Tänupühad Louisianas

Nädalavahetuseks olime kutsutud kõrvalosariiki Louisianasse tänupühi veetma. Merliis ja Jeff tegid meile juba ammu ettepaneku, et võiksime pühad koos veeta ja mis meil sai selle vastu olla. Tegemist oli meie päris esimeste ühiste tänupühadega Ameerikas. Selle puhul anti terve neljapäev ja ka reede vabaks ehk siis kokku oli pühadeks lausa 4 vaba päeva ning ka kolmapäev oli üsna pooliku loomuga.

Kolmapäeval kell 15 oli meie maja juurest start. Jeff ja Merliis tegid ettepaneku minna ühe autoga, sest nii on roadtripil ikka lõbusam ja seda ta oli! Laadisime oma kohvrid trucki kasti ja sõit Louisiana poole võis alata. Nimelt plaanisime pühad veeta Jeffi vanemate juures. Enne veel kui kohale jõudsime vanemate juurde, peatas Jeff auto kinni sellises kohas nagu “Drive in frozen alcohol drinks” ja nii sain proovida oma elu esimesest munalikööri, mis on siin vägagi au sees pühadejook. Küll on ikka hea kraam! Peale 5h sõitu olimegi kohal – Natchitoches, Louisianas:

Louisiana osariik asub Texase kõrval, lillaga märgitud osariik:

Punasega on märgitud meie 5h teekond:

Jeffi vanemad võtsid meid väga soojalt oma hiiglaslikus kodus vastu. Meie koos Merliisi perega saime enda käsutusse terve teise korruse ja vanemad ise toimetasid all.

Pakime end lahti teisel korrusel:

 Maja oli tõeline ameeriklaste elamine koos man cave´ga ehk siis ruumiga, mis on mõeldud meestele (tegelikult muidugi kõigile) vaba aja veetmiseks koos piljardilaua ja muu sinna juurde kuuluvaga:

Järgmisel hommikul olime varakult jalul, sest ees ootasid ettevalmistused tänupühadeks ja lisaks olime Kaspariga üsna elevil, et päevavalguses ümbrust uudistada. Teadsime, et vanemate maja asub järve kaldal ja tahtsime seda kangesti oma silmaga näha. Enne aga kui saime välja mindud oli vaja hommikust süüa. Olime hommikusöögilauas kui korraga tuli kööki Jeff, kes enda järel hiiglaslikku termoskasti vedas. Läksin kohe elevile, sest mis seal muu ikka sees oli kui tänupüha kohustuslik osa - kalkun. Jeff kangutas 11-kilose kangelase termoskastist kapile, et seda maitsestama hakata. Oli see lind ikka pirakas! Kui lind sai ohtra või ja maitseainetega ette valmistatud, siis pisteti see neljaks tunniks ahju. Mõne aja möödudes plaanisime Merliisiga hakata köögivilju prae juurde ette valmistama aga Jeff ei lasknud meid köögi ligigi- milline puhkus! Ega siis muud kui veinipudelilt punn maha ja pühi pidama!

Enne:

Pärast 4h ahjus peesitamist:

Kuniks kalkun valmis, polnudki muud kui oodata ja kuna ilm oli jahe aga väga ilus, siis suundusin välja. Vanemad olid juba aias ja Jeffi isa toimetas koos oma vennaga midagi suure tünni ääres, millel elav tuli all. Läksin lähemale asja uurima ja tuli välja, et valmimas on VEEL 2 kalkunit. Nemad tegid seda aga teisiti, nimelt fritüürides. Terve pirakas kalkun pisteti keevasse õlitünni särisena ja üsna ruttu oli see ka valmis ja milline lõhn sealt tuli!

