Loomaaed

Reede õhtu oli meie peres üsna tavapäratu. Meie, kes me oleme läbi ja lõhki plaaniinimesed (ehk olekski aeg seda pisut muuta?) ja teeme oma iganädalase toidushopingu tavaliselt pühapäeval ära, tegime seda seekord reedel. Nii juhtuski, et reede õhtul, peale poetuuri, hakkas perenaine kooki küpsetama ja peremees legot kokku panema. Sedapuhku saadeti Amazonist pirakam suurte poiste lego, mille kallal tuli ikka mitu head tundi nikerdada ja naabreid hullutada mõnusa toksimisega.

 Suurte poiste lego:

Lego koos!

Laupäeva hommik algas traditsiooniliste pannkookidega ning seejärel suundusime aeda päikese kätte. Laadisime oma akud täis ja oligi aeg end sättida loomaaeda minekuks. Nimelt oli meil planeeritud laupäeva teine pool veeta perekond Yangidega ja kuna loomaaeda oleme tahtnud tegelikult juba ammu minna, siis see tundus eriti sobilik mõte olevat.  Yangidel oli ka laps esimest korda kaasas ning nii me tutvusimegi 2 aastase väikese ülinunnu Hiina tirtsuga, kes saab inglise keelest väga kenasti aru.

Loomaaia ees algas parkimiskoha otsimine ja see kestis ikka jupp aega. Nimelt soovisid vist kõik Houstoni elanikud minna sel samal hetkel loomaaeda ja see tähendas täielikku autode üleuputust. Üks auto lahkus ja kolm-neli autot juba jahtisid sama kohta, kuhu oma auto parkida. Lõpuks õnnestus ka meil koht leida, pakkisime oma veed kaasa ja asusimegi teele. Loomaaed oli nagu loomaaed ikka. Erinevus Tallinna loomaaia vahel on kindlasti see, et siin esines liike, mida Tallinnas ei kohta nt sebrad, kaelkirjakud, gorillad. Muidugi on olukord ka vastupidine- Houstoni loomaaias ei kohta nt jääkaru, sest ilmselgelt oleks neil siin siiski talumatult palav elu. Hästi vahva oli vaadata, kuidas loomade puuride juurde on asetatud ventilaatorid, mis neile tuult teeksid ja iga puur oli varustatud piisava varjualusega. Varjualuseid oli üldse väga palju. Kui Tallinna loomaaias käivad külastajad lageda taeva all, siis siin oli seda ikka vähe. Igal pool on varjualused, et inimesed võimalikult vähe lauspäikese käes peaksid olema. Iseenesest väga tänuväärne ettevõtmine, sest juba eile oli väga kuum päev, mis siis veel südasuvest rääkida.

Yangid ja Käsperid

 Fotomodell:

Gepard:

Kaspar poseerib gorillaga:

Ma püüan ka poosi sisse võta aga natuke nagu jube on ka:

Meie esmakohtumine sebraga:

Peale loomaaeda suundusime poodi vajalikku toidukraami grillimise jaoks varuma ning lasime Yangidel otsustada, mida võiks grillida, sest meie oleme tavapärasest sealiha grillimisest selles mõttes natuke tüdinud, et Eestis  on terve elu seda tehtud. Me tahtsime just midagi põnevamat ja uut. Yangid tegid ettepaneku grillida veiseliha ja kanatiibu nendele omapäraste maitsetega. Olime kohe nõus ja lubasin vägagi eestipärase värske salati kõrvale teha. Niisiis suundusimegi meie koju, et toidud ette valmistada. Esmalt tegime Yangidele kodus tuuri ja ütlesime, et nad on meil päris esimesed külalised. Nad olid sellest väga meelitatud ja tundus, et kodu meeldis neile ka väga. Nad arvasid, et meie maja sarnaneb hotelliga, kus on ühishoov ja muud hüved kõikidele kasutamiseks.

Väike preili asus kohe alumistes köögikappides inventuuri tegema ja oli ülimalt rahul, et mul olid plastikkarbid ja kaaned eraldi hunnikutesse pandud. See andis hea võimaluse igale karbile oma kaas leida ja vahepeal taignarulliga põrandal ka paar tõmmet teha nii kindluse mõttes. Pean kiitma lapsevanemaid, kes igal sammul oma tirtsu jälgisid aga köögikappide juures astusin ise vahele ja ütlesin, et las mängib, seal midagi ohtlikku ei olnud ja lapsel oli vähemalt huvitav. Tundus, et lapsele ka meeldis kogu olemine, sest ta tahtis üsna palju minu või Kaspari juures olla ja meid nö aidata, andes mingi karbi või selle kaane (muidugi ma olin eelnevalt lapse juba pulgakommiga natuke „ära ostnud“).  Kui ettevalmistused said tehtud, siis kolisime oma kraamiga alla grillima. Millised lõhnad sealt hakkasid tulema! Muidugi me olime pikast päevast kõik juba näljased aga need aroomid olid lihtsalt imelised! See oli meie senise elu parim grillitud veis ja kanatiivad 100%!

Peale loomaaeda asusime toite ette valmistama:

Köögitoimkond:

Inventuur:

Hiljem tegime veel koogiringi üleval toas. Kook oleks pidanud tegelikult mõned lisaminutid ehk veel ahjus veetma aga ega sellest midagi hullu iseenesest ei olnud. Tegemist on tegelikult maailma parima toorjuustu koogiga aga kuna mul siin oli tavapäratu koogivorm, siis see mõjutas ka küpsemise aega. Kel huvi, siis jagan ka retsepti:

Manhattani juustukook

Põhi:

10 Digestive küpsist (USA-s sobib ideaalselt Craham Cracker Crumbs 10spl)

50 gr sulatatud võid (ilma soolata)

Täidis:

2 muna

2 pk Philadelphia toorjuustu (originaal)

75gr suhkrut

0,5 tl vanilli ekstrakti või 1tl vanillisuhkrut

Kate:

250 ml 20% hapukoort

0,5 tl vanilli ekstrakti või 1tl vanillisuhkrut
2 spl suhkrut

Purusta küpsised ja sega hulka sulavõi. Vajuta saadud segu lahtikäidava vormi põhja ning aseta see külmkappi. Täidise jaoks sega kõik koostisained omavahel kreemjaks massiks ja vala koogi põhjale. Küpseta kooki 25-30min 180 (356F) kraadi juures. Tõsta kook vähemalt 20 minutiks jahtuma. Valmista kate, sega suhkur ja hapukoor. Vala kate jahtunud koogile ja küpseta seda veel 5-7 min 230 (446F) kraadises ahjus. Lase koogil täielikult jahtuda. Eriti hea on kook kui saab vähemalt 6h (või lausa üleöö) külmikus seista. Serveeri maasikate, moosi või lihstalt mõnusa kohviga. Head isu!

Pühapäeval vedelesime taaskord pisut aias ja jälgisime põnevusega kuidas kaks Mehhiko perekonda tulid grillima. Kaks meest, kaks naist ja neli last. Lärmi oli rohkem kui mõnel peol, sest koheselt pandi kaasa võetud makk mängima, lapsed karjusid, naised jutustasid laua ääres (või karjusid vahelduseks laste peale) ja mehed grillisid. Oh, kuidas nad grillisid! Me jälgisime ikka suure huviga kui palju seda kraami sinna grilli peale läks. Ma olin veendunud, et veel tuleb vähemalt 10 sõpra seda kraami sööma aga hiljem selgus, et see kõik oli siiski nende enda tarbeks mõeldud :D Ausalt öeldes neid perekondi jälgides mõtlesin, et need inimesed ikka oskavad elada. Nad naudivad oma pühapäeva pere ja sõpradega, naudivad oma muusikat ja valjuhäälset olemist. Nad ei vaeva oma pead sellega, et võiks oma olemisega nt kedagi segada. Küll nii oleks lihtne elada kui ei muretseks pidevalt teiste arvamuse või olemise pärast, seda peaks neilt tegelikult õppima.

Hiljem otsustasime jalutama minna ja kuna meil oli veel 1/4 kooki alles, siis mõtlesime, et viime selle alla kontorirahvale maiustamiseks. Nädalavahetusel on niigi masendav tööl olla ja seega võiks kohvipaus koos koogiga pühapäevase tööpäeva ehk natukenegi paremaks muuta. Kontoris oldi vägagi üllatunud ja rõõmsad meie koogi üle ja administraatoril läksid lausa silmad särama ja teatas, et see on just see, mida praegu vajab! No siis läks küll hästi :) 

Ilusat nädala algust!

Maile