mis asub köögis. Prügihunt on ausalt öeldes üsna imeline leiutis ja oma tuleviku unistuste koju sooviks küll sellist seadeldist saada. Pean mainima, et see on ka väga kaval masin- seniks kuni seda pole, siis ei oska nagu puudust tundagi aga kui oled sellega juba mõnda aega koos elanud, siis parema meelega enam ei loobuks. Prügihunt paigaldatakse kraanikausi alla nii, et kraanikaussi saad kasutada nagu ikka tavapärast kraanikaussi aga selle lisandiga, et soovi korral saad panna prügihundi nupust tööle. Nüüd kui hunt töötab (seda iseenesest pole näha, vaid on lihtsalt valjuhäälset põrinat kuulda), siis võid sinna samasse kraanikaussi puhastada taldrikud õhtusöögi jääkidega või hoopis hakid salatit ja kurgi otsad või tomati südamikud saad otsejoones sinna panna või pesed hommikust pudrupotti, kuhu on pisut putru põhja jäänud või koorid otsejoones porgandid kraanikausi kohal ära- hunt võtab kõik sellised jäägid endale. Hundi miinuseks on vast see, et kui on üks kraanikauss, siis ei saa sinna alla kappi panna prügikasti, sest ta võtab umbes sama palju ruumi kui tavapäraselt seda prügikast võtaks. Teine lahendus ongi paigaldada kaks kraanikaussi kõrvuti- hea mugav ja prügikast mahub ka alla ära.

Kolmas asi, mis meil tegelikult oli ka Eesti kodus ja tundub, et ka üha enam ehitatakse neid sisse ka uutesse kortermajadesse ja mis väärib minu hinnangul siiski mainimist on garderoob, kuhu saab sisse minna (walk-in closet). See mahutab nii palju rohkem kui riietekapp, et seda kiidulaulu ma jätkaks vist hommikuni.

Neljas asi millele tahan tähelepanu juhtida on vannitoas olev tööpind. Igal naisel (tegelikult ka meestel) on igasugused purgid ja potsikud, mis leiavad igapäevast kasutust- seega neid kuskile jäädavalt ära panna ei tahaks, sest koguaeg on neid vaja. Tööpind annab suurepärase võimaluse asjad sinna peale panna ning tekitada selle alla samuti panipaigad või hoopis paigutada pesumasin sinna alla.  See on üks nutikas, praktiline, lihtsalt puhastatav ja samas ka esteetiline lahendus, aga see on muidugi jällegi minu isiklik arvamus. Millegi pärast aga Eesti kodudes seda lahendust väga ei kasutata (vähemalt mul pole kokkupuuteid siiani olnud). Miks? Ma ei tea, aga tundub, et ka see hakkab pisut muutuma. Kiitsin just Kasparile ükspäev oma Eesti sõbranna Kristi tutikat vannituba, kuhu lasti imeline vannitoamööbel koos töötasapinnaga sisse ehitada ja muidu olemiselt mitte väga suur vannituba muutus hoobilt kuidagi suuremaks ja avaramaks, sest võimalusi asju paigutada tuli juurde.

Kui meie siia kolisime, siis olime mõlemad vaimustuses oma suurest vannitoast. Eestis oli meil vannituba selline- duššinurk, pott, kraanikauss, pesumasin, korv riietele ja kõik. Ise said end selle keskel ühel kohal ringi keerata, heal juhul. Ehk siis keskmine Eesti vannituba, kus oma asjad ära ajada aga laiutama just ei kipu. Seega üsna loogiline, et olime siin kerges ahvivaimustuses sellisest suurest vannitoast, kuhu mahume mõlemad vabalt toimetama. Ameerika mõistes peetakse tegelikult ideaalseks vannitoaks alustuseks seda, mis on magamistoaga otseühenduses ja tingimata peaks see sisaldama eraldi duššinurka, vanni, kahte kraanikaussi, potti ja ideaalis on vannitoast läbi jalutades ka garderoob (suuremates elamistes lausa kaks garderoobi - his and her`s). Külalistele on mõeldud sellisel juhul lisaks tavaliselt poolik vannituba (half-bath), mis on meie mõistes lihtsalt wc või lausa eraldi vannituba.

