Tänupühad

Ühel hommikul tuli Merliis minu juurde hommikukohvile. Pidi olema selline tavaline sõbrannad-joovad-kohvi-ja-jutustavad hommik, aga tema tuli hoopis suure pakiga. Kohe sain aru, et pole see nii tavaline hommik midagi – justkui sünnipäev olekski juba kohal!

Möödunud nädalal olid suured pühad, nimelt tänupühad. Selle puhul anti Kasparile ametlikult kaks vaba päeva ja nagu võluväel oli meie käsutuses 4-päevane pikk nädalavahetus. Vana pidur, nagu ma vahel olen, tõmbasin pühadele pisut vett peale teatega, et pean pühapäeval siiski tööd tegema- minu ülemused on Eestist ja seal Ameerika pühi ei peeta ja tähtajad vajavad kinnipidamist. Küll aga on mul vabadus tööpäevi sättida nii nagu süda lustib ja seetõttu osutuski väljavalituks pühapäev.

Tänupüha hommikul vaatasime telekast kuulsat Macy´s Thanksgiving Parade´i ehk siis New Yorkis olev kuulus Macy´s kaubamaja nimelist tänupüha paraadi, mida peetakse väga suurelt igal aastal ja mille otseülekannet telerist näidatakse:

Juba kuu aega tagasi andsid Merliis ja Jeff teada, et me pühad ikka nendega veedaksime ja mis meil sai selle vastu olla? Mitte midagi. Ma arvan, et me oleksine neil ukse taga olnud isegi ilma kutseta. Jeffi kalkunist ja heast seltskonnast ei tahaks ju sugugi loobuda. Uksest sisse astudes oli maja head lõhna täis ja mul hakkasid süljenäärmed koheselt täistuuridel tööle. 

Köögitoimkond

 Jeff lõikab kalkunit ja Chulo on hakkamas, et ehk midagi pudeneb ka maha:

Maailma parim kalkun vaieldamatult!

Perenaine sätib magustoidud lauale. Tänupühal peab tingimata olema rohkem kui üks magustoit:

Pekaanipirukas, õunapirukas ja kirsi-mustika koogikesed:

Laud oli sõna otseses mõttes lookas ja mina panin (enda arust) targa lükkena teadlikult kummiga püksid jalga. Õnneks oli peas siiski nii palju hoidu, et tegemist pole ju viimse söömaajaga. 

Hiljem tegime aias lõket ja lihtsalt nautisime värsket õhku ja lõkketossu. Päev läks nagu linnutiivul ja ilm oli kuidagi mõnusalt sügisene- siin ei teki seda tunnet väga sageli.

Mina, Merliis, Chulo ja Jeff:

Õhtul koduteel:

Mõni on oma hoovi nii ära kaunistanud, et majagi ei leia enam hästi üles kaunistuste alt:

Laupäeval jõudsime ka meie lõpuks kinno Bohemian Rhapsody’t  vaatama. Olime filmist mõlemad nii suures vaimustuses, et kõneainet jätkus veel kaheks päevaks. Hiljem kodus vaatasime veel originaalis ka Live Aid esinemise ära – uskumatu, kuidas üks näitleja suudab jäljendada teist inimest nii täpselt, et vahepeal ei saanud aru, kas on film või reaalsus. Parim film üle väga pika aja, tõeline elamus!

 Tervitades

Maile