Puhvrid

Arutasime ükspäev sõbrannaga maailmaasju ja korraga ta ütles mulle, et naudib väga seda, et peab muretsema vaid esimese maailma probleemide pärast (first-world problems) a´la mida ma tahan õhtusöögiks süüa; mida ma tahan selga panna, et välja minna; mida ma tahan elukutsena teha. Ta tuli oma palgatöölt augustis ära, sest nii keskkond kui lõputud töötunnid ei olnud meeldivad. Ta sai töölt ära tulla, sest neil oli see majanduslikult võimalik. Nüüd soovib ta leida töökohta, kus tema nõudmised keskkonna ja töötundide osas oleksid täidetud.

Mind pani see edasi mõtlema. Kui ei pea oma tänast tööd tegema nö sunniviisiliselt (arved vajavad maksmist, autoliising tasumist, kodulaen nõuab igakuiselt oma osa) ehk siis, kui poleks neid kohustusi, mis töö asjus sunnismaiseks teevad, siis kui paljud inimesed teeksid seda tööd, mida nad täna teevad? Kui paljud inimesed elaksid seal, kus nad täna elavad? Kui paljud inimesed elaksid seda elu, mida nad täna elavad?

Kuulen enda tutvusringkonnas tihti seda, et töökoht ei meeldi, aga vahetada ei saa, sest x, y ja z vajavad tasumist. Ja loomulikult vajavad asjad tasumist, see on elu. Ent siiski, siin tuleb mängu see, millisel positsioonil keegi asub oma puhvri/tagavara seisukohast ja siinkohal ei mõtle ma sugugi vaid kogutud sääste, on ka väga palju muid faktoreid. Üks asi on rahaline puhver, kuid lisaks sellele, milline varu või tagavara on inimesel hariduse näol? Kui ollakse üsna heal ametipostil (nt kunagi tutvuste kaudu saadud amet vms põhjusel), kuid enam ei soovita seda tööd teha, tahetakse ellu midagi uut, midagi põnevamat, aga hoiab tagasi see, et CV-sse ei saa kirjutada, et haridustee on poolik, mingid tähtsad lõppastme etapid jäid läbimata, diplom on saamata juba viimased 10+ aastat. Juba on järgmine tegur, mis tõmbab korraliku piduri peale sellele, mida tegelikult teha tahetakse, et mingil ajahetkel, erinevatel põhjustel, jäi kool lõpetamata.

Sügisel kirjutas mulle tudeng, kes soovis mind oma lõputöö juhendajaks. Üsna tavapärane protsess. Tegime temaga koostööd ja ühel hetkel ta kadus ära, lausa mitmeks mitmeks kuuks oli vaikus. Seejärel ilmus ta silmapiirile tagasi. Ma ei ole juhendaja, kes ajab tudengeid taga. Kui täiskasvanud inimene soovib endale kõrgharidust saada, siis see peaks tema enda prioriteet olema, mitte juhendaja oma. Küll aga olen nõus panustama palju oma aega, et teda sellel teekonnal aidata ja suunata ning vajadusel motiveerida. Mul on olnud üks tubli tudeng, kes märtsikuus (mõned aastad tagasi) tahtis loobuda. Pool tööd oli juba valmis, aga tal sai jaks otsa. Täiesti normaalne asi, kevad ongi keeruline ja kiire aeg. Tegin talle pika ja korraliku motivatsioonikõne ja juunis kaitses üliõpilane oma töö väga edukalt ja sai asjaga ühele poole, ta ei pea enam iialgi mõtlema sellele. Teine tudeng aga kirjutas mulle ja ütles, et ta otsustas loobuda hetkel, õigemini edasi lükata paariks aastaks. Inimestel on erinevad põhjused ja muidugi on igaühel õigus ise otsustada, mida ja kuidas, aga minu peas oli sel hetkel vaid üks mõte- mul on nii kahju, et otsustasid nii! Aastate pärast tööd uuesti hakata kirjutama ei saa sugugi lihtsam olema ja selleks perioodiks tõmmatakse endale ka tööturul pidur peale, sest CV-s on senikaua see üks lünk.

Kolmas puhver on tugisüsteem. Kui tahetakse elukorralduses midagi kardinaalselt muuta, siis on seda üsna keeruks teha, kui puudub tugisüsteem kaaslase, perekonna või sõprade poolt. Seda enam, kui otsus hõlmab lausa kolimist või mingeid suuremaid muudatusi elus. Lähedaste toetus mängib väga suurt rolli ja võib, kas innustada või pidurdada. Alates abiellumisest saadik olen mõelnud enda jaoks nii, et tahan olla oma mehele see kaaslane, kes innustab, mitte ei pidurda. Oleks jube tõdeda, et 15a pärast ta leiab, et mina pidurdasin tema unistusi. Ta unistab teinekord väga suurelt ja esmapilgul tunduvad need ideed täiesti utoopilistena, sest ma ise lihtsalt kardan paljusid asju. Ma ise ei julge nii suurelt unistada (kahjuks). Küll aga võtan aega mõtlemiseks ja üldjuhul leian alati, et ta ideed on väärt katsetamist, muidu ju ei saagi teada, kas oleks võinud midagi muutuda. Nende suurte ideedega on kohe selline hirmus lugu- kas astud tuttavast, turvalisest tsoonist välja ja õnnestud või hoopis põrud. Või jätkad tuttavas olukorras, aga sel juhul ei saa nagunii midagi suurt ja uhket muutuda, sest sa pole selle jaoks midagi teinud. Ega siin polegi õiget või valet vastust, igaüks teab ja tunneb täpselt ära, mis just tema jaoks on.

Maile