Dr. Maile Käsper

 

Pühapäev, üks päev enne kaitsmist, oli mu elu üks ebameeldivamaid päevi. Mul oli füüsiliselt halb olla. Kogu päeva vältel oli tunne, et hakkan oksele. Selline pidev rõhuv tunne, mis lihtsalt ei lase olla. Ma teadsin, et ei suuda sellest vabaneda ja pean selle lihtsalt ära taluma. Päeval tegime Kaspariga trenni ja käisime lisaks veel jalutamas, et keha füüsiliselt väsitada. Teadsin, et pean saama öösel vähemalt mõned tunnid magada ja füüsiliselt väsinud keha aitab sellele kaasa. Ei teagi, kas asi oli trennis, kõndimises, pidevas pingeseisundis või kõiges kokku, aga õhtu saabudes olin surmväsinud. Ma ei suutnud oma silmi lahti hoida. Panime Kaspariga elutuppa kõik valmis, seadsime 4 äratuskella valmis ja pugesime voodisse magama ära. Üllatuseks iseendalegi uinusin kiirelt, olin täiesti läbi omadega.

5:45 helises äratuskell ja olin sekundist püsti. Riided ja kõik vajalik oli juba õhtul vannituppa valmis pandud. Kaitsmisprotseduuril on väga ranged eeskirjad, milline riietus jms peab olema. Kõik oli peensusteni läbi mõeldud. Olin üllatavalt rahulik. Sättisin end peegi ees korda ja rääkisin iseendaga kõva häälega. Teen seda alati enne olulisi etteasteid ja kohe oli käes aeg mu elu kõige olulisemaks etteasteks. Ma olen seda hetke 7 aastat oodanud, nüüd ei ole aeg, et närvilisus seda rikkuda võiks. Nüüd on aeg, kus tuleb ennast kokku võtta, kogu oma hirm alla suruda ja näidata neile väga enesekindlalt seda, milleks ma olen kõik need 7 aastat valmistunud. Ma pean neile näitama, et olen selle kraadi vääriline ja närvilise võbelemisega ma seda ei suuda. Astusin kööki, Kaspar oli juba kohvi ja hommikusöögi mulle valmis seadnud. Nägin, et ka tema on üsna liimist lahti. Sõime vaikides ja seejärel astusin oma kohviga rõdule. Mediteerisin seal umbes 5 minutit ja panin kogu oma vaimu ja keha täielikult valmis. Olen valmis.

Sättisin end laua äärde istuma, Kaspar läks teise tuppa enda arvuti taha, et sealt kaitsmisest osa võtta ning olime valmis. Kell lõi 7:00 ja komisjoni esimees alustas kõnega. Protseduur toimus Zoomi vahendusel. Õige pea oligi käes aeg minu 30-minutiliseks kaitsekõneks. Olin seda nii palju harjutanud, et see oli osa, mis mind kõige vähem hirmutas. Kõne läks üsna ladusalt ning peale seda oli aeg akadeemiliseks diskussiooniks minu ja oponendi vahel. Oponent oli Soomest pärit professor, kes oli mu töö üksipulgi läbi lugenud ja esitanud 4-leheküljelise retsensiooni juba 5 päeva varem. Seega mul oli piisavalt aega, et end ette valmistada. Teadsin, et minu ja oponendi diskussiooniks on terve tund ette nähtud, aga kui tema esimene küsimus mulle oli kõike muud, kui seda, mida ma kirjalikust retsensioonist lugesin, siis tundsin, kuidas mul momentaalselt seest õõnsaks võttis. Ma ei jäänud ühtegi vastust võlgu, aga selge on see, et osad küsimused said väga „politiilised“ vastused, sest kui sa küsimusest päris täpselt aru ei saa... siis tuleb lihtsalt endast parim anda, et midagigi vastata. Vaikimine ei ole variant.

Minu ettekande üks moment:

Kaspar on keset kaitsmisprotseduuri pilti teinud:

Oponent oli äärmiselt toetav, sõbralik ja tohutult professionaalne ja kui aus olla, siis ma poleks paremat oponenti endale osanud vastaseks soovidagi. Kui meie diskussioon sai läbi ja kogu kaitsmisprotseduur oli juba 1,5h kestnud, siis korraga tundsin, et olen täiesti väsinud. Teadsin, et ring komisjoni küsimustega ootab veel ees, seega lükkasin selja rohkem sirgu ja andsin endast täieliku maksimumi, et keskenduda ja olla 125% kohal. Kui kõik küsimused said otsa, siis mindi nö otsustamisruumi ning mina ja ülejäänud kuulajad (keda oli tipphetkel kokku lausa 37!) jäime ootele. 

Mõne aja möödudes komisjon naases ning otsus tehti teatavaks. Sealt edasi läheb mu mälu natuke häguseks. Mäletan, et komisjoni esimees tunnustas mind selle eest, kui suure edusammu olen viimasel aastal teinud ja kui tugev kaitsmine ja diskussioon täna oli ning, et neil on au mulle doktorikraad üle anda. Proovisin olla tugev, aga silmad valgusid vett täis ja pisarad voolasid mööda põski alla ja ega ma enam osasid asju ei mäletagi, mida mulle seal veel öeldi.

Ma tegin selle ära. Täitsin oma eluunistuse. Seitse aastat täis tagasilööke ja veel suuremaid tagasilööke ja siis lõpuks ometi...ma tegin selle ära.

Peale õnnitlusi, kui vajutasin kaamera kinni, siis oli tunne, et voolan toolilt maha, kogu jõud kadus kehast. Kaspar tormas mind kallistama ja õnnitlema ja ma lihtsalt langesin talle käte vahele, vappusin nutta nagu väikene laps.

Juba helises telefon ja selles rütmis möödus kogu järgnev päev – mu telefon oli täiesti punane. Õnnitlejaid ja kaasaelajaid oli niivõrd palju, et see on täiesti imetlusväärne. Tänan teid kõiki kogu südamest! See on olnud kohutavalt raske teekond ja mulle pole siiani veel päriselt kohale jõudnud, et ma tegin selle ära.

Eile õhtul - kohutavalt väsinud aga meeletult õnnelik:

Minu suurim toetaja sellel teekonnal:

Nädala lõpus lendame Eestisse ja üle väga mitme aasta saan ma pikalt puhata. Puhata nii, et mitte midagi ei tiksu kuklas. Saan lihtsalt olla pere ja sõpradega suvises Eestis – mida sa hing veel ihkad!