Kaspari kirjad kodustele vol 23

29.11.2016

Voodi

Pühapäev algas jälle basseini ääres raamatut lugedes. Sai ka päikest jälle natukene nahale näidatud ning võib-olla ehk veidi jumetki peale. Päeva esimene pool kulgeski suures joones horisontaalis. Kui päikesega sai ühele poole, siis tulin tuppa ja hakkasin filmi vaatama. Nüüd hakkas juba pikutamisest pea ringi käima ja läksin järjekordselt trenni. Võtsin ette jalgrattasõidu uue trenažööriga. See selline tark ratas, mis teeb tõuse ja langusi ja üldse saad trenniks valida mõne tour de france’i raja. Võtsin siis hakatuseks ühe näiliselt kergema raja, kuid kui juba kümme minutit oli vändatud ja kolmas järsem tõus selja taga, siis andsin alla ja läksin tasase maa peale sõitma.

Peale trenni hakkasin sööki valmistama, milleks oli ahjukana riisiga. Praeguseks olen seda juba kolm söögikorda söönud ning hambad ristis tuleb seda ka homme lõunaks süüa. Õnneks on tegu sellise lahjema toiduga ning sain täna trenni vahele jätta. Samas sain oma liigutamised ja tõstmised tehtud mööbli konstrueerimise ning tolmuimejaga hõõrumisest. Nimelt, õhtul koju saabudes ootasid mind ukse taga kaks suurt pakki. Mõtlesin, et lohistan kohe sisse, kuid suurem pakk oli nii raske, et pidin riided ära vahetama ja otsaesise märjaks tegema. Voodi sai kokku vähese vaevaga ning õhkmadrats sai endale kõrgema aluse kui vaip. Kui voodi koos, siis panin ka tolmuimeja pistikusse ja pühkisin vaiba sirgeks. Kuna voodi on maast kõrgemal ning selle alt saab tolmu võtta, siis tegingi loogilise valiku ning võtsin tolmu alles siis, kui voodi oli koos ja oli mille alt pühkida J.

Täna teen veel õhtul natukene tööd ja lähen magama. Homme tähtis päev, sest juba hommikul kell 8 hakkan oma elu esimest koolitust Ameerikas läbi viima.

Hoidke pöialt ja olge tublid!

Kaspar

Kaspari kirjad kodustele vol 22

28.11.2016

Vihm

Kolmapäeva hommikul avastasin, et ka siin võib vihma sadada ning äikest tulistada. Kuna mul polnud sellel hetkel vihmavarju, siis ootasin, kuni vihm üle jäi. Sellega läks aega pool tundi, mille jooksul suutsin all lounge’is kohvi teha ning hommikused võileivad ära süüa. Reedel tuletasin endale seda seika meelde ning võttes arvesse, et tali on ukse ees ja vihma hakkab aina rohkem tulema, siis otsustasingi just mustal reedel vihmavarju ostma minna. Leidsingi ühe ilusa ja kompaktse, mis käib nupust lahti ja kinni. Ning jälle, ma ei tea kui mitmendat korda, olin sunnitud ostu edasi lükkama, sest järjekord oli väga pikk ning oleksin pidanud ootama paarkümmend minutit enda korda. Sedapuhku oleks see muidugi hea olnud, sest kümme minutit pärast poest lahkumist hakkas vihma sadama. Õnneks midagi märkimisväärset alla ei sadanud, kuid tänasega olen sellest murest ka vaba, sest õnnestus mul üks vihmavari ka endale soetada.

Ostlemisest veel rääkides, siis mustal reedel ma väga suurt tunglemist ei näinud, sest asusin poodidesse alles keskpäeval. Inimesi oli küll palju, kuid suurt tunglemist ei olnud. Ise ma tollel päeval midagi poest ei ostnud. Läksin hoopis veebipoodi Amazon ja tellisin koju esimese päris mööblieseme – voodi. Sinna peale ka eraldi madratsi, mis peaks järgmise nädala jooksul kohale tulema. Kuna mul endal autot pole, siis on veebipood hea variant kauba koju saamiseks.

