Katusekino

Kuu aega tagasi nägin vilksamisi reklaami Houstonis toimuvast katusekinost ja minus tõstis momentaalselt pead uudishimu, et millega tegu. Kui Houstonis midagi toimub, siis on esimene küsimus – kus? Linn on nii suur, et kuidagi ei tahaks üritusele nt 1h sõita keset nädalat. Ma vaimustusin momentaalselt kui nägin, et katusekino on meie enda kodu läheduses, vaid 20 minuti jalutuskäigu kaugusel. Uurisin asja lähemalt ja selgus, et selles kinos näidatakse vaid klassikalisi vanemaid filme ja piletid on umbes kuu jagu ette müüdud. Mõtlesin, et see oleks vahva üllatus Kasparile ja hakkasin juba pileteid võtma kui minus tõstis pead kahtlus – aga mis siis kui ta on tööreisil? Pagan, ikka pean üllatuse ära rikkuma! Uurisin Kasparilt soovitud kuupäeva kohta ja selgus, et ta on kodus olemas. Otsustasin filmi valida tema eelistustest lähtuvalt, sest muidu käime alati kinos ainult minu maitsele sobivaid (loe: peamiselt romantilisi komöödiaid) vaatamas. Valisin välja kuulsa Pulp Fictioni (1994), sest me kumbki polnud seda näinud varem.

 Kui aus olla, siis meie peres on tavaliselt nii, et Kaspar hoolitseb kõikide meelelahutuslike asjade organiseerimise eest (restorani reserveeringud, uberi tellimine ja ajastamine kui kuskile minek on, lennupiletid reisidele, hotellide broneeringud + hommikusöögid, transport lennujaamast hotellidesse jne jne). Ma ei pea tegelikult kunagi selliste asjade peale mõtlema ja seda enam tahtsin teha midagi tema jaoks, kus tema ei pea midagi organiseerima ega mõtlema. Oli näha, et ta on natuke oma elemendist väljas, sest juba päeval tuli mu telefonile sõnum, kus ta uuris, mis kell me ikka peame täpselt kodust lahkuma. Poolel teel kinno uuris ta kuhu me täpselt minema peame ja kuidas ikka sinna katusele täpsemalt saab (kui tema oleks teinud ettepaneku sinna kinno minna, siis oleks ta juba eelnevalt kodus välja vaadanud, kuidas katusele pääseb, millisest uksest peab sisenema jms pisidetailid). Mina nii põhjalik ei olnud ja ütlesin, et tean, mis maja katusel kino on, aga eks me kohapeal uurime, kuidas sina katusele täpselt pääseb. Sildid olid igal pool väljas ja mingit probleemi sellega polnud.

Kui kohale jõudsime, siis vaimustusin momentaalselt! Katusekino oli nii armas! Meie ainuke välikino kogemus on olnud TARTUFFil, kus on väga palju rahvast (ärge saage palun valesti aru, me oleme mõlemad väga suured TARTUFFi fännid). See siin oli aga kõvasti intiimsemas õhkkonnas ja väga armsalt kaunistatud. Samuti oli olemas välikohvik, kus sai süüa osta ning ka baar kokteilide tarbeks. Kinopileteid sai soetada lausa erinevaid liike ja mina võtsin sellised, millega käis lõputu popkorn kaasas, ehk siis said küsida nii palju popkorni kui süda lustis (Kaspar on väga suur popkorni sõber).

Sellistes kohtades on mul koheselt vaja välja selgitada, kus asub tualett ja kino puhul tuli sõita liftiga lausa paar korrust allapoole. Nii ma sinna läksingi ja sattusin ühe naisega koos liftisõidule. Naine takseeris mu jalgadest pealaeni ära, naeratas, tutvustas end ja ütles, et peab lihtsalt mainima kui ilus kleit mul on. Kui aus olla, siis ma olin tõesti endale hiljuti uue kleidi ostnud ja kandsin seda eile esimest korda ja tundsin end selles väga hästi, aga nii hea tunne on kui keegi tuleb ja sulle midagi sellist ütleb. Ma ei tea, kas see on ameeriklase pealiskaudsus või mitte ja ega mind väga huvitagi, sest hea tunde tekitab see igal juhul. Ameeriklastel tuleb selline komplimentide tegemine kuidagi nii vabalt ja sundimatult ja hoolimata sellest, et mina selle punastades ja kogeledes vastu võtsin, siis maru mõnus tunne oli kogu ülejäänud õhtu vältel.

Jõudsime peale uneaega alles koju ja teate, isegi hommikul ärgates oli veel mõnus tunne- nii hea on vahel murda tavapärast argiõhtu rutiini ja teha midagi täiesti esimest korda.

Mõnusat kolmapäeva õhtut!

Maile