Täna on see päev, kus täpselt aasta aega tagasi sain doktorikraadi. Kananahk tuleb ihule, kui sellele tagasi mõtlen. Ütleme nii, et uuesti seda just korrata ei sooviks, aga jube hea, et tehtud on. See viimane aastaring alates eelmisest suvest on olnud ikka pöörane.
Kaitsmise päeval teadsin, et mind on uus töökoht Tallinna Ülikoolis ootamas ja see tekitas vaimustust ja hirmu samal ajal. Ma polnud elus ühtegi loengut varem andnud ja 23.08.21 pidi olema mu elu esimene loengupäev. Ööl enne seda seisin oma Tallinna kodu köögis ja nutsin. Ajavahe, kurnatus, emotsioonid ja hirm lõid kõik pea kohal kokku. Hommikul olid silmad paistes ja surusin jääkuubikuid silmade alla, et enam-vähem inimese nägu ette manada. Mu elu esimene loeng pidi toimuma suures saalis, kus kuulajateks oli korraga 140 tudengit. Ka neil oli elu esimene päev ülikoolis, küll tudengina. Hetk enne loengu algust, sõites liftiga oma kontorist alla auditooriumisse tundsin, et ma ei suuda ega julge....terve keha värises. Vaatasin liftis olevasse peeglisse, kust vastu vaatas vaid poolteist meetrit hirmu. Lifti uksed läksid lahti ja teadsin, et kui nüüd ümber nurga astun, siis olen kohe tudengite juures, kes auditooriumi ukse taga ootavad. Seega - selg sirgu, pea püsti - nemad ei tea, et ma kardan. Nad kardavad ise.
Mu jalad värisesid veel tükk aega ja mul pole aimugi, kas tudengid seda märkasid või mitte, olin liiga ametis ellu jäämisega. Hiljem kõndisin läbi Kadrioru pargi koju ja tundsin meeletut kergendust - ma jäin ellu!
Kogu sügis oli üks paras ellujäämiskursus - uus linn, uus töö, uued kolleegid, loengud vajasid valmistamist (ja meeletu aeg, mis sellele kulus) ja pidamist, kõik oli uus. Mäletan meeletut vaimustust ja meeletut väsimust. Andsin endast iga päev 100% (või rohkem) ja olin õhtuti surmväsinud. See oli üks keeruline sügis.
Ühel hetkel sain aru, et jään ellu ja saan natuke mujale ka tähelepanu suunata. Võtsin vastu koostööpakkumise Leedu ja Läti teadlastega ning ühinesin nende projektiga. Kirjutasime ja avaldasime koostöö pealt teadusartikli ja see oli suur saavutus minu jaoks. See koostöö oli meeletu mugavustsoonist välja astumine, aga väärt iga töötundi.
Lisaks korraldasin esimesel tööaastal koos meeskonnaga elus esimest korda suurt konverentsi. Mul polnud aimugi, et konverentsi korraldamine niivõrd suur töö on, nüüd ma siis tean. Väga kasulik kogemus igal juhul.
Kevadsemestril tuli töötada distantsilt ja viia kogu õppetöö üle veebi, sest pöördusime tagasi Floridasse. Öiseid ärkamisi oli rohkem, kui küll ja eelmise õhtu ärevust ka ikka hulganisti. Pabistasin kohutavalt teatud ainete pärast, mida oleks kordades kergem ühes ruumis viibides läbi viia, aga olukord nõudis distantsi ja tuli taaskord ellu jääda. Nüüd on selge, et midagi pole võimatut. Kui statistika programmi seminari on võimalik distantsilt läbi teha, siis on võimalik vist küll kõiki aineid distantsilt läbi teha, kui vaja. Mul oli suur hirm selle kevadsemestri ees, aga semester on läbitud ja tegelikkuses ei ilmnenud mitte ühtegi takistust. Kõik sujus ja tudengid oli supertublid (nagu alati). Olen aru saanud, et selles ametis on ajaplaneerimisoskus ja organiseeritus väga suureks abiks.
Mul oli eelmisel nädalal arenguvestlus oma ülemusega ja sain väga positiivset tagasisidet, mis liigutas mind hingepõhjani. Esimene tööaasta ülikoolis on olnud kõike muud, kui kerge, aga andsin endast igal sammul vähemalt 100% ja see töö on end ära tasunud. Teen tööd, mida südamest armastan ja naudin ja usun, et see on suur kingitus iseendale.
Järgmisel nädalal algab mul pikem puhkus (mul on aastas ette nähtud 56 puhkepäeva ja see kogus tuleb kogu aasta peale ära jagada) ja olen selleks igati valmis, sest esimene tööaasta on olnud ilmselgelt väsitav ja akud vajavad laadimist. Jube õnnelik on olla!
Wow! Ütleks, et sul on olnud väga tegus aasta, aga tegelikkuses on ka eelnevad aastat olnud väga töised ning igal aastal oled end ületanud ilmselt rohkem kui korra. Aga millised saavutused! Sa oled tõesti väga-väga tubli ja puhkus on igati välja teenitud.