Reedel käisin veel ka kontoris natukene tööd tegemas ja lõpetasin umbes pool 7. Läksin jälle burgerirestorani maailma parimat burgerit sööma. Kahjuks võtsin eine koju söömiseks ning selle ajaga suutis toit natukene ära jahtuda ning mis veel hullem – pihvist oli kogu rasv välja voolanud ja kogu burger oli paras läga. Mis sa tühja kõhuga ikka teed, muidugi sõin ära ning limpsisin veel sõrmed ka puhtaks. Nüüd oli aeg minna Walmarti triimisaluse järgi. Lõpuks sai see ka ostetud ja koju tassitud. Uue elu alustamisel on esimesed kuud ainult pidev ostlemine. Hull on see, et ma pole veel poole pealgi. Kogu korteri mööbel on ju veel vaja osta, kuid nüüdseks on kõige vajalikumad tarbeesemed olemas.

Täna ärkasin üles ning läksin basseini äärde raamatut lugema. Jällegi mõnus puhkus tagahoovis. Seekord ei pannud päikesekaitset, sest päike tundus olevat pilve taga. Kui õue jõudsin, siis pilved olid ära kadunud ning hoidsin pöialt, et ma ära ei kärssaks. Poolteist tundi hiljem selgus, et polnudki häda midagi. Viskasin linnariided selga ja asusin toidupoe poole teele. Valisin nüüd toidu ostmiseks poe nimega Randalls. Seal on suur toiduvalik ning head hinnad. Eelnevalt oli mul nädala menüü valmis tehtud ja nimekiri asjadest, mida osta tuleb. Poes lisandus sinna veel ka Nutella, sest mõtlesin, et pühapäeva hommikul oleks seda päris hea süüa. Vaatame siis, kas on ikka sama, mis Eestis. Kit-Kat šokolaad oli küll palju kehvema maitsega siin – rohkem kakao kui šokolaad.

Täna tegin ka kõva trenni jõusaalis ja olen mõnusalt väsinud. Kasutasin ära ka jõusaali wifi-t ning tõmbasin telefoniga neli head filmi, mis ootavad nüüd oma korda. Hakkasidki juba filmid otsa saama. Rohkem uudiseid mul sedapuhku pole, aga eks näis, mis homne päev toob J

Päikest!

Kaspar

Kaspari kirjad kodustele vol 21

25.11.2016

Tänupüha

Ameeriklased tähistavad tänupühi ning mina lõikan sellest lihtsalt kasu. Sellega kaasneb lausa kaks puhkepäeva ning nädalavahetus venib neljale päevale. Sellest tulenevalt on ka paljud pered sõitnud linnast minema ja jätnud mind siia üksinda päevitama. Seda ma täna ka tegin ning plaanin ka homme veel päikest ehmatada. Sooja on mõnusalt 25 kraadi ning päike on kuum. Peale päikesevanni läksin linnapeale poodlema või vähemalt arvasin, et lähen poodlema. Kõndisin nüüd samal tänaval asuvasse toidupoodi, kus minu üllatuseks oli oluliselt parem valik toidukraami kui Walmartis. Järgmised korrad lähen toidupoodlen seal, kuid seekord jäi korv tühjaks. Tegelikult oli plaanis otsida triikimisalust, kuid seda seal poes ei müüdud. Teiseks eesmärgiks oli täita bussikaart rahaga ning osta kaart ka peagi saabuvale abikaasale – tehtud. Astusin juba targemana poest välja ning mõtlesin ringiga Galleria kaubakeskuse juurde jalutada, et seal mõnda söögikohta külastada.