Vanemate maja:

Kaspar tegi puhkepäeval natuke sohki ja kasutas kalkuni küpsemise aega töö tegemiseks:

Õnneks Chulo ei lasknud tal liiga palju siiski tööd teha:

...ja siis tuli õige pea ka pühade meeleolu peale ja arvuti rändas kotti ära :)

Kuna naabermajas elab Jeffi isa vend oma perega, siis tulid ka nemad Jeffi vanemate juurde pühi veetma. Rääkisin Jeffi isa vennaga pisut pikemalt  juttu ja ta arvas, et on ikka paras hullus, kuidas kaks eestlast kolivad teise maailma otsa elama. Ta rääkis, et elas ise kolm kuud Californias (ehk siis samas riigis aga teises osariigis) aga ei pidanud koduigatsusele vastu ja kolis Louisianasse tagasi. Ta arvas, et üldse oleks võimatu elada kui peaks teises keeles pidevalt rääkima. Mis ma muud oskan selle peale kosta kui, et inimesed on erinevad ja ajaga läheb kõik kergemaks. Kindlasti on ka inimeste kogemused väga erinevad ja sellest oleneb väga palju.Väga põnev oli rääkida kohalikega ja veelgi mõnusam oli neid lihtsalt kuulata, sest seda pehmet aksenti on ülimõnus kuulata, nagu filmist.

Ühel hetkel kutsus Jeff mind ATV taolise masinaga lõbusõitu tegema. Mulle sellised asjad meeldivad ja nii võis sõit alata. Kõik oligi väga lõbus, kuni hetkeni kui masin üle kuumenes ja tõrkus edasi sõitmast. Midagi hullu iseenesest polnud, ta isa tuli teise sarnase masinaga meile järgi ja vedas meid köiest tagasi. Jälle asi, mida tegin elus esimest korda.

Mõne aja möödudes oligi aeg panna toidud valmis ja katta laud. Kujutage ette nüüd olukorda, kus ühes majas viibisime meie, Merliisi pere ja nende vanemad ja nende sugulased ning kõik need pered on teinud erinevaid sööke. Tegemist oli tõelise pidusöömaga, mida pole enne nähtud. Lisaks hiiglaslikele kalkunitele valmistati sinna juurde juurvilju, kartuliputru, stuffing´ut ehk siis spetsiaalset segu, mida süüakse koos kalkuniga, erinevaid vormiroogi jne jne jne. Et aga sellest veel vähe oleks, siis kaeti eraldi ka magustoidulaud, kus peal oli nii palju erinevaid kooke, pirukaid ja magusroogi, mis oleks üle trumpanud väikema pagarikoja valiku. Tänupühade kõige traditsioonilisem magustoit on pekaanipähkli pirukas, mis oli TAEVALIK! Mu uus totaalne lemmik magusapomm.

Chulo on kalkuniks valmis!

Jeff võttis kalkuni ahjust välja ja pani sellele fooliumi peale ning läks välja toimetama. Mina läksin maksimaalselt 2 minutiks ruumist ära ja kui tagasi tulin, siis oli Chulo keset lauda ja järas kalkunikoiba, mille ta oli fooliumi alt välja sikutanud. Hõiskasin teda ja tormasin koera poole kui tema kugistas veel erilise tempoga viimased ampsud sisse enne kui mina temani jõudsin. Koeral olid kahtlemata elu parimad tänupühad!

Fritüüritud ja ahjus küpsetatud kalkunid:

Erinevad kõrvalroad kalkuni juurde:

Valmistume söömiseks:

 Magustoidud:

 Jeffi isa näitab Kasparile kuulsuse allkirjastatud jalgpalli kiivrit:

Kõik need erinevad perekonnad istusid ühe laua taga ja nautisid toitu ja seltskonda. Inimesed on Loisianas nii avatud ja sõbralikud, et seda on kohati isegi raske uskuda. Kuidas on võimalik, et ühes maakera otsas on inimesed kinnised ja pigem pisut tõredad ja teises nii avatud ja sõbralikud kui sa endale üldse suudad ette kujutada (+lisa natuke veel juurde)? Louisianat peetakse muideks kõige sõbralikumaks osariigiks ühendriikides ja nüüd võime uhkusega öelda, et oleme selle oma silmaga üle näinud.

Peale sööki tegime Merliisiga jalutuskäigu, et kogu seda toidukogust natuke kehas allapoole raputada. Olemine oli raske aga meel rõõmus. Asusime täiesti maal ja see rahu ja vaikus, mis kõike seda ümbritses oli lausa nakkav.

