Lennureisid

Kolmapäeva õhtuks olid taaskord mu kohvrid pakitud ja asusime Tallinna poole teele, et perega koos ära süüa korralik kogus ema tehtud kringlit ning selleks korraks jällegi hüvasti jätta. Eestis veedetud kaks kuud möödusid väga kiiresti (nagu oligi arvata). Ühest küljest igatsesin juba tagasi, et magada oma voodis, toimetada oma köögis, pakkida asjad kohvritest lahti kappi, muidugi igatsesin juba Kasparit ja jätkata nö normaalset elu. Teisest küljest oli muidugi kohtuvaalt kurb olla, sest teadsin, et lahkudes ei saa pere ja sõpradega väga pikalt jälle koos olla. Eriliselt kahju oli Hugo juurest ära tulla, sest nelja aastasele mehehakatisele ilmselt lõpuni ei saagi selgeks teha, miks tädi Maile nüüd pikalt tema juurde ei tule ja jälle seal arvuti sees ainult jutustab.

Esmaspäeval tegime tüdrukutega õhtusöögi Tartus:

Teisipäeval jätsin vanaemaga selleks aastaks nägemist:

Hugo ja tädi Maile nagu ikka- köögis:

Kolmapäeva õhtu perega Marise juures:

Ämmad/emad:

Hugo ja Grete:

Neljapäeva hommikul oli kell 3.25 äratuskell ja nagu eelmisel korral nii jäi ka seekord ema Hugoga koju ja Maris viis mind lennujaama. 

❤❤❤

Esimene lend suunal Tallinn-Stockholm väljus kell 6.00. Kohaliku aja järgi kell 6.15 olin Rootsis ja seal tuli välja võtta suur kohver ning see taaskord uuesti ära anda. Kõik see võtab omajagu aega aga seda viimast oli mul lausa 5 tunni jagu. Uurisin eelnevalt, et check-in´i saab teha alles 3h enne lendu, mis tähendanuks minu jaoks mitme suure kohvriga liiklemist mööda lennujaama, hommikusöögi söömist kohvikus koos suurte kohvritega, wc-s käimist kõikide kohvrite ja kodinatega jne. Mõtlesin siis, et proovin kavalusega ja lähen check-in laua juurde muretu ilme näol, tahan nagu õige mees kunagi oma suure kohvri ära anda ja ei tee nagu väljagi, et tegelikult on lennu väljumiseni 5h aega ja ammugi pole veel aeg minu check-in´ks. Uskumatul kombel läks see läbi ja nii olingi üsna ruttu oma hiiglaslikust kohvrist vaba ja sain turvaväravatest läbi minna ja juba väiksema sumadaniga hommikuinet otsida. Reisimisel on mu lemmikuks hommikueineks alati värsked croissant´id ja piimakohv ning õnneks pole siiani olnud eriline vaev neid ükskõik, mis lennujaamast leida:

Turvalisuse kaalutlustel on Ameerikasse väljuvate lendude väravad, kus saab lennukile minna, alati eraldatud alas, kuhu pääsemiseks tuleb omakorda oma viisat/ESTA´t/Green card`i  välgutada.  Huvitav oli see, et enne USA lennule pääsemist tuleb vastavalt 3-4 turvakontrolli läbida, ning inimene, kes seisis minu kõrval turvakontrolli järjekorras, kellel oli ESTA (sisuliselt reisiluba Ameerikasse reisimiseks, mis lubab riigis viibida järjest maksimaalselt 90 päeva) oli oluliselt suurema tähelepanu all kui mina oma viisaga.  ESTAga reisinud kodanikku küsitleti päris tükk aega samal ajal kui mulle öeldi lihtsalt, et „Oh, you have a visa- great! Please go ahead!“ („Teil on viisa, väga kena, palun minge edasi.“) Väga mugav, aitäh!

Keskpäeval oli aeg istuda lennukisse ja vaim valmis panna 11h kestvaks lennuks. Lennuk oli puupüsti täis ja mina tundsin, kuidas väsimus hakkab võimust võtma (hommikune äratus oli kell 3.25). Umbes tunni möödudes toodi ette tellitud soe toit ning tee ja kook. Minu kõrval istuv noormees küsis üsna puises inglise keeles, et kas ma olen selle toidu juba varem ära tellinud. Vastasin jaatavalt, endal põsed riisi ja kana täis ja korraga hakkas mul temast päris kahju ja natuke nagu piinlik ka oma praadi pugides. Norwegiani lennufirma puhul tuleb soe toit ette tellida, sest kohapeal saab tellida pm vaid võileibu aga 11h on üsna pikk aeg, et ainult võileiva peal olla. Kui lend sai läbi, siis juhtus selline kentsakas lugu, et minu kõrval istunud mees oli juba oma asjadega eespool vahekäigus ja korraga nägin tema käes välkumas Eesti passi. Olin 11h istunud teise eestlase kõrval ja seal me siis purssisime mõlemad oma inglise keeles natuke viisakusejuttu.