Tee peal sattusin tänavale, kus tehti ettevalmistusi mingiks tänupühade ürituseks. Kestis see neljast seitsmeni ning tollel hetkel oli kell alles pool kolm. Astusin siis edasi ja kõht oli selleks hetkeks juba päris tühi. Juba kujutasin ette kuidas ampsan mõnda kohalikku rasvast rämpsu, kuid õnneks oli kogu keskus sellel hetkel veel suletud. Üleüldse olid kõik kaubanduskohad peale selle õnnetu toidupoe kinni. Kaasa arvatud Walmart, kuid täna õhtul kell 6 teevad paljud asutused uksed lahti, et alustada musta reedega juba varakult pihta. Minul nii kaua aega polnud ning läksin koju süüa tegema. Valikus oli ainsana makaronid peekoni ning singiga. Tegin paraja portsu, et homme lõunal ei peaks söögi pärast muretsema. See tuletas meelde, et minu 1,2 kilogrammine hapukoor hakkab otsa saama. Eks ole juba varsti kaks nädalat selle ostmisest möödas ka J.

Päeval oli tänavatel rahvast ning autosid väga vähe. Mõnus vaikne oli jalutada ning jalutasingi sedapuhku lausa kaks tundi jutti. Koju jõudes leppisin endaga kokku, et see jalutamine läheb trenni arvele ning täna ei pea tollega end rohkem vaevama. Järgmisena suutsin end nõusse rääkida korteri koristamises. Võtsin tolmu ja pesin põrandad. Päris põhjalik pesu oli, kuna kõik kapiuksed ja nurgatagused pesin esimese koristamise puhul ära. Vaibad peavad oma järge veel ootama, sest imetolmaja on küll juba tellitud, kuid pole veel kohale jõudnud.

Homme plaanin natukene päikest võtta ja raamatut lugeda ning peale seda lähen käin linnapeal mööblipoes. Kui nüüd voodid ja madratsit ei leia, siis tellin amazonist. Peale poodlemist tulen koju, söön lõunat ning kiman kontorisse, et natukene tööd teha. Nimelt, pean teisipäeva hommikul läbi viima ühe koolituse, mida ise kunagi pole teinud. Õpin natukene, valmistan ette ning kontrollin, et kõik töötaks. Peale seda võtan õhtusöögiks midagi head ning põrutan Walmarti, et osta lõpuks triikimisalus. Kuna kannan iga päev triiksärki, siis on triikimine päris tähtis osa minu riietumisel. Ilma autota on küll keeruline selliseid suuremaid asju poest koju tassida, kuid eks tuleb lihtsalt kätte võtta ja ära teha.

Nädalavahetusel lihtsalt puhkan ja teen trenni. Laupäeval tuleb vist ikka poodi ka minna, sest peab uue menüü järgmiseks nädalaks välja mõtlema ja vajalikud asjad ostma. Praegu on meelel null sööki, mida teha. Samas, järgmine nädal on viimane nädal, kui pean üksi toiduplaani pidama, sest et ülejärgmise nädala veedan New Jersey’s ja siis peale seda on juba abikaasa abiks.

Kuna on tänupüha, siis ütlen ka ise mõned asjad, mille üle võin tänulik olla. Kõige tähtsam on kindlasti abikaasa, sest just sellel aastal sai sõprusest välja kasvanud armastus seadusliku ning jumaliku kinnituse. Olen tänulik kogu perele ja lähedastele, kes mind ümbritsevad ning on mind kui ka Mailet sellel sügisel toetanud. Olen tänulik võimalusele elada ning töötada Ameerikas ning juba ette tänulik kõigele sellele, mis kaasneb selle seiklusega.

Ilusat reedet teile!

Kaspar

 

Kaspari kirjad kodustele vol 20

22.11.2016

Lõpuks!

Lõpuks on see päev kätte jõudnud, mil ostsime ka abikaasale lennupiletid ära. Saabub ta minu juurde juba neljapäeval, 8. detsembril. Kuna ma olen tollel nädalal esmaspäevast neljapäevani New Jersey’s, siis otsustasime, et Maile lendab neljapäeval hoopis New Yorki. Mina olen tal õhtul lennujaamas vastas ning liigume edasi Brooklyn’i linnaosas paiknevasse hotelli. Reedese päeva võtan vabaks, et saaksime kaks päeva linna peal tuuritada ja Manhattanit avastada. Mõlema unistus on ju Central Park’is jalutada ja selle me ka täidame. Pühapäeva pealelõunal sõidame koos meie ühisesse koju Houstonis.

