Tagasi USA-s

Viimased nädalavahetused on olnud üsna perekesksed.

 Kaspar koos oma õepojaga:

 Nädal tagasi tähistasime terve perega Kaspari vanemate 31. pulma-aastapäeva: 

Meie pere lemmikud Pepe ja Elli said ka pidupäeva puhul toas tähistada:

Pühapäeval tegime korraliku perepäeva enne äralendu ja õhtupoolikul oligi aeg oma pakid kaenlasse haarata ja lennukile minna. 

Tähistasime lisaks ka meie Hugo 6. sünnipäeva:

Laulame Hugole:

Kaspari õde ja õemees:

Hugo oma emmega: 

 Terve pere ja lisaks veel sugulased tulid meid lennujaama saatma:

Veetsin sel aastal Eestis ligi 4 kuud ja juba mõnda aega tundsin, et on aeg tagasi minna. Tahtsin oma koju, aga kus on kodu? Meie asjad ja nö füüsiline kodu on USA-s, aga meie inimesed ja meie koduriik on Eestis, ometi pole meil Eestis päris oma kodu. Eestis on sageli natuke külalise tunne ja samas on see sama tunne ka USA-s, sest oleme siin ju välismaalased, see pole meie sünniriik, meie pere on mujal ja oleme siin ainult meie kaks. Ja jällegi... Eestis on sageli kodutunne ja sama tunne on ka USA-s. Nagu ikka, on igal mündil kaks külge ja ma tunnen, et me oleme ikka väga õnnelikud inimesed, et saame koduks nimetada lausa kahte riiki.

Lendasime päris esimest korda Kaspariga koos tagasi. Kogu kolme aasta jooksul oleme vaid ühel korral koos lennanud (Houston-Eesti-Houston) – päris esimest korda USA-st Eestisse 2017. aasta suvel. Kõik ülejäänud lennud oleme Kaspari töö ja minu kooli tõttu pidanud eraldi tegema. Nüüd olid taaskord võimalus koos reisida ja see oli äraütlemata tore! Lendasime tagasi Türgi, Istanbuli kaudu, sest meil otsest ruttu polnud (Istanbulis tuleb veeta terve öö) ja Türgi kaudu on kõige soodsam Eestist Houstonisse lennata.

Maandusime uhiuude Istanbuli lennujaama, mis oli täiesti hiiglaslik ja väga moodne. Tundus, et inimesi oleks seal justkui maru vähe olnud, aga  ehk oli asi selles, et hoone laiutas niivõrd suurel alal. Buss viis meid mugavalt hotelli, kus saime mõnusalt puhata ja ka hommikust süüa.

Hommikul käisime pisut oma hotelli juures jalutamas. Vaade oli lausa hunnitu:

 Peale hommikusööki viis hotelli transfeer meid taaskord lennujaama tagasi, kuhu oli tõeline kergendus jõuda. Istanbuli liiklus oli pehmelt öeldes kohutav ja ega meie bussijuhtki just kõige leebemate manöövritega ei olnud.

Meie lennuni oli mitu tundi aega ja see andis mulle võimaluse oma sammud täis teha ja natuke lennujaama uudistada. Kaspar, vaeseke, oli totaalselt haigeks jäänud ja proovis oma viimaseid jõuvarusid säästa. Mul on kombeks alati enne pikka lendu lennujaamas võimalikult palju ringi kõndida. Nii on talutavam pikk lend ühel kohal istudes ära veeta ja samas on päris hea lennukis oma kohale istuda, kui jalad on natuke väsinud ja kohe ootad, et saaks juba istuma.

Kasutasime lennukis taktikat, et olime ostnud ära kolmese pingirea kaks äärmist istekohta. Nii on võimalus, et kui lend pole välja müüdud, siis inimesed üldjuhul ei eelista osta keskmist ükskut istekohta kahe võõra inimese vahele, ja nii saame terve pingirea vaid endale. Meie plaan töötas ja saimegi kolmese pingirea enda käsutusse, et oleks mugavam jalgu sirutada ja magada. Peale 13h lennukis olime lõpuks ometi jõudnud Houstonisse, kus tervitas korralik suvekuumus. Uberiga koju sõites nägin kurja vaeva, et mitte magama jääda ja koduni vastu pidada.

Kohal!

No küll oli hea oma koju jõuda! Köögikapil oli kiri, et meil on vahepeal pesukuivati välja vahetatud – no mis mul saaks uhiuue kuivati vastu olla? Võtsime oma viimased jõuvarud kokku ja käisime kiiresti veel CVS-s (24/7 avatud apteek-mugavuspood) ära, et piima tuua ning siis oli kindel plaan pessu ja magama minna. Kaspar oli väga ettenägelikult enne Eestisse tulekut voodipesud ära pesnud ja kokku voltinud, et koju tagasi naastes saaks kohe puhtad ja värsked pesud voodile panna. Ta ikka üllatab mind endiselt, ta teeb sageli asju, mille peale ma ise iialgi ei tuleks.

Voodisse heites magasime mõlemad ilmselt sekundiga  ja nagu ma ette ennustasin siis kell 3 öösel oli mul uni kadunud. Nii on iga kord, kui ma Eestist Houstonisse tulen ja oli ka seekord. Läksin aga kööki, valasin piima hommikuhelvestele ja rääkisin õega juttu.

Hästi rahulik ja mõnus on olla seekord. Tavapäraselt on Eestist äratulek äärmiselt kurb sündmus, sest on teada, et kulub väga palju aega, enne, kui perekonda ja lähedasi uuesti näeb. Seekord oli aga kõik teisiti, sest üle kolme aasta saame seekord jõuludeks Eestisse minna ja oleme ka piletid juba ära ostnud. Ei oskaks paremat jõulukingitust tahtagi, kui seda, et saab perega koos olla, mitte seda läbi arvuti teha.

Mõnusat sügise algust!

Maile