Üürikodu rõõmud

Käisime naabrite juures lauamängu mängimas ja tuli jutuks elukorraldus siin majas. Ka nemad on arvamusel, et meie majas on mustmiljon asja ligadi-logadi, aga mis seal salata, siin on odav elada. Eesti mõistes tundub üürihind muidugi kallis (maksame oma 70m2 korteri eest üüri ümmarguselt 1040 eurot + elekter + kommunaalid + tv + internet jms), aga siinses mõistes on see ikka maru odav. Oleme uudistamas käinud ikka väga palju erinevaid kortermaju nii meie piirkonnas, kui linnast väljas ja ikka ja jälle jõuame tõdemusele, et meil on odav. Kuna odav tuleb tavapäraselt ka teatavate miinustega, siis peab sellega leppima. Näiteks on kogu köögi- ja vannitoatehnika ilmselt ajast, mil me ise  alles lasteias käisime. Jah, nõudepesumasin teeb kõrvulukustavat lärmi, aga muidu töötab kenasti. Küll aga hakkas pesumasin, va sinder, streikima. Töötas küll, aga ainult siis kui rusikaga aeg-ajalt talle korraliku obaduse andsin, muidu jäi keset pesutsüklit seisma ja vahel riided ligunesid lausa mitu tundi seal, sest mul läks meelest ära, et panin pesu pesema ja vannitoas oli vaikus ja.. ühesõnaga on kõike ette tulnud. Kõige huvitavam nii vana pesumasina juures oli see, et sa pidid pingsalt kuulama, millal loputusvesi sisse hakkab jooksma ja siis vannituppa tormama, et loputusvahend sisse kallata (tsükli alguses said vaid pesugeeli sisse valada). Alguses võttis see harjumist, aga teate, inimene harjub kõigega ja nii juhtus suvel Eestis olles (ja moodsate 21. sajandi masinatega pesu pestes) korduvalt, et loputusvahend ununes panna, sest noh olen juba harjunud, et kohe alguses ju ei saa ja siis nii ta jäi.

Niisiis arutasime naabritega meie maja elu ja korraga nad teatasid, et nemad said uue pesumasina. Imetlesime siis kõik uue masina ääres seda tänapäeva imet ja mul oli maru kade meel, et neil nii uhke masin on ja meie omale lükka või ise jalaga hoogu juurde.

Kaspar tuli ühel päeval töölt ja teatas, et saame paari päeva jooksul vast uue masina. Mida?! Kuidas?! Ta oli all kontoris käinud rääkimas, et meil masin katki ja uut vaja. Kontorist öeldi vaid, et andke paar päeva aega ja uus masin paigaldatatske teile ära. Uskumatu! Ja mina arvasin, et pean ikka ootama, et vana masin täielikult välja sureks enne kui julgeks uut küsida.

Isegi paigaldusmehed naersid, milline eelmise sajandi elukas meil vannitoas on ja, et uus on ikka maru vinge ja poole suurem- poe või ise sisse. Jube pirakas on küll (mitte, et meil suuremat vaja oleks olnud) ja kui vaikselt ta veel töötab! Nii me siis seisime eile õhtul tutika masina ääres ja imetlesime, kuidas 21. sajandi ime meie koju jõudis.

Mõnusat neljapäeva!

Maile