Juhul kui  elamises on kaks magamistuba, siis reeglina on seal ka kaks vannituba (täissuuruses vannituba), sest siin kuulub vannituba justkui magamistoa juurde. Juurde võib lisanduda veel ka poolik vannituba ehk siis lihtsalt wc külalistele kasutamiseks või üldjuhul on külaliste vannitoal kaks sissekäiku (magamistoast ja esikust) või üks sissekäik ühiskasutatava ruumi poolelt, et seda saaksid kõik kasutada. Kui korteris/eramus on kaks ja enam magamistuba, siis üldjuhul on seal ka vähemalt kaks vannituba. Võite ise vaimusilmas ette kujutada kui palju ruumi see kõik võtab ja siis hakkabki juba pilt selginema, miks need majad ja korterid siin nii suured on.

Lisan siia näidisena ka meie majas olevate kahe korteri plaanid, et saakite kogu sellest vannitubade/garderoobide rägastikust parema ülevaate.

Meie korteri plaan peegelpildis ehk siis ühe magamistoaga korteris on üldjuhul ka üks vannituba (BATH) ning siis on ka tavapärane, et pesumasin ja kuivati paigutatakse vannituppa (D/W):

Siin võib näha kahe magamistoaga korterit, kus ühest magamistoast (master bedroom) läheb otse vannituppa (BATH) ning kahte garderoobi (CLOSET). Teise vannitoa sissepääs on ühiskasutatava ruumi poolelt, mis on mõeldud ka külalistele kasutamiseks:

Ahjaa, ideaalses Ameerika majapidamises on pesumasin ja kuivati lausa eraldi ruumis (vt üleval olevat korteriplaani- UTILITY). Muideks, vaatasin ühte kolimissaadet, kus ameeriklastest vanapaar kolis Euroopasse ja kui neile näidati elamist, kus köögis(!) oli pesumasin, siis peremees lõi käsi kokku ja hüüatas imestunult stiilis a´la „Appi, kes küll pesumasina kööki paneb! Mis kombed!“ Ise mõtlesin seda saadet vaadates, et oh appi ja meie esimeses korteris oli pesumasin köögis, oleks pidanud selle vanapaari külla kutsuma J

Mida aga Põhja-Ameerika lõunaosariikide elamistes eriti ei kohta on eraldi esik ja esikus asuv väike garderoob/kapp üleriiete jaoks. On üsna tavapärane, et välisuksest astutakse otse nt elutuppa või kööki. Esikuosa kui sellist ei pruugi väga paljudes elamistes üldse olla (osades siiski õnneks on). Eesti inimese jaoks on see küllaltki harjumatu, sest tahaks ju jope/jaki kohe sisenedes nagisse riputada ja jalanõud restile panna. Reaalsus on see, et lõunaosariikides on ilm suurem osa aastast nii soe, et väljas viibides jakki vaja ei ole ja seega pole ka just esmast vajadust välisukse juures asuva nagi/kapi/garderoobi jaoks. Jalanõude paigutamisega on nii, et üldjuhul ameeriklane jätab jalanõud jalga ka ruumis viibides. Täpselt nii nagu oleme harjunud filmidest nägema. Ma ei tea, kas seda teevad ka põhjapool asuvate osariikide elanikud. Uurisin selle teema kohta Anne`i  käest ja ta ütles, et jalanõude ära võtmine on nii „eksootiliselt euroopalik“. Meie  jaoks on see täiesti praktiline lahendus, sest Eesti ilma arvesse võttes küll ei tahaks kõike seda tänavalt tulevat endale jalanõudega tuppa tassida. Siin on aga tänavad puhtad ja üldjuhul kuivad. Meie kodus elavad aga eurooplased ja nii ei jõua ka need välisjalanõud lävelt kuigi palju kaugemale hoolimata sellest kui puhas või kuiv see tänav on.

