Milwaukee
Ameeriklased pole väga säästlikud. Nad ei sorteeri prügi, ei kogu taarat, ei pööra tähelepanu elektri ja vee kuludele. Kui Euroopas on hotellis elektri saamiseks vaja kaart sisestada selleks ettenähtud kohta, siis ameeriklased sellise pisiasjaga end vaevama ei hakka. Siin hoia kaart vaid laua peal. Ameeriklased ise kurdavad, et kui nad Euroopas hotelli lähevad siis istuvad alguses tükk aega ilma elektrita ja mõtlevad et ju elektrit hetkel polegi. Autokütusega siin ka kokku ei hoita, sest kõik autod on suured ja/või võimsad, ning keskmine kütusekulu on siin kordades suurem. Samas saavad nad seda endale lubada, sest kütus on siin odav ja kui varud otsa lõppevad, siis lähevad järgmisele lähis-ida riigile „demokraatiat“ pakkuma.
Säästlikkusest rääkides – toiduportsjonid on siin väga suured ja karastusjooke toidu kõrvale saab võtta nii palju kui ära jaksad juua. Täna käisime õhtust söömas miskis mehhiko söögikohas, sest Chuckil oli vaja veel õhtul tööd teha ja oli kiirelt vaja söök ära süüa. Mina võtsin wrapi, kuhu kuhjati kana ja kõike muud väga palju. Valikus oli ka Taco, aga see ei tundu mulle kõige atraktiivsem. Joogi eest maksad ühe korra ja võid oma topsiga automaadi juures käia korduvalt. Masinast tuleb umbes 100 erinevat karastusjooki. Peale söömist panime topsid uuesti täis ja nüüd on hea hotellis virsikumaitselist suhkruvett juua.
Ülejäänud päev läks sama tempoga nagu eilne ning saime kliendi juurest tulema alles eile. Õhtuks olen jälle sellest võõrkeelest täitsa läbi. Et lasta ajul puhata, siis lähen alla jõusaali jooksma ning võib-olla teen endale ka kuuma vanni. Olen küll vaevalt vaid 4 nädalat soojas kliimas viibinud, kuid keha on juba päris ära harjunud. Sellest tulenevalt on mul siin Milwaukee’s väga jahe olla. Toa temperatuur on 26,5 kraadi peale reguleeritud, kuid ikka jääb nagu väheks.
Just oli meil siin hotellis tuletõrje alarm. Alguses ootasin, et see läheks üle, kuid poole minuti pärast hakkasin juba muretsema. Siis panin riidesse, tegin ukse lahti ja ei näinud koridori peal liikumist. Mõtlesin, et valehäire. Tulin tagasi tuppa, kuid häire ei peatunud. Natukese aja möödudes kuulsin koridorist ustel koputamise häält ja mõtlesin, et nüüd läheb äksioniks. Panin arvuti kotti, jope selga ning astusin koridori. Samal ajal astusid ustest välja ka veel umbes viis inimest, kuid kuues tuli trepist üles ja ütles, et valehäire. Õnneks ei pidanudki õue külmetama minema.
Homme peame kliendi juures olema alles pool 9, seega saan natukene kauem magada. Hotell on ise ilus ja mugav, kuid Euroopa hommikusöögid on kordades etemad kui siinsed. Soojas letis oli valikus vaid üle-soolatud ja –pipardatud kartulid, vorstikotlet ning juustuomlett, mis ei näinud üldse hea välja. Valituteks osutusid kartulid ja kotlett. Kohvi tuli termosest ja maitses nagu kange tee. Peale esimest ampsu rändasid ka kartulid ja kotlett prügikasti. Muideks, kõik nõud on ühekordsed, seega tunne on nagu lastelaagris ja mitte hotellis. Võtsin siis ühe jogurti, banaani ja õuna. Lõunasöögiks täna pitsat ei söönud, kuid homme maitsen ka kliendi enda toodetud pitsa ära.
Kuna ma pole 3 nädalat voodis magada saanud, siis tänane öö oli voodi olemasolu tõttu imeline. Magasin ühe jutiga hommikuni välja nii et silm ka ei pilkunud. Pean vist ka koju kiiremas korras päris voodi muretsema!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar