Kodus
Lõpuks olen kodus tagasi ning elus ja terve. Lennud läksid hästi ja sai ka Atlantas jala maha pandud. Kokku viibisin seal miskit 3 tundi. Enamik sellest ajast lugesin raamatut ja ülejäänud aja otsisin koha kus õhtust (ja ka lõunat) süüa. Selleks kohaks kujunes Popeyes, mis on kuulus Ameerika kiirtoidu restoran. Valikus on vaid kanaliha ja friikartulid. Põhimõtteliselt nagu KFC, kuid maitses palju paremini.
Kui Chicagosse lennates kasutasin United Airways’i teenust, siis tagasi sõites oli vedajaks Delta. Jalaruumi oli oluliselt rohkem ja tasuta joogi kõrvale pakuti ka snäkke. Esimese lennu ajal võtsin soolaküpsiseid ning järgmisel soolapähkleid. Tollel lennul istus minu kõrval ka suure kondiga tume naisterahvas, kes küsis stjuardessilt tekki. Ka minul oli eelnevalt külm, kuid õnneks oli mul äsja ostetud mantel, mille võtsin endale tekiks peale. Selleks hetkeks oli mul juba päris soe ja pakkisin enda kasuka kokku. Nähes, et stjuardess ei plaanigi tekki tuua, pakkusin enda mantlit tollele aafrika juurtega naisterahvale. Tema oli väga üllatunud ja kiitis minu heatahtlikkust. Nüüd oli ka minul hea tunne J.
Houstonisse jõudes tabas mind äkk nälg. Sõitsin maa-aluse metrooga C-terminali, kust saab bussiga kesklinna. Terminali jõudes vehkisin oma pangakaardiga müügiautomaadi ees ja võtsin sealt ühe krõpsupaki ning vee. Ühistranspordiga sõidavad siin enamasti teenindav personal, kelleks on tumedama nahatooniga inimesed. Lasin siis nemad enne bussi peale ja astusin viimasena bussile. Ühtegi üksikut kohta polnud, seega liikusin bussi taha otsa. Seal leidsin ühe poisiliku välimusega naisterahva ja istusin tema kõrvale. Mitte et ma rassist oleks, aga tundsin, et meil on rohkem midagi ühist. Jutu käigus selgus, et ühiseks jooneks ei ole mitte ainult nahavärv vaid ka fakt, et oleme mõlemad Euroopast. Tegemist oli Hollandist pärit tüdrukuga, kes suundub edasi Hondurasesse, et läbida 3 kuud kestev sukeldumiskursus. Peale seda on tal plaanis reisida mööda kesk- ja lõuna-ameerikat ning elatada end sukeldumise juhendajana. Kuna ta ei teadnud väga täpselt kus ta hotell on, siis aitasin teda oma internetiga. Selgus, et ta peab ümber istuma sama bussi peale nagu mina ning sain ta õiges peatuses maabuma. Ise sõitsin veel umbes 25 peatust edasi. Kokku on lennujaamast minu koduni umbes 75 bussipeatust. Aega läks ca. poolteist tundi.
Jõudsin koju kell 23:30, pakkisin kohvri lahti, käisin pesemas ja oligi une aeg. Uni oli väga magus. Kodu on ikka kodu. Naljakas, et selle väikse ajaga on see korter mu koduks saanud. Uni oli lausa nii magus, et kui kell 6:55 äratuse kinni panin ja vaid hetkeks silmi puhkasin, siis järgmisel hetkel oli kell juba 7:17. Tööle jõudes sõin hommikusöögiks 2 jogurtit, ühe banaani ning õuna. Lõunasöögiks oli täna jälle burger. Minu üllatuseks oli tellimust esitades klienditeenindajal mu nimi meeles, kuigi olen seal eelnevalt vaid 2 korda käinud. Enne lõunasööki käisin ka pangas, sest et endiselt lehvin ringi oma ajutise pangakaardiga ning uut pole veel tulnud. Küsisin, et mis värk on. Vastuseks ei tulnudki midagi. Tühistasime siis järjekordselt väljastatud kaardi, lõigati pooleks ka mu ajutine kaart, sest see oleks homme kehtivuse kaotanud. Sain uue ajutise kaardi ning lisaks deebet kaardile, saadavad nad mulle ka krediitkaardi, millega saan oma igapäevaseid oste teha. Seda kasutades hakkan koguma ka krediidipunkte, mis siin on A ja O.
Päeva peale potsatas meiliboksi ka lennupilet New Jersey’sse. 5.-8. detsember tuleb veeta jälle kliendi juures. Seekord peaksin siis ka ise ohjad haarama ja mitte vaid õppima. Eks tuleb päris katsumuste rohke nädal, kuid kuskilt peab ju algust tegema. Enne seda pean ühele teisele kliendile läbi viima ka veebikoolituse, mis on samuti üheks suureks katsumuseks. Siiani mõtlesin, et olen täitsa OK inglise keele valdamises, kuid siin olles olen mõistnud, et ärikeel on hoopis teine. Ma küll saan kõigest aru, kuid kogu minu ajupotentsiaal kulubki asjadest aru saamiseks. Hetkel ei jää midagi üle, et suudaks ka neid „asju“ analüüsida ja konstruktiivset tagasisidet anda. Aga juba nelja nädalaga olen näinud paranemist, seega usun, et kõik on vaid aja küsimus.
Homseks veel suuri plaane pole teinud. Ärkan üles ja alles siis uurin, kuhu minna ja mida teha. Peaks minema mööblipoodidesse, kuid täpset ajakava veel pole. Võtan rahulikult ja peale hommikusööki panen täpsema kava paika. Homme lubab vaid 17 kraadi sooja, sest täna oli äike ja vihm. Sellele eelnes 27-kraadine niiske ilm, mis Milwaukee kõrval tundus taevalik.
Ilusat nädalavahetust teile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar