Möödunud on
nädalake viimasest postitusest ja vahepeal on toimunud nii mõndagi põnevat.
Vabandan siiralt nende ees, kes tihedamaid postitusi ootavad. Ma lihtsalt pole
jõudnud vahepeal kirjutada ja mis seal salata, ega nädala sees meil tohutult
palju põnevaid juhtumisi ei ole ka, sest päevasel ajal peame mõlemad tööd
tegema nagu ikka ja õhtud kulgevad üsna mõnusas rutiinis vastavalt siis trenn-
pood- jalutuskäik- kodused toimetused vms. Rohkem võtame asju ette
nädalavahetusel nagu ka sel nädalal.
Alustan siiski
sellest, et postituse pealkiri on Talv. Texases on see talveteema ikka ühe
põhjamaalase (jah, nüüd võib ju pea püsti tõsta ja täie ametlikkusega öelda,
kuigi mis me siis ennem olime? Olime ja oleme ju koguaeg olnud Põhja- Euroopas?)
jaoks kummaline. Et paremini mõista, siis talv on siin umbes nii: Tähelepanu! Talv saabub Texasesse sel
nädalal esmaspäevast-kolmapäevani! Temperatuurid on siis -4 kuni 0 kraadi sees.
Alates neljapäevast on jälle 26 kraadi sooja ja võite päevitama minna! Ühesõnaga
on see väga kummaline kui samal nädalal saad võtta päikest ja siis pead korraga
talvesaapad ja mantli selga tõmbama. Nagu kohalikelt kuulnud oleme, siis see on
sellel aastal üks kummaline talv siin, tavaliselt ei pidavat nii külmaks
minema. Ma arvan, et meie tõime tükike Eestimaa külma ilma kaasa J
Reede õhtu
möödus trenni tehes ja kulinaarsete katsetustega. Proovisin Eestist saadetud
Maggie idea kastmele pisut funki juurde keerata ja seda teravamaks muuta.
Tulemus sai väga hea lihtsalt ühe mööndusega- sellise küüslaugu koguse juures,
mis kastmesse sai on tingimata vajalik, et kõik, kes viibivad samas ruumis, seda
sööksid.
Laupäeva
hommik oli pikk ja laisk (vähemalt mulle), sest ärkasin pannkookide lõhna peale
üles, mis oli vägagi tore. Tegime pika hommikusöögi, nagu meil on laupäeviti
kombeks ja mõtlesime, mida oma päevaga peale hakata. Võtsime aga arvuti lahti
ja lõime üsna labase otsinguküsimuse sisse: Mida
teha Houstonis? Vastuseid tuli vägagi palju ja eeskätt paelusid meid
erinevad muuseumid, sest väljas oli külm ja meeleldi oleksime tahtnud aega
siseruumides veeta. Kuna aga kell oli 1 päeval ja paljud muuseumid suletakse
juba kell 17, siis tuli leida midagi, mis on kauem avatud. Transpordi peale
läheb siin palju aega, vahemaad on pikad ja seetõttu kui kuskile kesklinna
kanti minna peab arvestama umbes nii, et tunnike kulub sinna minekuks
kindlasti. Leidsime sobiva muuseumi The Menil Collection, mis sisaldab kunsti
antiikajast kuni moodsa kunstini. Tõdesime, et see oli asi, mida tegime koos
päris esimest korda, me polnud varem koos kunstinäitust külastanud. Muuseum oli
suur ja näituseid palju. Kõige sügavama mulje jättis Picasso originaalnäitus. Oma silmaga nii kuulsa kunstniku pintslitõmbeid näha on ikka päris uhke tunne küll.
Muuseum ise nägi välja selline:
Fotosid küll
kunstisaalides teha ei tohtinud aga ühest koridoris olevast Andy Warholi (USA
popkunsti ja reklaamikunsti võtmeisik, tema leiutatud on nt kuulus väljend „15
minutit kuulsust“. Tema üks kuulsamaid töid on ka tarbimiskunstist, kus ta
maalis kuulsa Campelli tomatisupi purgi ja see müüdi maha $1500 eest) teosest „Külmkapp“
tegin salaja pilti küll. Nii kuulsa kunstniku töö pidi minuga koju kaasa tulema
(kasvõi ainult foto näol) ja tuligi. See osa läks kenasti aga kahjuks saalis,
kus oli Picasso näitus sain natuke noomida, et ühel teosel liiga lähedal olin.
Mul oli tingimata vaja neid pintslitõmbeid lähemalt vaadata ja midagi Kasparile
seal seletada ja oligi korras!
Andy Warhol "Icebox" ("Külmkapp")
Andy Warhol´i maal tomatisupist, mis müüdi maha $1500 eest (Campelli purgisupid on USAs kohutavalt kuulsad ja neid müüakse reaalselt igas toidupoes. Ühel päeval proovime ära ja anname siis teada, kuidas oli.)