Ilusat nädalat!

Maile

Tere tulemast meie koju!

Suur projekt - SISUSTAME KODU on lõpuks ometi valmis saanud! Ega siin pikka juttu ei olegi, tulge aga julgelt edasi!

Lävelt avaneb vaade kööki ja elutuppa. Esiku osas on selline õhuke seinale kinnitatav kapp jalanõude jaoks:

Köögitehnika oli juba kolides kõik olemas, seega meie vaevaks jäi nõud ja muud vidinad kappidesse muretseda, mida köögis vaja läheb. Hetkel otsime veel maitseainetele „oma kodu“ aga kõik muu on paigas. Maitseained on valdavas enamuses ikka Eestist, sest Santa Mariale juba vastast ei ole.

Söögilaud on asetatud nii, et laua ääres istuja on ühenduses köögis toimuvaga ja samal ajal ka elutoa osaga. Samuti on mugav kasutada baarileti osa justkui laua pikendusena kuhu asju asetada eest ära või meie puhul, kuhu arvuti asetada, kui nt perega räägime laupäevaste pannkookide ajal. 

Söögitoa osas on meil kaks aega- ikka Eesti oma ja kohalik. Kui kõik muu oli põhjalikult ja pikalt läbi mõeldud, mis korterisse tuleb, siis kellade idee tuli mulle mõttesse neljapäeval, tutvustasin ideed Kasparile reedel ja kellad ostsime ära laupäeval. Tegelikult on see kahes ajas mõtlemine ja elamine täiesti tavapärane osa meie elust ja seega tundus loomulikuna ka igapäevaselt see seinal silme ette manada.

Suurt peeglit olime korterisse igatsenud juba ammu, sest ainuke peegel asus vannitoas ja see „lõikas“ kogu peegelpildi puusast ära. Ehk siis üleni polnud võimalik end peeglist näha. Vahel aga tahaks kangesti vaadata, kuidas riietus sobib kingadega kokku vms ja nii algasid meie peegli otsingud. Õnneks aitas vana hea IKEA hädast välja ja leidsime taskukohase hinnaga sobiliku kandidaadi oma elamisse. Peegli paigutamisele mõtlesime pikalt, sest peegli asetamisel tahtsin päris kindlasti järgida Feng Shui põhimõtteid ehk siis kui asetada peegel magamistuppa, siis ei tohiks voodis lamades ise ennast peeglist näha. Samuti elutuppa asetades ei tohiks peegel olla suunatud välisuksele vastu ehk siis korterisse siseneja ei tohiks end kohe peeglist näha. See välistaski teatud seinad ja nii leidis peegel oma loomuliku koha elutoa osas.

Nagu te teate, siis Merliis ja Jeff kinkisid meile supermugavad diivanid ja pikliku riiuli, mis iseenesest ongi juba lõviosa elutoast. Ülejäänud asjad otsisime ja sobitasime ise juurde. Diivanilauad, kardinad, kardinapuu ning TV-alus on pärit IKEA-st. 

Viimase kirsina tordil otsisime elutuppa seinapilte. Teadsime, et neid peab olema kaks ja nii meie otsingud algasid. Kui neid kahte pilti nägime, siis oli kohe selge, et selline „Saaremaa rand“ kolib meie elutuppa seinale. Pildid tekitasid esimesest sekundist rahuliku kodumaise meeleolu ja seda pole võõrsil elades kunagi liigselt palju.

