Juubel paradiisis

 Umbes kuu aega tagasi sõitsime bussiga, sõit oli pikk ja mina mängisin telefonis mingit mängu, et aega viita. Arvasin, et Kaspar teeb oma telefonis seda sama. Ühel hetkel, keset bussisõitu, teatas ta mulle: „Mine rahumeeli endale uut kohvrit ostma. Me veedame su 30. juubeli Bahamal.“ Ma jäin teda ilmselt lihtsalt jõllitama. Me läheme Bahamale? Me läheme Bahamale?! Me läheme Bahamale!

Kolmapäev oli väga ärev päev, sest õhtul ootas ees kohvrite pakkimine! Olin nii elevuses, et terve päeva olid liblikad kõhus. Neljapäeva hommikul kell 7 laulis Kaspar mu üles, andis uhked kingitused edasi, seejärel võtsin veel hulganisti õnnitlusi vastu ja juba oligi aeg lennujaama poole teele asuda.

 Perekonna saadetud kingituse avamine:

Kvaliteedikontroll:

Hommikused üllatused:

Valmistume lennuks:

Mis koht see Bahama on üldse?

Bahama saarestik on eraldiseisev riik Kariibimeres, mis asub Houstonist umbes 3 lennutunni kaugusel. Meie viibisime Nassau saarel. Riigikeeleks on seal inglise keel ja kuigi Bahama iseseisvus Briti võimu alt 1973.aastal, siis kuningannaks on neil endiselt Elizabeth II. Bahamal kehtib küll Bahama dollar, aga igal pool saab maksta ka Ameerika dollaritega.

Punane nool näitab meie umbkaudset teekonda Houstonist Nassau saarele, Bahamale:

Umbes kell 16.00 olime kohal ja võtsime takso, et hotelli poole kihutada. Taksojuht lasi aknad alla mõnus soe meretuul vuhises sõites vastu. Mul jäi muidugi sõidu ajal umbes viis korda hing kinni sest noh, vastassuunaline liiklus ja taksojuht sõitis nagu paras rullnokk. Siiski jõudsime ühes tükis oma hotelli, mis oli paksult jõulukaunistustega kaetud. Kõik oli nii ilus ja uhke, ma aina vaatasin, silmad suured, ringi. Ma polegi vist kunagi varem nii uhkes hotellis viibinud. 

 Meie hotell, hotelli aed ja rand maketil:

Kaspar ajas retseptsioonis asjad joonde ja suundusime liftide juurde, et oma tuppa minna. Ohoh, seitsmes korrus, küllap on ka hea vaade. Mulle avati uks ja sisse astudes tervitas mind laual hiiglaslik lillekimp. 

Olin šokeeritud! Sellised asjad toimuvad filmides, kus uhked lilleseaded ootavad naist hotellitoas. Hea lugeja, pean Sulle pisut tausta avama. Ma olen hiiglaslik lillede fänn. Mulle meeldib lilli kinkida ja mulle väga meeldib lilli saada. Lootsin väga, et Kaspar mulle sünnipäevahommikul lilli ei too, sest teadsin, et need oleksid jäänud kurvalt koju. Olin täiesti leppinud sellega, et esimest korda elus pole mul sünnipäeval lilli. Kaspar aga nii ei arvanud.

Järgmisel hetkel hakkasin ringi vaatama, et mis tuba see üldse selline on, maru suur kuidagi. Kaspar seisis vaikides, ega öelnud veel midagi. Vaatasin toas ringi, liikusin vannituppa ja kiljatasin- püha taevas, see on suurem kui meie esimene korter! (me alustasime oma kooselu ikka tõsises tikutopsis, kus polnud voodi raamilegi ruumi ja magasime kaks aastat madratsiga põrandal, et ruumi säästa). See vannituba oli lõputu, ma pole midagi säärast varem näinud. Ja sealt läks uks- rõdule? Püha müristus, see on ju hiiglaslik terrass, mitte rõdu! Vaade otse meie hotelli aeda ja merele...oehh... nüüd sain alles aru- ma olin elus esimest korda sviidis. Olin täiesti sõnatu.

Vaade meie terrassilt:

 Meie sviit:

Vahetasime kiirelt reisiriided millegi kergema vastu ja suundusime alla aeda ja mere äärde. Meie hotellil oli oma rand, kuhu võõrad inimesed ei pääsenud. Lisaks rannale oli hotellil hiiglaslik aed, kus oli lugematu arv erinevad kiikesid, istumispesasid, rannabaar, lamamistoole jne. Kuhu ma ometi sattunud olen?! Ah siin nad siis hoiavadki seda kuulsat paradiisi. Mul on tunne, et hõljusin seal ringi, olin nii õnnelik!

Õhtuks tegi Kaspar ettepaneku peenesse Hiina restorani minna, sest Pekingi part tundus talle just sobilik juubeliroog olevat. Olin ideest vaimustuses. Panin uhiuue juubeliks ostetud kleidi selga ja tundsin end kui miljon dollarit ning asusime teele. 

Restoran asus sisuliselt seal samas ja pikalt kõndida polnud vaja. Tellisime kokteilid ja jäime oma parti ootama. Mõne aja möödudes tuli ettekanda koos kokaga meie laua juurde, nad seadsid omakorda teise laua meie laua juurde üles ja asetasid pool parti sinna lauale. Minu esimene mõte oli, et kas Pekingi parti ei peaks viilutatuna serveerima? Mis me selle pooliku pardiga peale veel hakkame? Kokk võttis aga välja hiiglasliku noa ja hakkas meie silme all väga vilunud liigutustega parti viilutama ja kandikule serveerima. See oli vapustav vaatepilt! Inimesed kõrvallaudadest pöörasid pilgud meie laua poole, et vaadata, mis etteaste seal toimub. Tegemist oli tõelise toiduelamusega ja uhkmat õhtusööki poleks ma osanud soovidagi.

Järgmisel hommikul suundusime alla hommikusöögile, kus kokk tegi külastastajate soovide järgi värsket omletti. See oli üks suurima valikuga hotelli hommikusööke, mida näinud olen. Sõime kõhud korralikult täis ja suundusime otsejoones randa. 

Mul pidi hing taaskord kinni jääma! See vesi oli heleroheline. Olen nii selget vett ja valget liiva vaid filmidest näinud. Me olemegi paradiisis! 

Elus esimest korda:

 Päris esimest korda elus tõid teenindajad lõuna otse rannale, tundsime end kui kuninga kassid:

Kaspar varustas meid rannabaarist pidevalt uute lemmikkokteilide Bahama Mama´dega ja mulle hakkas juba tunduma, et varsti on ohtlik ujuma minna.

Meie pikk nädalalõpp Bahamal sööstis otsejoones puhkuse edetabeli tippu. Midagi nii erilist pole ma iial varem kogenud ja olen siiani sellest parajas joovastuses ja totaalses hämmingus, kuidas Kaspar mind kõige sellega üllatas.

Koju jõudes ootas postkastis veel eriliselt mõnus üllatus tüdrukutelt. Küll see sünnipäev on ikka mõnus asi!

Ilusat nädalat!

Maile