Nüüd on veel reaalsuseks saamas kartus, et ma ei suuda oma printsessile õigeks ajaks lossi valmis ehitada. Iseseisvalt saan küll vajalike asjade valiku ja ostmisega hakkama, kuid linikud, rätikud ja mis kõik veel vidinad tuleb perenaisel ise valida. Proovin siis vähemalt voodigi selleks ajaks ära valida ja koju tassida. Õnneks on kohe-kohe poodlemise püha ja hinnad all.

Täna mõtlesin, et hakkan koristama, kuid pole mul harja, kühvlit ega põrandamoppi. Rääkimata imetolmajast. Peale kirjutamist võtan ka amazoni lahti ja vaatan, mis seal pakutakse. Oli ka plaan minna neid asju täna poest valima. Olin juba kühvli ja harjaga järjekorda suundumas, kui nägin, et $7 kulutamiseks peaksin umbes 20 minutit rivis seisma. Valin mõne teise päeva. Mõtlesin, et valikus on neljapäev, kuna see siin vaba päev ja mul muid plaane pole. Poed pidid ka enamjaolt siis kinni olema. Hommiku poole on ikka mõni lahti, lähen ostan siis harjad ja mopid ära ning asun pühitsema.

Töökaaslane (kellega jalgpalligi käisin vaatamas) kutsus tänupühi ka enda perega veetma, kuid ma tänasin ja keeldusin viisakalt. Tal kõik õed-vennad oma peredega koos ja ma ei hakka sinna trügima. Nagunii ta tahab lihtsalt viisakas olla. Oli mures, et kuidas ma siis pühadel niimoodi üksinda olen, kuid ma ütlesin, et see pole minu jaoks nagunii püha. Tänasin veelkord ja ütlesin, et olen meelitatud.

Tänane ilm oli jälle suurepäraselt mõnus päikest täis suveilm. Palju ma seda nautida ei saanud, sest olin ju tööl. Lõuna ajal käisin korra pangas ja siis sain aru, et siin maal on ikka päevad väga erinevad. Nädalavahetusel oli ju täiesti selge taevas, kuid õhk jahe. Täna oli jälle 27 kraadi nagu vahepeal polekski midagi teisiti olnud. Pangas käisin end tõestamas passi ja sotsiaalkaardiga, et saaksin hakata krediidipunkte koguma. Kuna aga lõuna ajal oli seal palju inimesi juba ees, siis leppisin homseks aja kokku ja saan järjekorrata.

Õhtul käisin siis ka jooksmas, kuigi tegelikult polnudki see mul plaanis. Mõtlesin lihtsalt, et pean ju nagunii pesema minemaJ. Nüüd aga suundun veebipoodi ja panen oma uue krediitkaardi punkte teenima.

Päikest!

Kaspari kirjad kodustele vol 19

21.11.2016

Ikea

Täna kirjutan tavalisest erineval ajal ja võtsin selle tegevuse ette hoopis enne õhtust trenni. Põhjuseks siis asjaolu, et kõht veel endiselt päris punnis ja raske olla. Panin jälle liiga suure portsu taldrikule ning ei tahtnud midagi alles jätta. Tundub kuidagi raiskamisena, sest et Eestis maal elades sai kõik jäägid Pepele jäetud ning tihti lõpetasid söömise lausa enne, kui kõht täis jäi, et ka Pepele väike amps jääks. Siin on ainult prügihunt, mida ei saa isegi paitada (rohkem kui kaks korda).

