Kaspari kirjad kodustele vol 9

01.11.2016

Halloween

Täna möödus 2 nädalat päevast, mil kodumaa pinna jalge alt pühkisin. Siiani olen igal hetkel tagasi igatsenud ja kahelnud mu ettevõtmise õigsuses. Olen mõelnud, et Eestis oleks ju nii mõnus olnud olla turvalises keskkonnas, teha seda mis on juba pähe kulunud ja liikuda edasi tigusammudel. Nädal aega tagasi oli vast kõige madalam seis, sest igatsus abikaasa, kodu ja kõige muu Eestiga seonduva järgi oli suur. Seda võimendas see, et ei tundnud end siin hästi ja ei osanud veel millestki rõõmu tunda. Tänaseks on igatsus kõige eelneva vastu kasvanud, kuid olen õppinud ka siinseid päiksekiiri natukene nautima. Ehk üldiselt hakkan ära harjuma ja elu muutub iga päev päikselisemaks.

Ka tööl hakkan asjast sotti saama ning ootan juba põnevusega homset päeva, et õpingutega jätkata. Kontoris olen siiani pesitsenud koolitusklassis, sest tegemist on teise ettevõtte kontoriga ning pole tegelikult minule töötamiseks ette nähtud. Inimesed on aga vastutulelikud ja täna tuli nende it-juht minu juurde ja pakkus mulle enda kabinetti. Tema seda ei pidavat kasutama, kuid tal on see kahepeale kasutamiseks ühe naisega, kes käib kohal vaid kolmapäeviti. Kolmapäeviti saan kasutada selle kabineti kõrval asuvat kabinetti, mis kuulub mehele, keda pole ka peaaegu kunagi kontoris. Ma ei tea, millega nad täpselt tegelevad, aga kui nii harva tööl peab käima, siis peavad nad kas väga tähtsad või väga vähe tähtsad olema. Eks see paiknemine on minu jaoks ka ajutine, sest tulevikus hakkan kliendi juures kohapeal või kodukontoris olema.

Täna trenni ei jõudnud, sest hommikul olid kõik kohad alles eilsest trennist valusad ja väsinud. Homme võtan asja ette ja teen ühe korralik trenirovku. Seda enam, et õhtuses menüüs on praekartulid sibulaga. Võimalik, et midagi veel kõrvale. Lõunaks on poolfabrikaat mikrolaineahjus valmistamiseks. Kõik need kalorid tuleb särgi sisse ajada. Kalorite kulutamine on praegu vaid õhtune tegevus, kuid loodan, et varsti saan vaimu nii tugevaks, et ka hommikul enne tööd saaks kas ujuda või väikse sörgi jõusaalis teha. Õnneks olen autota ning käin tööle jala. Pole küll pikk maa, kuid kohalikud sõidaks ka selle maa autoga. Korteris on küll lift olemas, aga ma pole seda väga kasutanud. Jälle üks moodus, kuidas praekartulite ja hapukoore söömist õigustada. Kohalikke ahvatlusi hakkan nautima alles siis, kui abikaasa kohal ja restoranis on kellegagi koos muljetada.

Toiduteemadel lõpetangi, sest lähen nüüd korterisse, teen popkorni ja vaatan mõne filmi ära. Aa, ja täna on siin halloween ja lapsed jooksevad ringi. Ise pole veel ühtegi küll näinud, aga kui keegi koputab, siis mind pole kodus.