Laupäeva hommikul köögis askeldades rääkisime meie pere
traditsioonidest. Peale seda vestlust hakkasim ma mõtlema...
Laupäevahommikused pannkoogid on selline traditsioon, mis tekkis 18 kuud
tagasi kui kolisin USA-sse. Esialgu tegin mina pannkooke ja siis võttis
sujuvalt Kaspar selle üle nii, et vähemalt viimane aasta aega olen ise vaid mõnel üksikul korral kooke küpsetanud. Tal lihtsalt tuleb see paremini välja
ja tundub, et ta üldse naudib kogu seda laupäevahommikust küpsetamist ja
sellega kaasnevat väga. Katame alati laua, räägime perega ja räägime omavahel
pikemalt ja joome mitu tassi kohvi selle käigus. Eestis me ei teinud peaaegu
kunagi pannkooke, aga võõrsil elades muudavad mingid asjad/olukorrad asjade
tähendust kardinaalselt.
Mida me aga ka juba Eestis väga kindlalt järgisime ja tegime alati koos, olid ühised eined. Õhtusöögid sõime alati koos. Siin on see asi paar levelit
edasi liikunud ja sööme ka hommikusöögi alati koos (Eestis läksin ma juba kella
7-ks tööle ja Kaspar alles magas kui ma juba toast väljusin). Esmaspäevast neljapäevani
ongi selline traditsioon, et Kaspar valmistab meile hommikuputru ja kohvi. Tavaliselt
kui mina tõusen, siis on laud kaetud. Reedeti annan talle pudrumajandusest
natuke puhkust ja teen selle tavaliselt ise, sest reeded veedame koos kontoris ja siis on hommikud pisut kiirema tempoga ja ärkame ühel ajal. Aja jooksul on
kujunenud, et Kaspar armastab ka lõunati kodus söömas käia või käime koos
kuskil kohvikus lõunatamas, aga 99% kordadest teeme seda siiski koos ja nii on
sujuvalt läinud, et sööme peaaegu kõik oma eined ühiselt.
Teine asi, mis on meil üsna kindlalt traditsiooniks saanud on see, et
läheme õhtuti koos magama. Äärmiselt harvad on juhud kui üks läheb voodisse
(mina) ja teine jääb telerit vaatama või raamatut lugema (Kaspar). See harjumus on selles mõttes natuke halb, et
kui Kaspar on tööreisil, siis on minu magamine nagu lünktekst teinekord.
Uinumine on kõvasti keerulisem kui muidu, sest harjumisel on suur jõud ja alati
ei ole see just hea asi.
Täiesti kindel traditsioon on pühapäevane kana söömine El Pollo Locos
ning seejärel poetuur, mis on minu
hinnangul endiselt superhea traditsioon/süsteem/harjumus. Kulutame 1x nädalas
keskmiselt 2-2,5h oma poetuurile (käime poes jala ja alati enne poeskäiku
lõunal).
Alati tellime El Pollo Locos sama põhiroa, vaid salatid vahelduvad (sest see on nii hea!):
Teeme enne poodi minekut alati nädalamenüü ja nimekirja, mida tarvis läheb. Nii
on hea ülevaade sellest, mis kodus on juba olemas ja mida juurde vaja tuua. Lisaks
aitab nimekiri vältida seda, et midagi ununeb (ikka on ette tulnud ka
nimekirjaga). Keskmiselt sööme 5x nädalas kõik toidukorrad kodus ja
nädalavahetusel vaatame jooksvalt, mis plaan on ja/või mille järgi isu on, aga
üldiselt 99% juhtudest laupäeviti (lõuna ja/või õhtul) kodus süüa ei tee. See
tähendab seda, et menüü tuleb koostada alati vähemalt 5 päevaks ette ja läbi
mõelda, mida süüa teha. See süsteem kas sobib või ei sobi ja ega seal mingit
muud keskteed väga vist olegi. Olen kuulnud üsna vastakaid arvamusi, kus osad
arvavad, et menüü kammitseb neid ja nad ei tea mis päeval, mis isu valdab ja
kui menüüs on kanasalat, aga hirmsasti isutab hoopis supi järgi sel päeval, siis juba ei
sobi. Meie oleme selles mõttes väga lihtsad inimesed, et nädala sees ei viitsi
ega jaksagi väga mõelda sellele, mis see isu nüüd täpselt on. Vaatan lihtsalt
menüüst, mida on vaja teha ja juba tulebki selle toidu järgi isu, mis plaanis
on. Mulle meeldib teadmine, et saan argiõhtul minna rahulikult trenni ja koju
naastes võtan lihtsalt külmikust asjad välja, millest on vaja süüa teha. Ma ei
pea mõtlema, kas ja mida mul täpselt mingi toidu jaoks kodus olemas on. Lisaks
võtab meil poeskäik üsna palju aega (terve argipäeva õhtu), kuna liigume
kondimootoriga. Bussiga/uberiga saab muidugi kiiremini ka käidud, aga see ei tundu väga
ratsionaalne ajakasutus. Ma tahan, et õhtul jääks aega ka niisama õhtut
nautida. Ja lisaks ma ei taha iga päev mõelda, mida täna küll süüa teha.
Lihtsam on pühapäeviti veerandtunniks koos maha istuda ja nimekiri ning
nädalamenüü valmis teha ja ongi mõeldud. Igale perele sobib ilmselgelt erinev
süsteem, aga meie oleme seda süsteemi kasutanud juba väga palju aastaid (ka
Tartus elades kui meil oli auto) ja meile sobis see suurepäraselt.
Olen kuulnud
ka erinevaid arvamusi, kuidas ühtede meelest see süsteem säästab raha ja teised
leiavad, et see hoopis kulutab rohkem, sest ostetakse liiga palju asju,
mis ei kulu ära ja need leiavad oma otsa prügikastis. Minu arvamus on siiski
selline, et see pigem säästab raha, sest ära jäävad emotsiooniostud. Käime poes
pühapäeviti täis kõhuga ja ostame vaid vajalikku. Kui aga käia poes nt 4x nädalas,
siis ikka on kergem isudele ja ahvatlustele järgi anda ja haarata ka
ebavajalikku. Ma ei taha sugugi jätta muljet, et me seda iial ei teeks, aga
usun, et teeme seda siiski harvem kui teeksime sagedamini poes käies. Nädalas
kulub toidu ja kodutarvete peale keskmiselt $70-110, olenevalt sellest kui
palju asju vaja on. Teinekord on korraga otsa saanud mitu puhastusvahendit
ja/või pesuvahendid jms. Toit jm majapidamisele kuluv kraam on siin tunduvalt
kallim kui Eestis ja seetõttu hoolimata sellest, et oleme vaid kahekesti ja
sööme lõviosa oma toidukordi kodus, kulub raha sellele kõigele tunduvalt rohkem
kui meil kulus Eestis elades. Nüüdseks oleme sellega juba harjunud, aga
alguskuudel kui arve oli nt $90, siis ma uurisin ikka tükk aega tšekki, et
kuidas ikka see arve nii suur saab olla, sest käru pole ju pilgeni asju täis.
Seda toredam on muidugi suviti Eestis toidupoes käia ja asjade eest tasuda,
selline tunne, et mõned asjad antakse lausa poolmuidu ära 😊 Apteegiga on
siin veel eraldi lugu. Käsimüügiravimid on päris krõbeda hinnaga ja kui
eelmisel suvel Eestis apteegis 30 euro eest terve väikese kilekotitäie kraami
soetasin, siis tundin end küll kui laps kommipoes.
Viimase sellise igapäevase traditsioonina toon välja ühise koristamise.
Ühe korra nädalas mingil suvalisel tööpäeva õhtul võtame alati koos
koristamise ette. Meil on teada, kes mida teeb ja keskmiselt 1,5h saab terve
korter koristatud. Me ei raatsi nädalavahetusest koristamiseks aega näpistada
ja seetõttu teeme seda eranditult alati nädala sees.
Selliste suuremate traditsioonidena saab välja tuua sünnipäevahommikud, kus sünnipäevalaps äratatakse alati lauluga üles. Sünnipäevad on meie peres väga tähtsad, millest olen ka varem kirjutanud (näiteks SIIN).
Teiseks, suviti Eestis käimine. Tegime seda eelmisel aastal ja täpselt samuti saab olema ka sel aastal. Seega võib seda juba traditsiooniks nimetada küll. Mina veedan seal aastal Eestis tervelt kolm kuud- juuli, august, september ja Kaspar saab Eestis olla terve augusti. Kui pikalt see traditsioon meil kestab, seda ma ei oska öelda, sest me ei tea isegi kui pikaks ajaks me Ameerikasse jääme. Hetkel on küll selline lugu, et iga päevaga meeldib üha rohkem ja aina kodusemaks see tunne muutub.
Teiseks, suviti Eestis käimine. Tegime seda eelmisel aastal ja täpselt samuti saab olema ka sel aastal. Seega võib seda juba traditsiooniks nimetada küll. Mina veedan seal aastal Eestis tervelt kolm kuud- juuli, august, september ja Kaspar saab Eestis olla terve augusti. Kui pikalt see traditsioon meil kestab, seda ma ei oska öelda, sest me ei tea isegi kui pikaks ajaks me Ameerikasse jääme. Hetkel on küll selline lugu, et iga päevaga meeldib üha rohkem ja aina kodusemaks see tunne muutub.
Need on traditsioonid meie tillukeses peres. Lisaks on meil veel traditsioone
oma laiemas pereringis, kuhu kuuluvad juba õed ja nende lapsed ning meie
vanemad. Oleme Kaspariga mõlemad läbi ja lõhki pereinimesed ja naudime alati
väga koos veedetud aega, sest olgem ausad- mis sellest üldse parem saaks
ollagi?
Eelmisel suvel Eestis - meie segasummasuvila pere:
Ilusat pühapäeva õhtut!
Maile




Väga toredad traditsioonid :) Sellised ühistegevused ja rutiin on olulised nii paarisuhtele kui hiljem ka lastele.
VastaKustutaMa lugesin toidu ja majapidamistarvete kulu lõiku paraja kadedusega - meil õnnestus valida 1,5 aastat tagasi uueks elukohariigiks Norra. Siinsed toiduhinnad võtavad küll vahel ohkama, aga midagi pole teha. Meil kulub keskeltläbi 1000-1500€ kuus toidu ja majapidamistarvete peale. Hea küll, meil on küll ka kaks last, aga palju 3-aastane ja 9-kuune ikka söövad (kusjuures pisema mähkmetele kuluv summa on võrreldes Eestiga väga tagasihoidlik tänu riiklikele dotatsioonidele). Kusjuures väljas sööme väga-väga harva, toidud teeme ise ning jälgime sooduspakkumisi, vajadusel ostame hulgi.
Sinu postitused tekitavad järjest suurema tahtmise USA-d avastama tulla, väga mõnus lugemine! :)
Aitäh heade sõnade eest! Ameerikasse kolimist soovitan ma igal juhul kõigile, kes seda kaaluvad. See pole mingi meelakkumine (eriti just alguses), aga kui panna vaim valmis ja algus üle elada, siis pakub siinne elu väga palju. Oleme oma otsusega rohkem kui rahul. Muideks, Texases ongi väga vähe eestlasaeid ja siia kuluks neid hädasti ära, eriti Houstonisse ;)
VastaKustutaKui elasin Eestis, siis olin alati maru kärme arvustama ja hukka mõistma teiste kuluartikleid, kui neid teada sain. Kui aga kolid võõrsile, siis saad aru, et isegi ühe riigi siseselt ongi peredel väga erinevad tarbimisharjumused ja kui sinna lisada veel riikidevahelised erinevused hindade osas, siis on targem üldse mitte midagi arvata ja arvustada. Sööma ju peab ja ega lõpuks pole vahet, kas piimapakk või muu igapäevane toidukaup maksab x või x+n, sest ostad selle toote nagunii ära. Loomulikult on natuke kurb kui igapäeva toidukraamile kulub liigselt suur osa eelarvest.
Väljas söömine on ka siin päris kallis (mõtlen restorane, mitte kiirtoitu) ning tervislikkuse ja ka kokkuhoiu mõttes teemegi lõviosa toitudest kodus.