Talv

Möödunud on nädalake viimasest postitusest ja vahepeal on toimunud nii mõndagi põnevat. Vabandan siiralt nende ees, kes tihedamaid postitusi ootavad. Ma lihtsalt pole jõudnud vahepeal kirjutada ja mis seal salata, ega nädala sees meil tohutult palju põnevaid juhtumisi ei ole ka, sest päevasel ajal peame mõlemad tööd tegema nagu ikka ja õhtud kulgevad üsna mõnusas rutiinis vastavalt siis trenn- pood- jalutuskäik- kodused toimetused vms. Rohkem võtame asju ette nädalavahetusel nagu ka sel nädalal.

Alustan siiski sellest, et postituse pealkiri on Talv. Texases on see talveteema ikka ühe põhjamaalase (jah, nüüd võib ju pea püsti tõsta ja täie ametlikkusega öelda, kuigi mis me siis ennem olime? Olime ja oleme ju koguaeg olnud Põhja- Euroopas?) jaoks kummaline. Et paremini mõista, siis talv on siin umbes nii: Tähelepanu! Talv saabub Texasesse sel nädalal esmaspäevast-kolmapäevani! Temperatuurid on siis -4 kuni 0 kraadi sees. Alates neljapäevast on jälle 26 kraadi sooja ja võite päevitama minna! Ühesõnaga on see väga kummaline kui samal nädalal saad võtta päikest ja siis pead korraga talvesaapad ja mantli selga tõmbama. Nagu kohalikelt kuulnud oleme, siis see on sellel aastal üks kummaline talv siin, tavaliselt ei pidavat nii külmaks minema. Ma arvan, et meie tõime tükike Eestimaa külma ilma kaasa J

Reede õhtu möödus trenni tehes ja kulinaarsete katsetustega. Proovisin Eestist saadetud Maggie idea kastmele pisut funki juurde keerata ja seda teravamaks muuta. Tulemus sai väga hea lihtsalt ühe mööndusega- sellise küüslaugu koguse juures, mis kastmesse sai on tingimata vajalik, et kõik, kes viibivad samas ruumis, seda sööksid.

Laupäeva hommik oli pikk ja laisk (vähemalt mulle), sest ärkasin pannkookide lõhna peale üles, mis oli vägagi tore. Tegime pika hommikusöögi, nagu meil on laupäeviti kombeks ja mõtlesime, mida oma päevaga peale hakata. Võtsime aga arvuti lahti ja lõime üsna labase otsinguküsimuse sisse: Mida teha Houstonis? Vastuseid tuli vägagi palju ja eeskätt paelusid meid erinevad muuseumid, sest väljas oli külm ja meeleldi oleksime tahtnud aega siseruumides veeta. Kuna aga kell oli 1 päeval ja paljud muuseumid suletakse juba kell 17, siis tuli leida midagi, mis on kauem avatud. Transpordi peale läheb siin palju aega, vahemaad on pikad ja seetõttu kui kuskile kesklinna kanti minna peab arvestama umbes nii, et tunnike kulub sinna minekuks kindlasti. Leidsime sobiva muuseumi The Menil Collection, mis sisaldab kunsti antiikajast kuni moodsa kunstini. Tõdesime, et see oli asi, mida tegime koos päris esimest korda, me polnud varem koos kunstinäitust külastanud. Muuseum oli suur ja näituseid palju. Kõige sügavama mulje jättis Picasso originaalnäitus. Oma silmaga nii kuulsa kunstniku pintslitõmbeid näha on ikka päris uhke tunne küll.

Muuseum ise nägi välja selline:

Fotosid küll kunstisaalides teha ei tohtinud aga ühest koridoris olevast Andy Warholi (USA popkunsti ja reklaamikunsti võtmeisik, tema leiutatud on nt kuulus väljend „15 minutit kuulsust“. Tema üks kuulsamaid töid on ka tarbimiskunstist, kus ta maalis kuulsa Campelli tomatisupi purgi ja see müüdi maha $1500 eest) teosest „Külmkapp“ tegin salaja pilti küll. Nii kuulsa kunstniku töö pidi minuga koju kaasa tulema (kasvõi ainult foto näol) ja tuligi. See osa läks kenasti aga kahjuks saalis, kus oli Picasso näitus sain natuke noomida, et ühel teosel liiga lähedal olin. Mul oli tingimata vaja neid pintslitõmbeid lähemalt vaadata ja midagi Kasparile seal seletada ja oligi korras!

