Terve aasta Texases

Täpselt aasta tagasi 8.detsembril puutusid mu jalad esmakordselt Ameerikat. Ise polnud riiki veel näinudki, aga kohe kolisin sisse (samamoodi ka Kaspar paar kuud enne mind). Ka paljud tuttavad tegid sarnase märkuse enne kolimist. Tõepoolest, eks ta üks hulljulge ettevõtmine oli, aga nagu öeldakse, kes ei riski, šampust ei joo!

Esimestel kuudel oli asi šampusest ikka väga kaugel. Kaspar tuli Houstonisse oktoobris (2016) ja mina pidin kahe kuu möödudes järgi lendama. Kohe päris alguses sai selgeks, et me ei osanud distantsilt kõigega arvestada ning komistuskive oli ikka mõnuga ees. Ei osanud me aimata, et see kolimine niivõrd kulukas on või, et linnakaardilt võivad vahemaad hoopis teised tunduda. Polnud me ju kumbki selliste mõõtmetega linnas varem viibinud nagu seda on Houston. Nii saigi Kaspari esialgne hotell valitud pärapõrgusse ja... tegelikult te teate seda kõike. Kõik need kirjad, mis ta meile koju kirjutas on blogis kenasti olemas ja teil kindlasti ka läbi loetud. Ma ise ei suuda neid enam kahjuks lugeda, ega liigselt isegi meenutada, sest mul tõuseb klomp kohe kurku. Mul on nii kahju, et Kaspar pidi selle kõik üksinda läbi tegema ja see alguseaeg kui mina juba siin olin, ka see muudab mind eriliselt emotsionaalseks. Ilmselgelt suured muutused ei saagi olla liiga lihtsad ja küllap olen mina ise ka keskmisest tundelisem.

Houstoni kesklinn

Raske algus on selles osas muidugi hea, et hiljem oskad väga paljusid asju kõrgemalt hinnata, millele enne ei osanud mõeldagi. Eestis elades võtsime väga enesestmõistetavalt, et meil on auto, millega liigelda ja nt toidupoes käia. Siin meil autot ei ole ja igapäevased käigud tuleb enda jaoks läbi mõelda. Samuti oli Eestis nii loomulik, et pere ja sõbrad on käe-jala juures. Jällegi, siin on olukord teine, kuid pisut teises võtmes kui oleksin osanud seda aasta eest aimata. Eestis elades me perega päris igapäevaselt ühenduses ei olnud, siin aga küll. Puudust tunneme muidugi füüsiliselt kohalolust, aga oleme tehnika võimalusi maksimaalselt ära kasutanud ja olukorrast parima võimaliku välja pigistanud. Ka sõpradega suhtleme regulaarselt ja minu hirmud selles vallas on üsna asjatud olnud õnneks.

Siia kolimine on meid endid kindlasti lähedasemaks muutnud ja võrreldes Eestis elamisega, tülitseme oluliselt vähem. Oleme alati olnud paar, kes tülitseb tegelikult üsna palju (minu arvates). Ilmselt on asi selles, et meile kummalegi ei meeldi asju enda sees hoida ja kui ikka midagi käib närvidele, siis ütleme selle välja, tülitseme, karjume kui vaja ja siis lepime ja asi on lahendatud. Kui asjad on korras, siis on kõik korras, ei ole nii, et ühe asja lahendasime ära ja mingi kolme aasta tagune jama jäi ikka hingele kripeldama. Ma ei tea, kas asjade kohene “ära tülitsemine” on hea või halb, aga meil on see nii alati olnud ja on nagu toiminud ka. Siin elades oleme vist ainult ühe korra suurelt tülitsenud, kui õigesti mäletan. Siin nagu pole väga palju, mille üle sõdima hakata. Olen vist ise ka rahulikumaks muutunud, sest meie tülid saavad 99,9% juhtudel minust alguse - võtan mingi teema üles ja läheb lahti! Kaspar on väga rahuliku meelega ja üldjuhul kuulab mu kisamise ära ja kui ta lõplikult endast välja ajan, siis karjub natuke vastu ka. Mu temperament ja emotsioonid väsitavad mind ennast ka vahel ära, seega ma polegi lõpuni aru saanud, kuidas ta vastu on pidanud kõik need aastad, aga nagu öeldakse - vastandid pidavat tõmbuma.