Elutoast liigume sujuvalt kontorisse. Kaspar on valinud kodukontori päevadeks söögilaua ääres töötamise ja nii toimetangi põhiliselt mina selles ruumis. Siin oli laud ja seinariiul juba sisse ehitatud. Meie asi oli taaskord vajalikud vidinad juurde muretseda. Kui keegi vaevab pead, miks meil suur kast laua all on, siis siin pole midagi salapärast- inimene peab ju oma jalgu kuskile toetama J Feng Shui põhimõtete järgi pole kontorilaua asetus küll ideaalne (seljaga väljapääsu suunas istumine). Samuti on üsna ebamugav näoga vastu seina istuda aga kui mööbel on sisse ehitatud, siis pole midagi parata ja mõistlik oleks see lihtsalt enda jaoks toimima panna.

Kontorist läbi kõndides jõuame magamistuppa, mis valmis juba tegelikult kevadel. Viimase asjana otsisime veel seinapilti, mis meid samuti esimesest hetkest kõnetas. Feng Shui põhimõtetest lähtudes peaks magamistoa voodi olema asetatud nii, et lamades näed väljapääse (ehk siis akent ja ust), mis pidavat turvatunde tagama. Magamistoas, mida kasutab paar (mitte üksik inimene) on oluline, et mõlemal pool voodit on kõik tasakaalus, ehk siis kui öökapp, siis kindlasti olgu neid kaks ja kui lamp, siis kindlasti mõlemal öökapil jne.  Ehk siis kõike peaks olema võrdselt ja kogu ruum peab olema kohe esmapilgul tasakaalus ning üks voodipool ei tohiks domineerida teise üle (nt üksik öökapp vaid ühel pool voodit vms). Samuti oleks ideaalne valida magamistuppa rahulikud ja mahedad toonid. Lisaks veel ei ole paari magamistuppa soovitatav asetada kõrvalisi isikuid ehk siis kui magamistuba kasutab mees ja naine, siis ideaalis ei tohiks seal olla teiste inimeste fotosid. Loomulikult võib igaüks oma magamistuba sisustada nii nagu soovib aga mina lähtusin nendest põhimõtetest kui toa sisustamisele üldse mõtlesin. Arutlesime läbi ja tundus, et plaan sobis mõlemale. Tulemusega jäime väga rahule.

Akna ees on lisaks ribikardinatele ka pimendavad kardinad, mis tagavad laupäeva hommikuti mõnusalt pika une:

Kogu korterisse särab sisse õhtune päike:

 Magamistoast läbi läheb garderoob:

 Garderoob mahutab kõik riided ja muudki vajalikku:

Ning kõige lõpuks asub esiku kõrval vannituba, mis on avar ja mahutab palju. Vannituba oli ainuke ruum, kuhu otsustasime erksamat värvi sisse tuua väiksemate detailide näol (juhul kui värv ära tüütab, on seda hiljem lihtne välja vahetada). Vannitoa puhul meeldib mulle, et on palju panipaiku (seinal, valamu all kapis) ja et seal on suur ja mugav tööpind. 

Vannitoas on sellise ribikardina moodi uste taga peidus ka pesumasin ja kuivati ning imeline xfinity kast täidab mustapesukorvi ülesannet väga edukalt.

Üks suur projekt on lõppenud ja oleme ise väga rahul oma kodus. Nüüd võib suunduda uute projektide juurde.

Tervitades

Maile

Poetuur

Nädalavahetus oli pikalt oodatud ja planeeritud. Plaanis oli rentida auto ja minna pikkade nimekirjadega poodidesse- outlettidesse riidevarusid täiendama ning IKEA-sse ja muudesse sisustuspoodidesse kodu jaoks vajalikku varuma. Kaspar avastas üsna meie kodu lähedusest mõistliku hinnaskaalaga autorendi koha, mis tähendab meie jaoks, et terve reede õhtu, mis muidu kuluks auto toomiseks vanast heast Hobby lennujaamast, jääb nüüd puhtalt nautimiseks ja mitte rändamiseks. Samuti on ka auto tagastus nüüd kiirem ja valutum. Laupäeva hommikuks oli äratuskell seatud 8 peale, sest ees ootas tihe graafik. Pugisime kiirelt pannkoogid ära ja asusime teeme. Esimene peatuspaik- outletid:

Lõunapaus:

Kohvipaus:

Ühest poest leidsime enda nimelise kollektsiooni:

Kolmveerand päeva hiljem seadsime sammud erinevate sisustuspoodide ja IKEA poole. Kokku oli meil lausa 4 nimekirja ja nii me otsast minema hakkasime. Nimekirjad annavad hea võimaluse eelarves püsimiseks ning samuti kiirendavad poodlemisele kuluvat aega. Kui õhtul kell 7 hakkas väsimus võimust võtma aga meie olime alles IKEA poole teel, siis oli päris hea nimekirjast näpuga järge ajada ja vajalikud asjad korvi laduda ilma, et peaks midagi mõtlema.

Laupäeval maandusime u kell 21 koju tagasi oma ümmarguste taldade ja autotäie kraamiga. Hakkasin nimekirjadest asju maha kriipsutama ja selgus, et ka pühapäeval tuleb siiski veel mõned poetiirud ette võtta, sest kõike vajalikku ühe päevaga ei saanud. Üldiselt on nii, et isegi kui endale riideid/jalanõusid otsida, siis outletid on üsna kindel koht, kus kõike vajalikku leida, sest valik on tohutu. Nt vajad kollast värvi madalaid suvekingi X ja Y lisanditega ja 99% tõenäosusega sa need sealt ka leiad. Alati muidugi nii lilleleliselt ei lähe ja võib juhtuda, et isegi seal kõike vajalikku ei ole (nagu nt juhtus Kaspari puhul). Selleks puhuks aitavad „hädast välja“ minu täielikud lemmikpoed TjMaxx-id. Need on nö linnasisesed outletid, kus leidub rõivaid, jalanõusid, kosmeetikat, juuksehooldusvahendeid, kodutooteid, köögitarvikuid jms. Tooted on kvaliteetsed ja hea hinnaga. Ainuke miinus on see, et ma ei leia nt meie kodu läheduses olevast TjMaxxist tihti sobivat suurust riietele või jalanõudele, sest seal ei ole valik nii lai kui linnast väljas olevates outlettides. Meil oli aga auto ja nii külastasime päris mitut erinevat TjMaxxi nii, et ka Kaspari nimekirjast sai kõik vajalik ostetud.

Hiljem tehti mulle kodus isegi moedemmi uute rõivastega:

Peale poodlemist suundusime linnast välja Sugar Landi, kus tegime jalutustiiru. See on piirkond, mis on nagu omaette vaatamisväärsus- uhked majad ja kaunid aiad koos järvekestega. Nädalavahetus möödus kui linnulennul ja väga tegusalt. Kui igal nädalal on eesmärgiks läbida 50km, siis sellel nädalal tuli kokku lausa 61km (päris suur osa sellest just laup-pühap), seega on poodlemine tervisele päris kasulik... kui välja arvata see rämpstoit, mis sisse sai söödud J

Sugar Land:

Kaspar on nagu Onu Leopold- lapsed ripuvad tal küljes ja tundub, et lapsed pole ainuke, kellele ta suur lemmik on. Pargis olevad linnud hakkasid tal järgi käima nagu vanad head sõbrad:

Esmaspäev jõudis kiiresti kätte ja hommikul lippasin esimese korruse kontorist läbi, et endale uus trennikaart küsida, sest mu senine pääse on läbi saanud ja meie maja saalis käib endiselt remont. Kontoris küsiti, et millises jõusaalis ma käin (siin läheduses on neid mitmeid), ütlesin siis, millises käin ja et jalutan sinna kõigest 7 minutit. Naine, kes minuga tegeles, viskas oma pastaka lauale, tegi silmad suureks ja küsis imestunult: "You walk?! All right! That´s awesome!"   WTF??!! Ma ei hakanud igaks juhuks mainimagi, et mul polegi autot.

