Inimene teeb plaane, aga...

(1)

Alles kolm nädalat tagasi hüppasin rõõmust lakke, sest ees oli ootamas doktoritöö viimase etapi alustamine. Mitte nii kiiresti! Vahepeale on mahtunud liitri jagu pisaraid ja pettumust. Pikk jutt lühidalt – umbes paar nädalat tagasi istus doktoritööde kaitsmiskomisjon koos ja võttis vastu hulganisti tähtsaid otsuseid, mis muudavad olukordi ka nende jaoks, kes on juba 5 aastat õppinud (mina). Niisiis tuleb kirjutada veel üks artikkel. Jah, lugesite õigesti. Veel üks artikkel. VEEL ÜKS ARTIKKEL. Veel üks artikkel. Oh, taevas!

Kui sellest oma õega rääkisin, siis ta viskas õhku lause: Kas see on seda kõike väärt? Ja ärge saage minust valesti aru, mu õde pole loobuja. Ta pole mitte iialgi alla andnud, isegi kui on väga raske. Tema sihikindlus on mulle olnud terve  elu jooksul suureks eeskujuks. Ta ütles kohe oma lausele jätkuks, et ta ei mõtle mingil juhul loobumist, lihtsalt ta on tabanud end mõttelt, kas kogu see ajakulu ja närvikulu on seda kraadi väärt. Ma pole isegi selles enam kindel.

Öeldakse, et doktorikraad on inimeste elutöö. On põhjus, miks seda tehakse 10+ aastat ja miks see on vaid käputäiel inimestel, sest see võtab sinust väga suure osa. Kõrvalseisjal on sellest raske aru saada ja ma ei mõista seda sugugi hukka. Minu eluunistus oli (on) saada doktorikraad, aga vahel lükatakse sind nii palju kordi pikali, et hakkad ise ka kõiges juba kahtlema.

Pagan küll, veel üks artikkel?! Ma olin sellest uudisest šokis, vihane, kurb lõpuks tuim ja siis jälle vihane ja kurb.

Inimene teeb plaane, aga…

(2)

Eelmisel nädalal võtsin aja mõneks päevaks maha. Kaspar sõitis tööreisile ja mina Merliisi juurde. Tahtsin oma aju välja lülitada. Kahjuks sellist nuppu leiutatud ei ole. Seega andsin endast parima, et sellele mitte liigselt mõelda. Merliisi juures oli korralik teraapia, sest kass ja koer olid igal võimalikul juhul mul süles. Kaanisin topeltkoguse kohvi päevas ja tundsin, kuidas maailm hakkab mustast värvist vaikselt tumesiniseks muutuma. Õhtuti kokkasime Merliisiga päris põnevate retseptide järgi toite ja veetsime lihtsalt koos aega. Nagu teada, siis sõbranna- ja loomateraapia on need kõige tõhusamad.

Hommikusöögipatrull Merliisi juures:

 ❤

(3)

Nädalavahetusel oli meil auto renditud, sest plaanisime sõita linnast välja outlettidesse Kasparile talvejopet ostma. Lisaks oli meil veel üht-teist vaja. Talvevarustusel on praegu suured soodusmüügid ja alates märtsist pole talvekaupa enam paljudest poodidest saada (asendub suvekraamiga). Käik oli asjalik, sest Kaspar sai lausa kaks jopet-  “igapäevajope”  ja “linnajope” 😎

Täiesti juhuslikult leidsin poest sellise vahva kleidi. Olin alguses pettunud, et minu suurust ei olnud ja tahtsin kleiti käes hoides lihtsalt pilti saada:

... aga siis leidis Kaspar õiges suuruses kleidi ja no kuidas sa jätad sellise vahva asja poodi?

Õhtuks olid tallad korralikult rullis poodides tuulamisest ja auto kraami täis. Käime alati nimekirjadega poes, et midagi vajalikku ei ununeks.

Pühapäeval pidime sõitma Yangidele külla, aga öösel ärkas Kaspar suure silmavaluga üles ja kui talle otsa vaatasin, siis nägin väga paistes ja punast silma. Selgus, et tegemist on odraivaga, mis iga tunniga hullemaks läks. Vaene Kaspar oli lõpuks omadega totaalselt läbi ja tühistasime küllamineku.

Inimene teeb plaane, aga…

Update Kaspari silma asjus: on märgata paranemise märke 😊

(4)

Ükspäev jalutasime Kaspariga ja ütlesin talle, et mu arusaam sellest, kes ja kus ma olen 30-aastasena oli midagi muud. Ma arvasin, et selleks ajaks olen juba midagi saavutanud ja purjetan oma karjäärilainetel edukalt. Siis aga tabas reaalsus ja sain aru, et 30 olen küll, aga polegi nagu väga kaugele jõudnud, vähemalt mitte nii nagu ma olin seda ise enda jaoks mõelnud. Kaspar minuga ei nõustunud ja ega me sellel teemal pikemalt peatunudki. Ise jäin aga mõtlema, et inimene teeb küll plaane, aga…

Ega ma alla pole andnud. Viimastel päevadel olengi tegelenud uue artikliga. Maru raske oli alustada. Juhendajad tahtsid, et ma endale mitmetasandilise mudeldamise selgeks teeksin ja siis täiesti uut lähenemist katsetaksin uues artiklis. Ma polnud sellise asjaga varem kokku puutunud ja hakkasin siis otsast minema ja lugema ja õppevideosid vaatama. Kuulasin nagu jaapani keelt, mitte midagi ei saanud aru alguses. Katsetasin ja vaatasin uuesti ja katsetasin uuesti ja sain esimesed tulemused kätte ja korraga oli nagu kergem olla. Uhke tunne oli ka, et olin selle ise selgeks õppinud ja tumesinine maailm hakkas juba helesinise moodi minema.

Maile