Päris palju muutus ka peale abiellumist. Seda on isegi natuke kummaline mõelda, sest olime enne abielu juba kümmekond aastat koos olnud ja ma ei kujutanud ette, et nt tunded või arusaam kooselust võib veel kuidagi muutuda. Tegelikult saab ja päris palju. Peale abielu muutus see ühtsuse tunne kuidagi märgatavamalt tugevamaks. Kui enne oli nii, et arvestasid igal sammul küll teisega, aga enda vajadused olid ka ikka väga olulised, siis abiellumisest alates on ka see muutunud, kuidagi väga loomulik on seada oma teine pool igapäevaelus ette.  Kaspar on alati minu vajadused enda omadest kõrgemale seadnud, temal vist selles osas suurt ei muutunud. Mina olin varemalt ikka oluliselt isekam. Kõige õigem sõna sellele on vist peretunne ja küllap siia kahekesti kolimine ja võõras olukorras vaid teineteisele lootmine on seda ka omajagu võimendanud. Ilmselt pühendasime seetõttu ka päris palju aega ja energiat kodu valimisele, sisustamisele ja korteri koduks muutmisele, et meil oleks oma mõnus, hubane ja turvaline pesa (ka asukoha mõttes). Usun, et kõik, kes on selle tee ise ette võtnud mõistavad, mida öelda püüan, sest osad asjad tunduvad kodumaal olijate jaoks üsna triviaalsed, aga kui kolid tundmatusse, kus puudub tavapärane turvavõrgustik, siis omandavad need samad asjad vägagi teise tähenduse. Oleme ise valikuga väga rahule jäänud, sest piirkonda, kus elame, peetakse Houstoni linna üheks turvalisemaks. 

Houstoni kodu:

Kui aasta tagasi kolisime, siis ootas ees üsna tühi korter ja melanhoolne meeleolu. Kahetsesin alguses, et olin nõustunud selle kolimise ja kogu selle ettevõtmisega. Küll aga ei tahtnud ma Kasparile seda välja näidata, sest mis kasu sellest oleks olnud? Reedel restoranist koju tulles tuli see kolimine jutuks ning selgus, et ka tema kahetses seda alguses. Küllap me kumbki ei tahtnud teineteist kurvastada ja seda välja näidata. Mul on hea meel, et selle alguse siiski üle elasime ja edasi rühkisime. Usun, et saan siinkohal meie mõlema eest rääkida ja öelda, et tänaseks päevaks oleme mõlemad väga õnnelikud ja rahul tehtud otsusega. Kõige õnnelikumaks muudab mind see, et näen, kuidas Kaspar lausa särab oma tööd tehes. Muidugi on tal raskeid hetki ja stressi, aga kui võrdlen seda Eestis töötamisega, siis on see nagu öö ja päev erinevatel poolkeradel. Tema eluunistus oli siia kolida, koos maailma avastada ja end tööalaselt teostada. Ühe eluunistus ei pruugi olla samaaegselt ka teise oma, aga see ei tähenda, et kellegi unistused peaksid täitumata jääma.

Olime alati unistanud sellest, et ühel hetkel naudime elu, reisime ja elame iseendale enne kui loome perekonna ja soetame päris oma kodu. Minu jaoks oli see elu nautimise idee ehk pisut väiksema mastaabiga kui Kaspari jaoks. Õnneks vähemalt üks meist julgeb unistada väga suurelt. Terve aasta Texases on olnud imeline kogemus ja seda ei vahetaks mitte millegi muu vastu. Oleme mõlemad kasvanud päris suurteks Texase fännideks ja tänasel päeval ma siit ära kindlasti ei kipuks – nii palju on veel avastada!

Uueks Ameerika-aastaks on plaanis võimaluste piires maksimaalselt reisida. Kuna meie mõlema töö on selles osas väga paindlik, et saame seda teha sisuliselt igal pool, kus on hea internetiühendus (välja arvatud juhud kui Kaspar peab olema kliendi juures), siis olemegi eesmärgiks võtnud ühendada nii töö kui lõbu.

Tänan teid kõiki kaasa elamast meie seiklusele ja loodetavasti on uus aasta veelgi seiklusterohkem!

Maile