Kahekümne neljas kooliaasta

Eelmisel nädalal olin kutsutud osalema kahepäevases seminaris Taagepera lossis.  Kui aus olla, siis see oli päris esimene kord, kus viisin ise koolitusettekannet läbi. Eesmärk oli tutvustada oma töö tähtsamaid tulemusi praktilisest vaatepunktist. Meie teaduskonna lektorid kuulasid, esitasid küsimusi ja olid nö “õpilase rollis”. Loomulikult nad said ka endale meie (doktorantide) ettekannetest uusi ideid, kuid kõige enam aitasid nad meid oma täpsustavate ja sõbralikult ebameeldivate küsimustega.

Tundsin end pärast ettekannet kohutavalt. Hästi ebamugav on seista auditooriumi ees nii, et sul ei ole kõikidele küsimustele vastuseid. Ma tean, et mul ei peagi neid veel täna olema, oluline on, et need vastused oleksid aasta pärast olemas, aga siiski… see tunne. See tunne oli pehmelt öeldes kohutav. Tundsin, kui palju tööd ootab veel sel aastal ees ja ega see töö mind pole kunagi hirmutanud ega tee seda nüüdki, lihtsalt…miski muu häiris.

Nädal tagasi öeldi mulle, et liigne enesekindlus on üks tobedamaid ja hävitavamaid jõude, vaid pidev kahtlemine endas (oma töös) viib edasi. Ma läksingi sinna auditooriumi ette üsna enesekindlalt. Olen omal alal juba üsna pädev ja siis – nätaki! Ära tõsta nina liiga kõrgele, sa pole veel seal! Sellised olukorrad muudavad alandlikuks ja panevad mõtlema, kui palju on veel õppida. Ei tasu olla totakalt enesekindel ja arvata, et “mina tean kõike”, ei tea.

Esimese seminaripäeva õhtul vestlesin veel juhendajaga ja lõpptulemus oli see, et läksin äärmiselt halva enesetundega magama. Õhtul rääkisin veel Janaga pikalt telefonis ja ta arvas, et magamine on vahel kõige parem rohi. Nii oligi. Hommikul ärgates oli tunne teine. Sõime kaasdoktorantidega pikalt uhkes hommikusöögiluas, rääkisime maast ja ilmast ja valmistusime teiseks seminaripäevaks. Kuulates teiste ettekandeid, sain aru, et midagi pole kadunud. Ma ei ole selles olukorras sugugi üksinda. Oli palju neid, kellel on  veelgi pikem tee ees, kui minul. Nii lihtne on olukorda vaid enda künka otsast vaadata ja arvata, et taevas ongi täpselt nii hall, kui sinu enda künka kohal.

Teise päeva lõpus istusime ühise pika laua taga ja võtsime kaks koolituspäeva kokku. Selle laua taga sain aru, et järgmisel suvel istun ma teisel pool lauda. Olin seminarile kogunenud doktorantidest töö mõttes kõige kaugemale jõudnud. Olgugi, et minul pole enam seda entusiasmi, mida esimese aasta õppurite silmades oli, aga motivatsiooni ja töötahet on mul seevastu kuhjaga. Olen nii kaugele jõudnud, vaid mõned sammud veel jäänud. Ei tasu end võrrelda ja kõrvutada liigselt teistega, lihtsalt tee tööd ja mine edasi ja ühel hetkel ongi vaid viimane sammuke jäänud.

Ilusat õppeaasta algust kõigile, kes alustavad õpinguid, jätkavad neid või on toeks pereliikmele-sõbrale, kel see tee jalge all. Alustasin täna 24.aastat õppurina - olgu see aasta ka viimane!

Jõudu kõigile!

Maile