Head uudised

Tellisin lõuna paiku uberi, et ninakirurgi vastuvõtule sõita ja kuulda uudiseid, mis on loodetavasti head. Uberijuht oskas inglise keeles vaid Hello! (Tere!) öelda ja see oli ka kõik. Vabandas juba hispaania keeles, et ta muud ei oska. Ma võtsin kogu oma julguse kokku ja hakkasin temaga hispaania keeles rääkima. Ütlesin, et mu oskused on küll väga piiratud, aga primitiivsel tasemel saan asjadest ikka aru ja suudan ka ise rääkida. Lõpuks kujunes nii, et vestlesime terve tee ja mul pole aimugi kuskohast ma need sõnad ja laused välja võlusin. Kogu olukord oli täiesti pingevaba ja jutt lihtsalt tuli. Uberijuht küsis kui kaua ma olen keelt õppinud või kas olen elanud hispaaniakeelses keskkonnas, et mu keel olevat väga hea (ilmselge liialdus). Tegelikkuses on asi aga nii, et mul on rääkimise ees kohutav hirm. Korra oli olukord, kus uberdasime Kaspariga koos ja autos oli väga külm. Taaskord ei osanud autojuht sõnagi inglise keelt ja Kaspar palus, et ma ütleksin hispaania keeles, et ta konditsioneeri vähendaks. Minul oli aga mälus täielik valge leht ja ma ei suutnud midagi öelda. Kogusin end mitu head minutit enne, kui sellest üle sain ja palve autojuhile edastasin, mille peale viimane muidugi ette ja taha vabandama hakkas, et ta inglese keeles sellest aru ei saanud. Ja nii on minuga koguaeg! Ma ei julge rääkida ja see on täiesti jabur! Täna oli aga… ma ei saanud isegi aru, mis see täna oli, ma lihtsalt hakkasin rääkima ja ma sain kõigest aru, mida tema rääkis ja see oli nii hea tunne! Loodan siiralt, et see julgusesööst vaid ühekordne polnud.

Arsti kabinetti jõudes juhatati mind ilma pikema jututa CT scan ruumi, kus tehti põhimõtteliselt magneetiline-ruumiline pilt minu peast, et näha mis olukord mu siinustega on. Elus esimest korda sain antibiootikumidega põletikust võitu - USKUMATU! Arst oli küll pisut murelik ja näitas pilti ka mulle, kus paremal poolel olevat käigud siiski väga väikesed, mis võib viia õige pea uue põletikuni, aga mina olin siiski meeletult õnnelik. Praeguseks on põletik võidetud ja enne kui tõepoolest karjuvat vajadust pole, siis ma uue operatsiooni järgi ei torma.

Arstilt lahkudes sain tegelikult isegi veel ühe hea uudise. Olime Kaspariga eelnevalt kodus välja uurinud kui palju sellise uuringu eest peame ise tasuma ja kui palju katab ravikindlustus (teadsin juba ette, et CT scan on vajalik). Meie olime valmis korralikuks hoobiks rahakotile ja selgus, et oma osalus oli $113, mis on kõvasti vähem kui olime esialgselt arvestanud, seega saime ühel päeval lausa kaks head uudist.

Teisipäevad on tavaliselt üsna kehvakesed- pikk töönädal on alles ees ja lõppu ei paista veel kuskilt tulevat, aga täna ma naudin teisipäeva ja miks ei peakski? Poolest päevast saad imetoredaid uudiseid ja õhtul ootab ees majapidu, kus lubatakse suuremates kogustes torti ja muid maiustusi – läheb tähistamiseks!

Ilusat nädalat!

Maile