VastaKustutaVäga tore on lugeda, et sul oli juba aasta pärast ametisse astumist arenguvestlus ülemusega. Ma käisin aastaid oma ülemusele peale, et teeks arenguvestluse ja lõpuks mõni kuu tagasi sai see tehtud ka. Igatahes väga hea meel on su üle ja selline tagasiside just otseselt ülemuselt või kolleegidelt on meeletult oluline.
Kas uuel aastal annad sama ainet ja saad mingilgi määral oma juba olemasolevaid loengumaterjale uuesti kasutada?
Head puhkust!
Aitäh, Mai! Seda eneseületust on päris palju ette tulnud. Talvel, mingil hetkel, mu kolleeg küsis, et kas mulle meeldib ennast ebamugavatesse olukordadesse panna ja kas mulle ei meeldi rahulik ööuni :D Mind ajas see nii naerma. No mulle meeldib väga mugavus ja rahulik ööuni meeldib ka, aga... reaalsus on see, et muutused toimuvad alati seal, kus mugavustsoon lõppeb. Ja ega see pole ju saladus, et mul on küllaltki suur professionaalne saavutusvajadus. Seega jah, ma tekitan endale teadlikult neid olukordi, mis on minu jaoks väljakutse (loe: ebamugavustsoon) ikka selleks, et ma areneksin.
KustutaArenguvestlustega on nii, et ülikoolis on akadeemilistele töötajatele korra aastas see kohustuslikus korras. Nii saab üle vaadata need asjad, mis on hästi, aga ka arenguruumi vajavad valdkonnad. Väga mõistlik lahendus mu meelest. Sa oled väga tubli, et ise selle teema tõstatasid, kui see asutuses nö korralises plaanis ei ole ette nähtud.
Ainetega on nii, et mõned ained jäävad jah samaks, mis tähendab, et enam ei pea 455765 tundi neid ette valmistama, aga lisandunud on ka mõned uued ained, mis mind korralikult proovile panevad. Midagi peale sunnitud ei ole, kõik mu enda vaba soov ja tahe ikka selleks, et areneda. Seega, tuleb ellu jääda :)
Jah, tuttav tunne! Samas see on nii hea omadus, ma olen samuti seda meelt, et ennast tuleb pidevalt arendada ja uusi väljakutseid vastu võtta. Nagu tagasihoidlikule eestlasele kombeks, siis tahaks öelda, et ei tee ju tegelikult midagi erilist, või siis hakata end kellegi teisega võrdlema, kes teeb palju rohkem, aga tegelikult sul on absoluutselt õigus. Ennast on ikka nii raske kiita!
KustutaEhk sama aine läheb uuel aastal lihtsamini, ja edu uute ainetega! Ju peale puhkust näpud juba nagunii sügelevad, et saaks juba tööga pihta hakata. :P
See enesekiitmine on keeruline teema, see ei ole eestlasele loomuomane, aga ma olen õppinud seda ajaga natuke ikka tegema. Väga lihtne on end võrrelda nendega, kes on kiiremad, targemad, tublimad, osavamad, jõukamad ja sellel samal hetkel on sama lihtne kuskile sügavasse auku kukkuda. Enese võrdlemine kellegi teisega on üks hirmus asi ja ma maadlen iseendaga pidevalt, et seda vähem teha. Seetõttu olengi hoopis proovinud rohkem rõhku panna sellele, et aeg ajalt võtta nö samm tagasi ja tunnustada iseennast selle eest, mis on hästi tehtud, isegi, kui seda pole palju, siis igasugune liikumine edasi on parem kui paigalseis. Pluss selline enam-vähem adekvaatne endale õlale patsutamine motiveerib ka jätkama :)
KustutaAitäh! See ainete lugu on nii, et kui asjad on põhjalikult ette valmistatud, siis saab neid materjale ilmselt pikemat aega kasutada (väiksemaid kohandusi tehes) ja see oli ka üks põhjus, miks ma nii tohutult nendega sügisel vaeva nägin.
Mõtlesin seda postitust lugedes, et kuidas Sa seda kõike üldse jõudsid? Loengute ettevalmistamine on eriti alguses väga suur töö ja siis veel kõik need muud projektid. Aga ma olen sellest hästi aru saanud, et Sina alla ei anna. Ja veel mõtlesin, et kui uhke tunne on Sinu emal, selline tütar! Palju tervisi talle (no näe, virtuaalne värk, justkui ma teaksin teda:P)! Ja Sinul tulgu mõnus puhkus! H Saaremaalt
VastaKustutaSuur tänu tunnustuse eest! Ma arvan, et võtmesõna on ajaplaneerimine, sest ilma selleta lendaks kõik uppi. Mu kalender on A ja O ja mul on iga järgnev nädal detailsuseni ette planeeritud ja läbi mõeldud, ülesanded erineva aja peale jaotatud jms. Mulle meeldib kindel plaan ja teadmine, et millal ma mis ülesannetega tegelen. See aitab mul kõike kontrolli all hoida ja stressi vähendada. Ilma oma kalendrita olen kadunud hing.
KustutaTänan ema tervitamast! Ta küll siin ei kommenteeri, aga loeb ja näeb seda isegi kindlasti :)