Kui kunst
oli vaadatud, siis mõtlesime pisut jalutada ja kuna kodutee oli üüratult pikk,
siis otsustasimegi jalutada kodupoole nii kaua kuniks viitsimist on ja seejärel
bussile hüpata. Mõeldud-tehtud. Lõpuks olid jalad kanged ja tuligi bussile
minna. Koduteel mõtlesin, et Kaspar on meie elukohaks ideaalse koha valinud.
Nimelt on meie kodu läheduses hiigelkõrge pilvelõhkuja, mida on absoluutselt
igale poole näha, ükskõik kui kaugel sa kodust ka ei asuks. Selle järgi on
alati nii hea orienteeruda, kus kodu täpselt asub. Kahjuks meie laupäevasel
jalutuskäigul tundus küll, et see pilvelõhkuja läheb kaugemale, mitte ei tule
lähemale. Teekond oli niivõrd pikk.
Mina olen koduteel juba surmväsinud ja läbi külmunud ja keeldun end liigutamast:
Kaspar on veel endiselt rõõmus ja poseerib bambustega:
Pühapäeva
hommikul otsustasin, et lasen hoopis abikaasal põõnata ja katan ise laua. Kuna
eelmise päeva pannkooke veel jagus, siis ega ma just erilist vaeva ei pidanudki
nägema. Hommikust sõime koos perega Skype vahendusel ja väga vahva oli. Peale
hommikusööki võtsime arvuti kaenlasse ja läksime alla esimese korruse fuajesse
(sinna samasse, kust igapäevaselt käime kohvi võtmas) ja otsustasime seal veel
ühed kohvid võtta ning natuke peresisest raamatupidamist teha. Lõime oma kulud
ja tulud üht- ja teistpidi kokku ja pidasime plaani, kuidas mõistlikult edasi
käituda. Kui plaanid said peetud läksime mulle USA tel numbrit hankima.
Nüüdsest on mul siis USA-s olles alati selline number: 1-832-302-2243 ning kui Eestis olen, siis kehtib ikka sama vana
Eesti number nagu ennem. Kaspari puhul kehtib täpselt sama, USA-s on siinne nr 1-713-751-9249 ning kui temagi Eestis
on, siis saab teda kätte ikka endiselt numbrilt, nagu vanasti.
Raamatupidamine võtab tõsiseks:
Seejärel
võtsime ette pikemat sorti jalutuskäigu eramajade piirkonnas. Noh, nagu
piltidelt näha võite, siis on kõik majad tagasihoidlikud elamised kahele, ei
midagi peenutsevat ega suurt:
Ühtlasi tegime ka liikuva pikniku:
Tagasihoidlikud elamised kahele:
Külma ilma tõttu on lillepõõsad kaetud kattelooriga:
Keset eramajade rajooni lookleb ideaalne jooksurada (tänav on sama põhimõttega nagu Kesktänav Tartus):
Pühapäevaste
toimetuste hulka kuulub meil alati ka poeskäik ning ega ka see pühapäev selles
osas kuidagi ei erinenud. Kui lõpuks koju jõudsime, olid tallad ümmargused aga
meel rõõmus. Ilm oli ju ilus ja värske õhk kulub alati ära. Õhtul tegime veel
trennitiiru ja peale seda tundsin küll, et jalad on ikka väga imelikud. Käekell
näitas 21466 sammu mis minu puhul võrdub 15.2km ja siis sain aru, et täna öösel
võivad vist küll jalad krampi hakata kiskuma. Üldiselt olen endale eesmärgiks
võtnud, et nädala jooksul tuleb liikuda 50km, siis on meel rõõmus ja olemine
hea. Eelmise nädala eesmärk sai tegelikult esimest korda isegi ületatud, mis on
väga hea ainult, et sääremarjad annavad eilselt korralikult tunda.
Täna läheb
Kaspar neljaks päevaks Ohiosse tööpostile ning mina toimetan seni kodus. Nädal
tõotab tulla vägagi põnev, sest ma polegi varem siin üksi olnud ja neljapäeval
ootab mind midagi päris põnevat ja uut aga sellest täpsemalt juba peale
neljapäeva.
PS! Igasugused kommentaarid ja tähelepanekud kommentaaridesse on alati oodatud :)
PS! Igasugused kommentaarid ja tähelepanekud kommentaaridesse on alati oodatud :)
Nautige
talve!
Maile




















Pange aga pilte ja juttu tihemini.
VastaKustutaMulle väga meeldib see foto kus sa äärekivi peale pidid ronima et pildi peal välja paista.
...ise küsisid :p
Ma ronisin jah, et bussi näha :D
KustutaJah, seal päikese käes bambuste ääres tundub tõesti väga jahe olema...
VastaKustuta:D
Tegelikult oli 0 kraadi ja hommikul isegi -4, mis ei peaks eestlast panema isegi kulmu kergitama AGA keha on vist soojaga juba harjunud ja nii sa siis lõdised ja ootad sooja saabumist.
Kustuta