Andy Warhol "Icebox" ("Külmkapp")

Andy Warhol´i maal tomatisupist, mis müüdi maha $1500 eest (Campelli purgisupid on USAs kohutavalt kuulsad ja neid müüakse reaalselt igas toidupoes. Ühel päeval proovime ära ja anname siis teada, kuidas oli.)

Kui kunst oli vaadatud, siis mõtlesime pisut jalutada ja kuna kodutee oli üüratult pikk, siis otsustasimegi jalutada kodupoole nii kaua kuniks viitsimist on ja seejärel bussile hüpata. Mõeldud-tehtud. Lõpuks olid jalad kanged ja tuligi bussile minna. Koduteel mõtlesin, et Kaspar on meie elukohaks ideaalse koha valinud. Nimelt on meie kodu läheduses hiigelkõrge pilvelõhkuja, mida on absoluutselt igale poole näha, ükskõik kui kaugel sa kodust ka ei asuks. Selle järgi on alati nii hea orienteeruda, kus kodu täpselt asub. Kahjuks meie laupäevasel jalutuskäigul tundus küll, et see pilvelõhkuja läheb kaugemale, mitte ei tule lähemale. Teekond oli niivõrd pikk.

Mina olen koduteel juba surmväsinud ja läbi külmunud ja keeldun end liigutamast:

Kaspar on veel endiselt rõõmus ja poseerib bambustega:

Pühapäeva hommikul otsustasin, et lasen hoopis abikaasal põõnata ja katan ise laua. Kuna eelmise päeva pannkooke veel jagus, siis ega ma just erilist vaeva ei pidanudki nägema. Hommikust sõime koos perega Skype vahendusel ja väga vahva oli. Peale hommikusööki võtsime arvuti kaenlasse ja läksime alla esimese korruse fuajesse (sinna samasse, kust igapäevaselt käime kohvi võtmas) ja otsustasime seal veel ühed kohvid võtta ning natuke peresisest raamatupidamist teha. Lõime oma kulud ja tulud üht- ja teistpidi kokku ja pidasime plaani, kuidas mõistlikult edasi käituda. Kui plaanid said peetud läksime mulle USA tel numbrit hankima. Nüüdsest on mul siis USA-s olles alati selline number: 1-832-302-2243 ning kui Eestis olen, siis kehtib ikka sama vana Eesti number nagu ennem. Kaspari puhul kehtib täpselt sama, USA-s on siinne nr 1-713-751-9249 ning kui temagi Eestis on, siis saab teda kätte ikka endiselt numbrilt, nagu vanasti.

Raamatupidamine võtab tõsiseks:

Seejärel võtsime ette pikemat sorti jalutuskäigu eramajade piirkonnas. Noh, nagu piltidelt näha võite, siis on kõik majad tagasihoidlikud elamised kahele, ei midagi peenutsevat ega suurt:

Ühtlasi tegime ka liikuva pikniku:

Tagasihoidlikud elamised kahele:

Külma ilma tõttu on lillepõõsad kaetud kattelooriga:

Keset eramajade rajooni lookleb ideaalne jooksurada (tänav on sama põhimõttega nagu Kesktänav Tartus):

Pühapäevaste toimetuste hulka kuulub meil alati ka poeskäik ning ega ka see pühapäev selles osas kuidagi ei erinenud. Kui lõpuks koju jõudsime, olid tallad ümmargused aga meel rõõmus. Ilm oli ju ilus ja värske õhk kulub alati ära. Õhtul tegime veel trennitiiru ja peale seda tundsin küll, et jalad on ikka väga imelikud. Käekell näitas 21466 sammu mis minu puhul võrdub 15.2km ja siis sain aru, et täna öösel võivad vist küll jalad krampi hakata kiskuma. Üldiselt olen endale eesmärgiks võtnud, et nädala jooksul tuleb liikuda 50km, siis on meel rõõmus ja olemine hea. Eelmise nädala eesmärk sai tegelikult esimest korda isegi ületatud, mis on väga hea ainult, et sääremarjad annavad eilselt korralikult tunda.

Täna läheb Kaspar neljaks päevaks Ohiosse tööpostile ning mina toimetan seni kodus. Nädal tõotab tulla vägagi põnev, sest ma polegi varem siin üksi olnud ja neljapäeval ootab mind midagi päris põnevat ja uut aga sellest täpsemalt juba peale neljapäeva.


PS! Igasugused kommentaarid ja tähelepanekud kommentaaridesse on alati oodatud :)

Nautige talve!

Maile