Nädalavahetus kodust eemal

Reede õhtul peale trenni tuli kohustuslikus korras poes ära käia. Nagu teada, siis see võtab omajagu aega ja kuna jalad olid ka juba päris väsinud siis oli selge, et läheme bussiga. Kui selgus, et buss väljub 25 minuti pärast, siis tundus korraga, et väike jalutuskäik ei tee ka halba. Niisiis kõndisime. Väljas oli juba hämar ja linnavalgustus oli mõnusalt mahe. Tagasi koju jõudes valasime klaasid külma veini täis ja läksime aeda istuma. Meile ikka meeldib teinekord pimedas väljas istuda ja maailmaasju arutada, eriti meeldib aga teha igasuguseid plaane tulevikuks. Oleme korralikud unistajad, planeerijad ja heietajad kõik ühes.

Kui üks suur ja rasvane prussakas poleks suure hooga mu tooli suunas jooksnud ja mind ehmatanud, siis oleks võinud õhtut täiesti ideaalseks pidada. Neid prussakaid siin ööpimeduses võib tänavatel või aias ikka kohata ja nad on kahjuks suuremad kui tahaks uskuda ja vastikumad kui üldse sooviks ettegi kujutada. Õnneks pole neid just liiga palju ja eluruumides olen vaid ühe korra kohanud kohviruumis ühte eksinud elukat ja teine oli meie magamistoas (mäletate küll, siis kui me kassi hoidsime ja kass prussakat kartis ning eemale jooksis ja mina pidin selle eluka oma sussiga tapma). Soojas kliimas elamise rõõmud!

Nädalavahetusel ei plaaninud me kumbki seekord grammigi tööd teha. Peale hommikusi pannkooke suundusime otsejoones aeda peesitama. Ma polnud kaks nädalat aeda jõudnud ja päris puhkuse tunne tuli peale kohe. Kaspar pani uue pilli üürgama (töökoht kinkis tubli rügamise eest kaasaskantava väikese kõlari, mille saab bluetoothi abil telefoniga ühendada ja nii muusikat kuulata. Kõlari suurusest ei tasu end petta lasta- väike pill aga teeb korralikult heli) ja nii me seal muusika saatel võtsime vabalt pakutavat d-vitamiini vastu. Tegime aias ka peredega Skype ülekanded ja mu emps arvas, et ta tahaks juba kohe oma rätikuga kohale lennata ja d-vitamiini ahmima hakata- varsti saab!

Kaspar teeb väikeses aias trenni:

 Laupäevane leboland:

Kella 2 paiku pidime olema pestud ja kammitud ja kohver pakitud, sest parklas ootas Merliisi mees Jeff, et meid nende juurde viia. Nimelt olime kutsutud nädalavahetuseks nende juurde ööbima ja laupäeva õhtuks last hoidma. Või noh, mis nüüd hoidma, Savannah on 9 aastane preili ja meie olime rohkem talle seltsiks õhtusel ajal kui noorpaar kontserdimelu ja vaba õhtut nautis. Me oleme Kaspariga varem korduvalt lapsi hoidnud seega polnud mingit muret seda taaskord teha. Õhtu oli äärmiselt meeleolukas. Suundusime Savannah´i mängutuppa, kus võis leida igat masti mänge ja suure kastitäie erinevaid mängupüsse ja vahtkummist padruneid. Valisime igaüks endale relvad välja ja toppisime salved padruneid täis. Savannah otsis mulle näomaski ja temal ning Kasparil olid päikeseprillid silmade kaitseks ning sõda võis alata. Ma polnud kunagi varem sõda mänginud, miks küll?! See oli nii lõbus!

Hambuni relvastatud sõdalased:

Kui me lõpetasime, siis oli terve elamine vahtkummist padruneid täis. Pere kassidel oli meie sõjast üsna ükskõik aga koer Chulo (kes on kassidest pisut väiksem) värises teki sees ja ilmselgelt see sõda talle meeltmööda ei olnud. Peale sõda tutvustas Savannah veel oma erinevaid mänge (nt VR ehk Virtual Reality), kus paned endale sisuliselt telekaga ühendatud maski ette ja hakkad nt autot remontima- kõik tundub väga reaalne. Hiljem käisime kõik koos väljas mullivannis, mis lõppes korraliku veesõjaga. Ütleme nii, et lapsehoid oli küllaltki aktiivne :) 

Kaspar mängib VR-ga:

Pühapäeva hommikul ärgates oli pererahvas juba köögis ja meie ei teinud Kaspariga mitte midagi muud tarka kui jälgisime teisi köögis toimetamas ja seejärel vedasime end vaid laua äärde, et head ja paremat nautida. 

Jeff kokkas ja Chulo oli tal kannul nagu elav tolmuimeja - kõik, mis maha pudenes, oli sekundiga kadunud:

Hiljem sõitsime autoga ringi ja tutvusime nende naabruskonnaga:

Turistid:

Panin siia Houstoni kaardi, et teile paremini näidata, mis tähendab „meie piirkond“ ja „nende piirkond“ elame ju samas linnas. Meie kodu asub kaardi alumises osas (tähistatud väikese punase ringikesega) ja nemad elavad kaardi ülaosas (tähistatud suurema ringiga The Woodlands piirkonnas). Meie ja nende kodu vahel laiutab u 36 miili ehk u 58km.

Sellise mastaabiga linnas nagu Houston pole see vahemaa just midagi väga eriskummalist. Sisuliselt on kaks võimalust: 1) Kas keskenduda sellele, et su sõbranna elab sinust 58km kaugusel ja sul endal pole isegi autot, et igal ajal teda külastada kui selleks soovi on? 2)Oled ülimalt õnnelik ja tänulik, et selles hiiglaslikus linnas elab teine eestlane, kellega sa tõepoolest soovid sõber olla ja teie ühine puutepunkt pole vaid jagatud rahvus vaid ka palju muud.

Selge on see, et miljonilinnas elades tuleb oma standardid ümber häälestada kasvõi selles osas kui palju punktist A punkti B liiklemine aega võtab jpm. Päeva lõpuks on see kõik vaid tühine, sest mis tegelikult loeb? Loeb see, mida kogu see olukord ja ümbrus meile õpetab ja juurde annab, mitte kui kaua kuskile sõitma peab.

Muideks, lugesin hiljuti, et igal nädalapäeval on 24 tundi aga esmaspäeval, sellel sindril on neid vähemalt 30!

Mõnusat esmaspäeva,

Maile