Nädalavahetus jälle selja taga ning ees on ootamas kolme päevane töönädal. Ameerikas on ju neljapäeval tänupüha ning seetõttu on ka reede vaba. Kuna reedel hakkab siin jõulukaupade müümise hooaeg, siis enamik poode teevad reedel uksed lahti juba hommikul kell kuus. Sellel päeval on väga palju sooduspakkumisi ning inimesed lausa telgivad poe ukse ees, et saada näiteks telekas või telefon ülisoodsa hinna eest. Rassistid on selle päeva nimetanuks mustaks reedeks. Ka mina plaanin sellel päeval poodlemisega tegeleda. Alustan juba kell varakult (lubadusi ei hakka andma) ning nimekirjas on enamasti mööbel. Enne kui abikaasa siia jõuab, siis peaks olema vähemalt korralik voodi soetatud. Selle noodiga käisin ka laupäeval linnas ringi. Läksin siis linna ainsasse IKEA’sse, mis oli bussisõidu kaugusel. Jalutama pidin ka natukene, sest ümberistumisel jäin teisest bussist maha. Polnud hullu, sest ilm oli ilus ja liigutada ka vaja. Enne IKEA’t oli üks meelelahutuskeskus söögikohtade ja kinoga. Mõtlesin, et käin mööblipoes ära ja siis lähen vaatan ühe filmi ära – laupäev siiski. IKEAs nägin, kui suur võib üks mööblipood olla. Seal on kõike ja päris odava raha eest. Käisin umbes tunnike seal ringi ja astusin tühjade käte ja juba targema moega välja. Nüüd tundusin teadvat, mida ja kui palju tahta.

Edasi astusin siis kino suunas tagasi, kuid siis mõtlesin, et ei taha pimeda peale jääda. Otsisin kohe telefoniga kõik linna kinod üles ja silmasin ka endale võrdlemisi lähedal asuvat kino. Plaan oli selge ja sõitsin kesklinna (Uptowni – see piirkond, kus ma elan) tagasi. Seal istusin ümber teise bussi peale, mis sai minutike sõita ning leidis end ummikust. Istusin siis bussis umbes 5 minutit, mille jooksul liikusin edasi vaid paarkümmend meetrit. Järgmises peatuses astusin maha ning liikusin bussilt eest ära. Jõudsin sihtpunkti kümne minuti pärast ja sain aru, et olen jälle selles rikaste poodlemise kohas. Astusin siis eelarvamusega kinno sisse ning vaatasin piletite hindasid – $16 ja $28. Lükkasin jälle nina püsti ja proovisin inimestega silmsidet vältida. Tagasiteel nägin, kuidas ühe ristmiku ümbruses oli tuhandeid linde, kes terroriseerisid tänaval olevaid inimesi ja parklas olevaid autosid. Nad ise väga midagi ei teinudki kui lihtsalt passisid. Lihtsalt istusid autode peal, all ja ümber. Ja kui mõni valjema häälega sõiduk juhtus mööda sõitma, siis hakkasid nad kõik lendama ja tundus, et ehmatasid kohe endal kõhu ka lahti, sest hääl oli selline nagu sajaks rahet. Ka mina sain pihta, kuid õnneks oli mul jope seljas ja pühkisin õla kohe salvrätikuga ära. Mõtlesin, et sain maru õnnelikult tulema.

Peale seda läksin lõpuks kodu lähedal asuvasse mehhiko pubisse. Tellisin järjekordse burgeri koos õllega ning vaatasin telekast Euroopa jalgpalli. Tegelikult oli tegemist mehhiko liigaga, kuid jalgpall oli päris. Võtsin veel ühe ja teise õlle ning tulin koju ära. Võttes jope seljast, täheldasin, et nende lindudega ei läinud siiski nii hästi. Ka parema õla peal oli tabamus ning lasin kohe silme eest läbi kui kaua ja mida olin vahepeal selliselt ringi käinud. Õnneks oli juba pime ning ega keegi mind ju päriselt ei tunne ka.

Täna sõin hommikusööki alles kell pool 1 ning kahe paiku läksin poodi järgmise nädala toitu ostma. Walmartist üle tee on miski hulgimüügi koht, kuhu pistsin isegi nina sisse. Kuna tegu on hulgimüügi kohaga, siis on ka kärud kaks korda laiemad. Võtsin ka isegi ühe sellise ning kui olin juba 5 minutit sellega proovinud tervislikult manööverdada, siis leidsin ühe vaiksema koha ja hülgasin käru. Nüüd vähemalt tean, et kui tahan korraga 1,5kg skittles’it või M&Msi osta, siis sealt saab neid vastavalt $6 ja $10-ga. Läksin siis vanasse tuttavasse Walmarti toidumaterjali ostma. Muu hulgas ostsin ka vispli ning sõela, sest nädala menüüs on pasta polognese ning omlett. Esimene on juba valmis ja külmikusse ära pakitud. Homme ja ka teisipäeval peaksin olema võimeline sellest kogusest lõunaks söödud saama. Nüüd panin ka pesu pesema. Alustasin valge pesuga, kuid kuna seda on mul umbes kolm ühikut, siis lendasid nendele lisaks ka viidipesu, köögirätik ja saunalina. Värvilise pesu panen pesema alles peale trenni, sest tahan ka kohe trenniriided ära pesta.

Tegin nädalavahetusel pilte ka ja panin need samale aadressile. Muideks, eile sain hea üllatuse osaliseks, sest uurisin natukene külmkappi ja selgus, et see oskab ise jääd teha. Nähtavasti jookseb külmkappi veevoolik sisse ning valmistab 72h jooksul 3 liitrit jääd. Kuubikud kukuvad automaatselt anumasse ja elu on nüüd nagu lill. Kuna nüüd saan koguaeg oma kraanivett ise jahutada, siis ei pea seda enam poest ostma. Kahju on aga see, et kuigi nüüd oskab külmkapp ise jääd teha, siis ilmad muutuvad siin aina jahedamaks. Kuigi reedel oli 27 kraadi sooja, siis nädalavahetusel oli 17. Päike küll paistis terve aeg, kui enam sellist rannailma pole. Kindlasti tuleb neid 25-kraadiseid päevi veel, kuid üldjoontes läheb aina jahedamaks. Sellest pole aga midagi, sest märtsist on jälle suvi, mis kohalike juttude järgi muutub maikuus põrguks.

Lähen teen nüüd trenni ära ja pesen pesu edasi.

Püsige lainel!

  

Kaspari kirjad kodustele vol 18

19.11.2016

Kodus

Lõpuks olen kodus tagasi ning elus ja terve. Lennud läksid hästi ja sai ka Atlantas jala maha pandud. Kokku viibisin seal miskit 3 tundi. Enamik sellest ajast lugesin raamatut ja ülejäänud aja otsisin koha kus õhtust (ja ka lõunat) süüa. Selleks kohaks kujunes Popeyes, mis on kuulus Ameerika kiirtoidu restoran. Valikus on vaid kanaliha ja friikartulid. Põhimõtteliselt nagu KFC, kuid maitses palju paremini.

Kui Chicagosse lennates kasutasin United Airways’i teenust, siis tagasi sõites oli vedajaks Delta. Jalaruumi oli oluliselt rohkem ja tasuta joogi kõrvale pakuti ka snäkke. Esimese lennu ajal võtsin soolaküpsiseid ning järgmisel soolapähkleid. Tollel lennul istus minu kõrval ka suure kondiga tume naisterahvas, kes küsis stjuardessilt tekki. Ka minul oli eelnevalt külm, kuid õnneks oli mul äsja ostetud mantel, mille võtsin endale tekiks peale. Selleks hetkeks oli mul juba päris soe ja pakkisin enda kasuka kokku. Nähes, et stjuardess ei plaanigi tekki tuua, pakkusin enda mantlit tollele aafrika juurtega naisterahvale. Tema oli väga üllatunud ja kiitis minu heatahtlikkust. Nüüd oli ka minul hea tunne J.

Houstonisse jõudes tabas mind äkk nälg. Sõitsin maa-aluse metrooga C-terminali, kust saab bussiga kesklinna. Terminali jõudes vehkisin oma pangakaardiga müügiautomaadi ees ja võtsin sealt ühe krõpsupaki ning vee. Ühistranspordiga sõidavad siin enamasti teenindav personal, kelleks on tumedama nahatooniga inimesed. Lasin siis nemad enne bussi peale ja astusin viimasena bussile. Ühtegi üksikut kohta polnud, seega liikusin bussi taha otsa. Seal leidsin ühe poisiliku välimusega naisterahva ja istusin tema kõrvale. Mitte et ma rassist oleks, aga tundsin, et meil on rohkem midagi ühist. Jutu käigus selgus, et ühiseks jooneks ei ole mitte ainult nahavärv vaid ka fakt, et oleme mõlemad Euroopast. Tegemist oli Hollandist pärit tüdrukuga, kes suundub edasi Hondurasesse, et läbida 3 kuud kestev sukeldumiskursus. Peale seda on tal plaanis reisida mööda kesk- ja lõuna-ameerikat ning elatada end sukeldumise juhendajana. Kuna ta ei teadnud väga täpselt kus ta hotell on, siis aitasin teda oma internetiga. Selgus, et ta peab ümber istuma sama bussi peale nagu mina ning sain ta õiges peatuses maabuma. Ise sõitsin veel umbes 25 peatust edasi. Kokku on lennujaamast minu koduni umbes 75 bussipeatust. Aega läks ca. poolteist tundi.

Jõudsin koju kell 23:30, pakkisin kohvri lahti, käisin pesemas ja oligi une aeg. Uni oli väga magus. Kodu on ikka kodu. Naljakas, et selle väikse ajaga on see korter mu koduks saanud. Uni oli lausa nii magus, et kui kell 6:55 äratuse kinni panin ja vaid hetkeks silmi puhkasin, siis järgmisel hetkel oli kell juba 7:17. Tööle jõudes sõin hommikusöögiks 2 jogurtit, ühe banaani ning õuna. Lõunasöögiks oli täna jälle burger. Minu üllatuseks oli tellimust esitades klienditeenindajal mu nimi meeles, kuigi olen seal eelnevalt vaid 2 korda käinud. Enne lõunasööki käisin ka pangas, sest et endiselt lehvin ringi oma ajutise pangakaardiga ning uut pole veel tulnud. Küsisin, et mis värk on. Vastuseks ei tulnudki midagi. Tühistasime siis järjekordselt väljastatud kaardi, lõigati pooleks ka mu ajutine kaart, sest see oleks homme kehtivuse kaotanud. Sain uue ajutise kaardi ning lisaks deebet kaardile, saadavad nad mulle ka krediitkaardi, millega saan oma igapäevaseid oste teha. Seda kasutades hakkan koguma ka krediidipunkte, mis siin on A ja O.

Päeva peale potsatas meiliboksi ka lennupilet New Jersey’sse. 5.-8. detsember tuleb veeta jälle kliendi juures. Seekord peaksin siis ka ise ohjad haarama ja mitte vaid õppima. Eks tuleb päris katsumuste rohke nädal, kuid kuskilt peab ju algust tegema. Enne seda pean ühele teisele kliendile läbi viima ka veebikoolituse, mis on samuti üheks suureks katsumuseks. Siiani mõtlesin, et olen täitsa OK inglise keele valdamises, kuid siin olles olen mõistnud, et ärikeel on hoopis teine. Ma küll saan kõigest aru, kuid kogu minu ajupotentsiaal kulubki asjadest aru saamiseks. Hetkel ei jää midagi üle, et suudaks ka neid „asju“ analüüsida ja konstruktiivset tagasisidet anda. Aga juba nelja nädalaga olen näinud paranemist, seega usun, et kõik on vaid aja küsimus.

Homseks veel suuri plaane pole teinud. Ärkan üles ja alles siis uurin, kuhu minna ja mida teha. Peaks minema mööblipoodidesse, kuid täpset ajakava veel pole. Võtan rahulikult ja peale hommikusööki panen täpsema kava paika. Homme lubab vaid 17 kraadi sooja, sest täna oli äike ja vihm. Sellele eelnes 27-kraadine niiske ilm, mis Milwaukee kõrval tundus taevalik.

Ilusat nädalavahetust teile!

