29 on the 29th

29.ndal novembril sain 29 aastaseks. Otsustasin, et sellel aastal sünnipäeva suuremalt ette ei võta, lähme Kaspariga restorani ja teeme mõnusa tšilli sünnipäeva. Nagu te teate, siis on sünnipäevad minu jaoks väga olulised, olgu tegemist minu enda või mu lähedaste sünnipäevadega. Mind on kasvatatud sellises vaimus, et sünnipäev on väga eriline ja püha päev (lähemalt kirjutasin sellest SIIN). Kaspar sai aga ootamatult teada, et peab mu sünnipäeval riigi teises otsas tööreisil olema. Võite vaimusilmas mu reaktsiooni ette kujutada, olin kohutavalt löödud ja kurb. Kaspar lendas ära pühapäeva õhtul ning mina liikusin mitte kõige parema meeleoluga uhkes üksinduses oma päevale vastu.

Esmaspäeva õhtul läksin vannituppa ja esimene asi, mida seinal nägin oli HIIGLASLIK prussakas. Mul on prussakate suhtes foobia, mitte lihtsalt hirm, vaid foobia. Nimelt 10 aastat tagasi kui elasime terve suve Hispaanias, töötasin kohalikus baaris ettekandjana, kus suurem osa laudadest asus väljas. Ühel hetkel kui mul oli hunnik taldrikuid käes, jooksis üle mu jala prussakas. Ma karjatasin täiest kõrist ja ime, et ma neid taldrikuid maha ei visanud. Ilmselgelt ehmus see prussakas kui ka inimesed baaris rohkem kui ma ise, aga sellest ajast saadik kardan neid elukaid kui tuld. Kahjuks on soojal maal elamise üks osa see, et aeg-ajalt tuleb nende elukatega kokku puutuda (nt õhtul pimedas tänaval ja vahel harva ka kodus).

Niisiis oli mu vannitoa seinal prussakas. Ma röögatasin meeleheitlikult ja haarasin esimese asjana käeulatusse jääva pudeli järgi - juukselakk ja pihustasin seda prussaka suunas. Prussakas kukkus seinast alla ju vudis kiirelt pesumasina alla peitu. Olin totaalselt paanikas ja tormasin oma koduriiete väel uksest välja poe poole, et osta prussakamürki. Kui seisin poes riiulite vahel, et lugeda infot mürkide kohta, liigutas konditsioneerist tulev õhuvool mu juukeid ja ma lausa hüppasin kätega vehkides õhku - mu närvid olid viimseni pingul! Kahjuks tuli samal ajal samasse riiulivahesse üks mees, kes nägi, kuidas ma üksi seal hüppan ja kätega paaniliselt vehin. Kujutan ette, kuidas mind hulluks tembeldati.

Niisiis, haarasin erinevad mürgid kaenlasse ja tormasin nendega kodu poole. Pihusti väriseva käega enda ette suunatud, telefon kramplikult kõrva äärde surutud (Kaspar oli sunnitud selle õuduse minuga koos läbi tegema hoolimata sellest, et ta New Jersey´s asus), suundusin sõna otseses mõttes värisedes korterisse. Prussakas oli endiselt silmapiirilt kadunud. Laotasin mürgisöödad välja ja jäin tapva pihustiga ootele. Mõne minuti möödudes oli elajas väljas ja koheselt suunasin oma pihusti tema poole, ise samal ajal täiest kõrist röökides. Kaspar on ilmselt nüüd ühest kõrvast poolkurt ja kuna ta sõi mu kõne ajal restoranis õhtust, siis ta ütles, et suure tõenäosusega kuulsid mu röökimist läbi telefoni ka kõik ülejäänud restoranis viibijad. Oh, well!

Lõpuks olin vabanenud sellest kohutavast elukast, aga terve mu sisikond värises, särk oli seljas läbimärg ja kogu järgnev öö oli paras lünktekst. Magasin mürgipudel öökapil. Kui kogu see lugu oli möödas, siis mõtlesin, et prussakas röövis korraliku koguse närvirakke ja ma ei kavatse oma eelseisva sünnipäeva pärast enam ühtegi sekundit kurb olla. Kahjuks ma ei suuda siiski tunnistada, et selle positiivse mõtte taga on prussas, sest sellele on endiselt väga jäle mõelda.

Sünnipäevahommikul hakkas äratuskell 7.15 helisema ja u 10 sekundit peale seda helises telefon. Esimene õnnitleja oli õde, kes koos töökaaslaste ühendkooriga laulis. Seejärel ütles õde, et ma läheksin garderoobi, liiguksin selle paremasse nurka pappkasti juurde (see kast on meil seal terve aja olnud, sest sellega tuli teleka modem, juhtmed ja jubinad ning karp on alles jäänud). Seejärel pidin kasti avama ja sealt oma kingituse välja võtma. Ma olen sünnipäeval üksinda kodus ja saan esimese asjana kingituse - väga osavalt lahendatud! Ema ja õde kinkisid mulle lõhna, mida olin juba väga ammu endale igatsenud aga kuidagi ei raatsinud seda endale osta, see oli küll vahvalt teostatud üllatus!

