Õnne mõõdik

Kui palju on ühel inimesel vaja õnneks? Õnne mõõdikud on igal inimesel väga erinevad, see on kindel. Saan siinkohal rääkida vaid enda mõõdupuust. Õnnele kui sellisele panevad sügavamalt mõtlema erinevad olukorrad, eelkõige kindlasti rasked või lausa katastroofilised olukorrad. Samuti paneb sellele mõtlema ka kodumaast eemal elamine- hakkad asju ümber hindama. Kui aga juhtub nii, et „loosiõnn naeratab“ ja saad korraga nii kodumaalt eemal viibimise ja katastroofilise olukorra kompoti, siis  loksuvad asjad ikka üsna kiiresti paika.

Alles aasta tagasi oli olukord, kus Kaspar läks teisele poole maakera meile pesa punuma ja mina elasin Eestist kaasa sellele, mida tuleks tegelikult läbi teha koos- füüsiliselt koos. Mõtlesin endamisi, et jäägu see viimaseks korraks kui Kaspar peab selliseid suuri asju üksi läbi tegema ja mina ei saa teda toetada. Siin me siis nüüd oleme terve aasta hiljem- mina Eestis ja Kaspar USA-s ja tere tulemast orkaan Harvey! Võite isegi ehk aimata, mis mu sees toimus. Töö tegemine oli sisuliselt halvatud ja närv oli korralikult püsti. Ega ma neid asju ilmselt väga välja ei näita, eriti lähedastele aga sees käis korralik vulkaan.

Harvey tähendas meie jaoks seda, et linnaosas, kus meie koduke asub, tõusis vesi oma tubli 50-60cm ja maja sees oli esimesel korrusel u 10-15cm veekiht (loe täpsemalt eelmisest postitusest). Elekter ega vesi kordagi ära ei läinud, mis oli vägagi positiivne. Siiski, poodi ja mujale välja pääsemine oli päevadeks halvatud ja tuli oodata, et see õudus lõppeks. Mujal linnaosades oli olukord märksa nutusem ja oluliselt ning sügavamalt märjem. Inimesed kaotasid kodusid ja elusid. Harvey´t peetakse viimase 50 aasta suurimaks üleujutuseks ja kahjud on äärmiselt suured. Seega peame olema südamest õnnelikud, et valisime elukohaks linnaosa, mis nähtavasti asus teistest linnaosadest kõrgemal ja seega sai märkimisväärselt väiksemaid kahjustusi. Oleme südamest tänulikud ja õnnelikud, et ka kõikidel meie Houstoni sõpradel ja tuttavatel möödus katastroof selles mõttes kenasti, et keegi ei pidanud silmitsi seisma meeletute kahjudega.

Taaskord tegi saatus nii, et Kaspar pidi üksi läbi tegema midagi äärmiselt keerulist ja mina sain vaid distantsilt talle kaasa elada. Loomulikult tundsin, et oleksin pidanud olema seal aga saatusel olid teised plaanid, ilmselgelt. Seega, mis see õnne mõõdik siis on? Kui su teine pool on keset looduskatastroofi ja jääb sellest sisuliselt puutumatuks. Kui seda õnneks ei pea, mida siis veel?

Täpset nädala pärast pakin kohvri ja sõidan meie Ameerika koju ja jätkame oma seiklust sealt, kus see pooleli jäi. Emotsioonid on vägagi kahetised ja segased ja kui võis arvata, et eelmisel aastal oli see minek keerulisem, siis see nii päris siiski ei ole. Küll aga on süda täiesti rahul teadmisega, et kõik soovitu sai Eestis tehtud ja pere ning sõpradega maksimaalselt aega koos veedetud:

Kleni esimene ülimalt tähtis koolipäev

Käisime Hugo ja Marisega ilma trotsimas ja Pirital trenni tegemas:

Hugo vanaisa Aivar käis perega külas:

Trotsisime ilma Kadrioru pargis:

Hugo ja vanaisa:

Maris ja Andra:

Jooksime vihma eest peitu:

Isa ja Raine ❤

Annu, Hugo ja vanaisa Aivar:

Vanaema jäi salaja töö tegemisega vahele:

❤❤❤

 Kvaliteetaeg õega Pirital:

Pirita

Tallinna panoraam

Andsin endast maksimumi, et kõigile aega pühendada ja Hugoga võimalikult palju asju koos teha ja aega koos veeta. 

Jätsime vahepeal Marise linna tööle, pakkisime asjad ja sõitsime Hugoga mõneks päevaks puhkama Keilasse SOS lastekülla ema töö juurde.

Puhkasime ka Laulasmaa SPA-s:

Piknikul Keila tervisradadel:

Puhkepäevad Keila SOS lastekülas:

Puhkusemees lastekülas:

Lasteküla lastel on põnevaid mänguasju, mida uurida:

Suvi on olnud äärmiselt seiklusterohke, kuid usun, et olen valmis tagasi pöörduma. Oleme taaskohtumise hetkeks Kaspariga teineteisest pea terve kuu eemal olnud ja taasnägemisele mõeldes tuleb juba terve parv liblikaid sisse ja elevus matab hinge. Meil on nii palju plaane ja tegemisi ees ootamas ja on aeg nendega algust teha.

Hea on mõelda ka seda, et järgmisel aastal on oodata perekonda külla- emal ja Marisel on juba suve alguseks piletid varutud ja nad tulevad mitmeks nädalaks meie juurde puhkama – on, mida oodata!

Uued uudised juba uuelt mandrilt!

Maile