Kaspari kirjad kodustele vol 17

16.11.2016

Milwaukee

Ameeriklased pole väga säästlikud. Nad ei sorteeri prügi, ei kogu taarat, ei pööra tähelepanu elektri ja vee kuludele. Kui Euroopas on hotellis elektri saamiseks vaja kaart sisestada selleks ettenähtud kohta, siis ameeriklased sellise pisiasjaga end vaevama ei hakka. Siin hoia kaart vaid laua peal. Ameeriklased ise kurdavad, et kui nad Euroopas hotelli lähevad siis istuvad alguses tükk aega ilma elektrita ja mõtlevad et ju elektrit hetkel polegi. Autokütusega siin ka kokku ei hoita, sest kõik autod on suured ja/või võimsad, ning keskmine kütusekulu on siin kordades suurem. Samas saavad nad seda endale lubada, sest kütus on siin odav ja kui varud otsa lõppevad, siis lähevad järgmisele lähis-ida riigile „demokraatiat“ pakkuma.

Säästlikkusest rääkides – toiduportsjonid on siin väga suured ja karastusjooke toidu kõrvale saab võtta nii palju kui ära jaksad juua. Täna käisime õhtust söömas miskis mehhiko söögikohas, sest Chuckil oli vaja veel õhtul tööd teha ja oli kiirelt vaja söök ära süüa. Mina võtsin wrapi, kuhu kuhjati kana ja kõike muud väga palju. Valikus oli ka Taco, aga see ei tundu mulle kõige atraktiivsem. Joogi eest maksad ühe korra ja võid oma topsiga automaadi juures käia korduvalt. Masinast tuleb umbes 100 erinevat karastusjooki. Peale söömist panime topsid uuesti täis ja nüüd on hea hotellis virsikumaitselist suhkruvett juua.

Ülejäänud päev läks sama tempoga nagu eilne ning saime kliendi juurest tulema alles eile. Õhtuks olen jälle sellest võõrkeelest täitsa läbi. Et lasta ajul puhata, siis lähen alla jõusaali jooksma ning võib-olla teen endale ka kuuma vanni. Olen küll vaevalt vaid 4 nädalat soojas kliimas viibinud, kuid keha on juba päris ära harjunud. Sellest tulenevalt on mul siin Milwaukee’s väga jahe olla. Toa temperatuur on 26,5 kraadi peale reguleeritud, kuid ikka jääb nagu väheks.

Just oli meil siin hotellis tuletõrje alarm. Alguses ootasin, et see läheks üle, kuid poole minuti pärast hakkasin juba muretsema. Siis panin riidesse, tegin ukse lahti ja ei näinud koridori peal liikumist. Mõtlesin, et valehäire. Tulin tagasi tuppa, kuid häire ei peatunud. Natukese aja möödudes kuulsin koridorist ustel koputamise häält ja mõtlesin, et nüüd läheb äksioniks. Panin arvuti kotti, jope selga ning astusin koridori. Samal ajal astusid ustest välja ka veel umbes viis inimest, kuid kuues tuli trepist üles ja ütles, et valehäire. Õnneks ei pidanudki õue külmetama minema.

Homme peame kliendi juures olema alles pool 9, seega saan natukene kauem magada. Hotell on ise ilus ja mugav, kuid Euroopa hommikusöögid on kordades etemad kui siinsed. Soojas letis oli valikus vaid üle-soolatud ja –pipardatud kartulid, vorstikotlet ning juustuomlett, mis ei näinud üldse hea välja. Valituteks osutusid kartulid ja kotlett. Kohvi tuli termosest ja maitses nagu kange tee. Peale esimest ampsu rändasid ka kartulid ja kotlett prügikasti. Muideks, kõik nõud on ühekordsed, seega tunne on nagu lastelaagris ja mitte hotellis. Võtsin siis ühe jogurti, banaani ja õuna. Lõunasöögiks täna pitsat ei söönud, kuid homme maitsen ka kliendi enda toodetud pitsa ära.

Kuna ma pole 3 nädalat voodis magada saanud, siis tänane öö oli voodi olemasolu tõttu imeline. Magasin ühe jutiga hommikuni välja nii et silm ka ei pilkunud. Pean vist ka koju kiiremas korras päris voodi muretsema!