Hiljem, kui väljas läks pimedaks, tehti õue lõke, kus lapsed küpsetasid vahukomme ja täiskasvanud soojendasid end ja ajasid juttu. Olemine oli väga vaba ja hoolimata sellest, et meie Kaspariga olime seal võõrad, oli tunne väga hubane ja mugav.

Aias avanes selline vaade järvele:

Reedel tegime korraliku turistipäeva ja käisime kohalikus puuvilla istanduses nimega Melrose Plantation. Võtsime giidiga tuuri ja viisime end kohaliku ajalooga pisut rohkem kurssi. Kõik, kes on näinud filmi “12 aastat orjana” võivad endale vaimusilmas ette kujutada seda istandust ja tausta, mis sellega kaasnes. Nimelt oli Louisiana osariik, kus oli omal ajal orjapidamine äärmiselt laialt levinud ja nende peamine töö oli puuvilla korjamine suurtelt väljadelt.

Melrose Plantation:

Merliisiga:

Puuvill:

Lisaks käisime uudistamas ka Natchitochese linnas, mis oli kaunilt jõuluehtes. Kõik, kes mind tunnevad teavad, et olen mingil seletamatul põhjusel täiesti vaimustuses terrassidest. Louisiana on sisuliselt erinevate terrasside ja verandade meka, sest siin on neid igal majal ja need on nii ilusad! Ma võikski neid imetlema jääda.

Terve linn lookleb mööda jõe kallast nagu Tartu:

Laupäeva veetsime lihtsalt puhates ja vähemalt kolmandat munalikööri hävitades sellel puhkusel:

Merliis kinkis mulle eelolevaks sünnipäevaks komplekti, millega ise hapukapsaid teha ning pakkus välja, et võiksimegi seda koos teha (komplekti kuulus ka kapsas). Nii võtsimegi kapsateo ühiselt ette:

Õhtul suundusime kesklinna ilutulestikku vaatama. Oli see vast vaatepilt, mis kestis julgelt veerand tundi järjest. Lisaks oli tegemist tõelise festivaliga, koos bändi, tänavatoidu ja inimestega, kes nautisid laupäeva õhtut, kas tantsides või niisama tsillides:

Pühapäeva hommikul oligi aeg hakata kodupoole tulema, sest eest ootas taaskord 5h autosõitu. Meiega oli kaasas ka Merliisi koer Chulo, kes oli äärmiselt vapper reisisell ja magas terve tee meie juures tagapingil.

Pean tunnistama, et tänupühad võitsid mu südame! Tegemist on nagu jõuludega, aga puudub igasugune sahmerdamine kingitustega. Lisaks tead, et kuu pärast on uued pühad (puhkus) tulekul. No mida sa veel ihkad!

Tänupühade valguses tahaksin välja tuua ka ise selle, mille eest tänulik olla. Ilma hetkegi mõtlemata läheb minu kõige suurem tänu kindlasti Kasparile. Ma olen talle lõputult tänulik, et ta ei jätnud “jonni” ja oma Ameerika unistusest ei loobunud minu tõrkumisest hoolimata. Ma olen selle viimase aasta eest tohutult tänulik, sest nii põnevat/õpetlikku/lõbusat aastat pole meil iialgi varem olnud ja miski ütleb, et aina põnevamaks läheb.

Olen tänulik meie perekondadele, kes meid lõputult toetavad ja kaasa elavad kõigele, mida me siin teeme ja nii samuti ka meie Eesti sõpradele.

Lisaks veel olen tänulik selle eest, et oleme selle aastaga endale siin nii toredad sõbrad saanud. Aasta tagasi siia kolides ütlesin Kasparile, et küll oleks tore, kui aasta pärast oleks meil kohalikud sõbrad, kellega saaksime tänupühi pidada ja näha seda “päris ameeriklaste tänupüha”. Soovidel on kombeks täide minna!

Kaunist nädalat kõigile!

Maile