Lõunapausist oli vaja linnapeal mõned asjad korda ajada. Niisiis kõndisin mööda kõnniteed ja näen, et eemal on kanalisatsiooniluuk katki, kus suuremas koguses solgivett üles tuleb. Ikka nii, et tänav on üsna laias ulatuses vett täis. Kõik autod, mis vastu tulid, läksid suurema kaarema veest mööda, et kõnniteed mitte pritsida. Korraga tuli linnaliinibuss ja kihutas otse sopaveest läbi, kihutas ikka nii, et kõik see vesi lajatas üle mu pea. Mu juuksed, silmad, nägu, kõrvad, riided- kõik tilkusid. Ma olin üleni läbimärg. Seisin seal ja tilkusin. Sain korraliku šhoki. Raputasin vett natuke vähemaks ja keerasin otsa ringi, et koju tagasi minna. Kui olin u 3 sammu astunud, pidas üks auto mu kõrval kinni, aken keriti alla ja naisterahvas autos pakkus mulle niiskeid salvrätte, et saaksin end puhastada. Ta vabandas ette ja taha, et bussijuht selline mölakas oli. Kasisin end pisut ja sammusin pea maas kiiresti koju. Esmaspäev!

Jõudsin koju- juuksed läbimärjad, kleit läbimärg, nahk on juba kuivanud. Korralik narts oli olla:

Head töönädala algust!

Maile

Nädalavahetus kodust eemal

Reede õhtul peale trenni tuli kohustuslikus korras poes ära käia. Nagu teada, siis see võtab omajagu aega ja kuna jalad olid ka juba päris väsinud siis oli selge, et läheme bussiga. Kui selgus, et buss väljub 25 minuti pärast, siis tundus korraga, et väike jalutuskäik ei tee ka halba. Niisiis kõndisime. Väljas oli juba hämar ja linnavalgustus oli mõnusalt mahe. Tagasi koju jõudes valasime klaasid külma veini täis ja läksime aeda istuma. Meile ikka meeldib teinekord pimedas väljas istuda ja maailmaasju arutada, eriti meeldib aga teha igasuguseid plaane tulevikuks. Oleme korralikud unistajad, planeerijad ja heietajad kõik ühes.

Kui üks suur ja rasvane prussakas poleks suure hooga mu tooli suunas jooksnud ja mind ehmatanud, siis oleks võinud õhtut täiesti ideaalseks pidada. Neid prussakaid siin ööpimeduses võib tänavatel või aias ikka kohata ja nad on kahjuks suuremad kui tahaks uskuda ja vastikumad kui üldse sooviks ettegi kujutada. Õnneks pole neid just liiga palju ja eluruumides olen vaid ühe korra kohanud kohviruumis ühte eksinud elukat ja teine oli meie magamistoas (mäletate küll, siis kui me kassi hoidsime ja kass prussakat kartis ning eemale jooksis ja mina pidin selle eluka oma sussiga tapma). Soojas kliimas elamise rõõmud!

Nädalavahetusel ei plaaninud me kumbki seekord grammigi tööd teha. Peale hommikusi pannkooke suundusime otsejoones aeda peesitama. Ma polnud kaks nädalat aeda jõudnud ja päris puhkuse tunne tuli peale kohe. Kaspar pani uue pilli üürgama (töökoht kinkis tubli rügamise eest kaasaskantava väikese kõlari, mille saab bluetoothi abil telefoniga ühendada ja nii muusikat kuulata. Kõlari suurusest ei tasu end petta lasta- väike pill aga teeb korralikult heli) ja nii me seal muusika saatel võtsime vabalt pakutavat d-vitamiini vastu. Tegime aias ka peredega Skype ülekanded ja mu emps arvas, et ta tahaks juba kohe oma rätikuga kohale lennata ja d-vitamiini ahmima hakata- varsti saab!