Üllatused aga sellega ei piirdunud. Merliis teatas, et soovib sünnipäeva koos minuga veeta ja oli juba hommikul kell 10 uhke lillekimbuga kohal. Läksime pediküüri ja võtsime kõige luksuslikuma teenuse, mis neil pakkuda oli. Küll oli mõnus! Tundsin end nagu Ameerika filmis, kus sõbrannad istuvad salongis kõrvuti toolides ja jutustavad ning samal ajal lakitakse neil varbaküüsi. Seejärel läksime poodi jõuluasju ostma, sest meie kodus on ainukeseks jõulukaunistuseks Eestist kaasa võetud laudlina ja Merliis otsis endalegi mõnda uudsemat kaunistust. Peale  poodlemist suundusime äsja avatud uude kohta sushit sööma. Sushibaar oli selline vahva, kus sushid sõidavad lindil ringi, ise istud oma laua taga ja muudkui haarad lindilt erinevaid maitseid. Samal ajal nautisime ka meie linnaosa kuuske, mis püstitatakse just Galleria kaubamajja (kus käisime söömas). Kuna igal pool on jõulumuusika ja jõulukaunistused juba täies hiilguses, siis mulle puges küll jõulutunne täie hooga hinge.

Sushitasime otse kuuse kõrval:

Merliis pidi pealelõunal koju tagasi tõttama ja mina läksin postikasti vaatama. Leidsin sealt lisaks mitmetele kaunitele kaartidele teise paki. See oli väga vahva üllatus, sest tavapäraselt pakke postkasti ei poetata. Paki saatjaks oli mu armas sõbranna Jana, kes saatis koos kaardiga Kalevi šokolaadi:

Eelmisel pühapäeval kui tulime reisilt koju tagasi ootas mind esimene sünnipäevapakk Eestist. Pakke on nii vahva saada! 

 Klen ja Grete

 Klen ja Grete (ülemisel pildil) ristisid Geisha kommid juba ammu "tädi Maile kommideks."  Huvitav, kas põhjus võib olla selles, et tegemist on roosade kommidega? :)

Kommid läksid kohe käiku ja pakkisin suure osa neist Kasparile tööreisilegi kaasa, et tal hea maiustada oleks. Eesti šokolaadi viisin neljapäeval kooligi teistele proovimiseks ja kõik olid vaimustuses ja imestasid, kuidas üks šokolaad ikka nii hea saab olla. (Teatavasti kohalikud šokolaadid pole just teab, mis väärt kraam, eriti kui seda meie Kalevi kraamiga võrrelda.)

Kogu sünnipäev oli niivõrd stressivaba ja mõnus, et lausa lust. Olles teises maakera otsas ei tundnud ma end hetkekski üksinda. Kõik need kõned ja õnnitlused, kaardid ja üllatused - need on väga liigutavad ja olen ääretult õnnelik.

Hugo saadetud kunstiteos (punane)  sobitus kenasti meie isiklikku erakogusse seinal:

Olin ammu tahtnud proovida kuulsat red velvet torti, aga niisama ilma põhjuseta ei tundunud väga mõistlik hakata torti pugima (eriti kui käsil on Eestis kogutud lisakilodest vabanemine). Sünnipäev tundus täpselt õige põhjus, et selle taha pugeda. Niisiis läksin ühte uhkesse restorani ja lasin endale õhtusöögiks korraliku viilu torti kaasa pakkida. Seejärel maandusin tordi ja kohviga diivanile ja nautisin elu. Tort oli nii suur, et jagus lausa mitmeks päevaks:

Õhtul kell 21 saabus Kaspar tööreisilt tagasi suure kimbu minu lemmiklilledega ja seega saime pisut siiski sellel päeval koos olla. 

Restoranikülastuse lükkasime reede õhtusse. Minu jaoks oli üllatus, mis restoran valiti ja saingi seda teada alles siis kui õhtusöögile suundusime. Kaspar valis välja täiesti tutika koha (mis on tõepoolest vaid paar päeva alles avatud olnud) ja valik oli super! DJ mängis muusikat, inimesed nautisid jooke ja toite. Atsmosfäär oli ülimõnus, elav ja rahvast oli äärmiselt palju. Hilisõhtul koju tagasi jalutades oli samm kerge ja meeleolu äärmiselt ülev – see 29 tundub üks mõnus vanus olevat!

Valisime magustoiduks menüüs olevate magustoitude mixi, mis kõik ühel taldrikul serveeriti:

Maile