Nüüdseks olin jõudnud Los Angelese lennujaama ning taaskord tuli välja võtta suur kohver ja see uuesti ära anda ning oodata oma järgmist lendu, mis pidi lõpuks soovitud sihtkohta viima.  Kuna pikal lennul eriti magada ei saanud, siis LA-sse jõudes olin omadega juba korralik zombi ja ilmselt see on ka üks põhjus, miks ma esimese hooga seal ära eksisin. Üldiselt mul pole üksinda lendamise vastu midagi. Mulle meeldib oma asjadega ise hakkama saada ja ma ei eelda, et Kaspar peaks igal sammul mu kätt hoidma. Seega ütlesin talle juba eelmisel aastal, et kui tulevikus on vaja erinevatel põhjustel eraldi lennata, siis sellest pole hullu midagi. Lendamine on lihtsalt tüütu ja väsitav ei muud aga hirmsat pole seal kindlasti midagi. Küll aga tekitab minus pisut fustratsiooni see, et olen keskmisest pisut väiksema kasvuga ja see põhjustab teatud olukordades natuke probleeme. Näiteks käsipagasi paigutamine lennukis on suurte lennukite puhul sisuliselt võimatu, sest ma lihtsalt ei ulata riiulini, kuhu tuleb oma kohver panna. Loomulikult on inimesed abivalmid aga kui sul on ühe päeva jooksul 3 lendu, mis tähendab 6x käsipagasi asetamist ja ära võtmist, siis oleks väga tore kui saaks sellise asjaga ise hakkama. Seega olen püüdnud kõik vajaliku (padi, tekk, taskurätid, vesi, näksimist, ajakirjad, kõrvaklapid jms) kohvrist välja enda pingi juurde võtta, et lennu ajal enam üleval asuvasse riiulisse asja poleks. Teine asi, mis tekitab üksi reismisel pisut raskusi on suurte kohvritega liiklemine leenujaamades. Kui mõtleme Tallinna lennujaamale või mõnele muule väiksemale lennujaamale, siis ei saagi ehk aru, milles probleem. Kui aga liigelda tuleb hiiglaslikes lennujaama-linnakutes (nt Los Angeles), siis on olukord pisut teine. Alati pole võimalik kasutada lifti ning tuleb kohvritega pääseda eskalaatorile ja sealt jälle maha saada või liigelda erinevate terminalide vahel jne. See pole võimatu, küll aga võtab tohutult aega, sest liigun siis justkui aegluubis. Juba teadlikult ostsime kõik kohvrid nelja rattaga (mida soovitan kõikidele reisisellidele!), sest see annab võimaluse, et kohver seisab nö oma jalgadel, kui nt lennujaama kohvikus on vaja rahakott välja võtta, et tasuda ja hea oleks kui kõik käed oleksid vabad ja ei pea ühe käega kohvrit pidevalt toetama, et see pikali ei kukuks. Suurte kohvrite puhul on neli ratast lausa hädavajalik, sest nii on seda tunduvalt kergem edasi lükata.

Niisiis eksisin ma LA hiiglaslikus lennujaamas ära. Ilmselgelt saab selle üleväsimuse arvele kirjutada. Olin väsinud, pahur, näljane ja jumal teab kus ning mul polnud aimugi, kuhu ma minema pean. Küsisin abi ja paari ebaõnnestumise järel suutsingi leida õige koha ja oma suurest kohvrist vabaneda. Seejärel tuli otsida koht, kus saab taaskord turvakontrolli läbida ja siis süüa midagi ja leida üles oma värav ja siis... magada! Mõne tunni möödudes sai kõik eelnev tehtud ning otsisin lennujaamas mõne vaiksema pingirea, surusin arvutikoti käsipagasi kohvrisse, kohvri lükkasin jalgade alla, haarasin käekoti kaissu ja mässisin end koos oma kottide ja kohvritega teki sisse (reisin alati fliistekiga, mida on ülimõnus igas olukorras peale võtta, kuid võtab kohvris jällegi vähe ruumi) ning järgmisel sekundil ma juba magasin. Ühel hetkel ehmatasin end üles- olin maganud terve tunni istuvas asendis nii, et ma ei kuulnud mitte midagi. Ärgates oli pea korralikult paks ja kella vaadates selgus, et mul on veel 2h aega oodata. Läksin ostsin vett ja otsisin koti sügavusest üles tüki ema tehtud kringlit ja lasin hea maitsta. Varsti oligi aeg minna lennule, mis pidi mind viima vaid kõigest ühe lennutunniga Kaspari juurde San Franciscosse.

Maile