Kaspar teeb väikeses aias trenni:

 Laupäevane leboland:

Kella 2 paiku pidime olema pestud ja kammitud ja kohver pakitud, sest parklas ootas Merliisi mees Jeff, et meid nende juurde viia. Nimelt olime kutsutud nädalavahetuseks nende juurde ööbima ja laupäeva õhtuks last hoidma. Või noh, mis nüüd hoidma, Savannah on 9 aastane preili ja meie olime rohkem talle seltsiks õhtusel ajal kui noorpaar kontserdimelu ja vaba õhtut nautis. Me oleme Kaspariga varem korduvalt lapsi hoidnud seega polnud mingit muret seda taaskord teha. Õhtu oli äärmiselt meeleolukas. Suundusime Savannah´i mängutuppa, kus võis leida igat masti mänge ja suure kastitäie erinevaid mängupüsse ja vahtkummist padruneid. Valisime igaüks endale relvad välja ja toppisime salved padruneid täis. Savannah otsis mulle näomaski ja temal ning Kasparil olid päikeseprillid silmade kaitseks ning sõda võis alata. Ma polnud kunagi varem sõda mänginud, miks küll?! See oli nii lõbus!

Hambuni relvastatud sõdalased:

Kui me lõpetasime, siis oli terve elamine vahtkummist padruneid täis. Pere kassidel oli meie sõjast üsna ükskõik aga koer Chulo (kes on kassidest pisut väiksem) värises teki sees ja ilmselgelt see sõda talle meeltmööda ei olnud. Peale sõda tutvustas Savannah veel oma erinevaid mänge (nt VR ehk Virtual Reality), kus paned endale sisuliselt telekaga ühendatud maski ette ja hakkad nt autot remontima- kõik tundub väga reaalne. Hiljem käisime kõik koos väljas mullivannis, mis lõppes korraliku veesõjaga. Ütleme nii, et lapsehoid oli küllaltki aktiivne :) 

Kaspar mängib VR-ga:

Pühapäeva hommikul ärgates oli pererahvas juba köögis ja meie ei teinud Kaspariga mitte midagi muud tarka kui jälgisime teisi köögis toimetamas ja seejärel vedasime end vaid laua äärde, et head ja paremat nautida. 

Jeff kokkas ja Chulo oli tal kannul nagu elav tolmuimeja - kõik, mis maha pudenes, oli sekundiga kadunud:

Hiljem sõitsime autoga ringi ja tutvusime nende naabruskonnaga:

Turistid:

Panin siia Houstoni kaardi, et teile paremini näidata, mis tähendab „meie piirkond“ ja „nende piirkond“ elame ju samas linnas. Meie kodu asub kaardi alumises osas (tähistatud väikese punase ringikesega) ja nemad elavad kaardi ülaosas (tähistatud suurema ringiga The Woodlands piirkonnas). Meie ja nende kodu vahel laiutab u 36 miili ehk u 58km.

Sellise mastaabiga linnas nagu Houston pole see vahemaa just midagi väga eriskummalist. Sisuliselt on kaks võimalust: 1) Kas keskenduda sellele, et su sõbranna elab sinust 58km kaugusel ja sul endal pole isegi autot, et igal ajal teda külastada kui selleks soovi on? 2)Oled ülimalt õnnelik ja tänulik, et selles hiiglaslikus linnas elab teine eestlane, kellega sa tõepoolest soovid sõber olla ja teie ühine puutepunkt pole vaid jagatud rahvus vaid ka palju muud.

Selge on see, et miljonilinnas elades tuleb oma standardid ümber häälestada kasvõi selles osas kui palju punktist A punkti B liiklemine aega võtab jpm. Päeva lõpuks on see kõik vaid tühine, sest mis tegelikult loeb? Loeb see, mida kogu see olukord ja ümbrus meile õpetab ja juurde annab, mitte kui kaua kuskile sõitma peab.

Muideks, lugesin hiljuti, et igal nädalapäeval on 24 tundi aga esmaspäeval, sellel sindril on neid vähemalt 30!

Mõnusat esmaspäeva,

Maile