Jant viisadega

Suvi on üsna kiiresti sügisesse veerenud ja ilmadki vastavaks muutunud. Enne veel, kui sügis suure hooga peale tõttas, nautisime viimaseid suveriismeid, mida septembri alguses soojad ilmad pakkusid.

Toimetasime Hugoga maal vanaema juures:

Ema korraldas maal vanaema juures piduliku õhtusöögi:

Käisime Tartus väljas:

Sõin elus esimest korda kaheksajalga ja see oli äärmiselt maitsev! 

Nautisime Tartu sügist:

See suvi on olnud selles osas üsna ärev, et oleme pidanud tegelema oma viisa uuendusega, sest kolm aastat viisa eluiga oli läbi saamas. Algselt arvasime, et mis seal siis ikka, anname aga dokumendid sisse ja asi ants. Siis selgus, et nii mina kui ka Kaspar peame suve jooksul lausa mitu korda Eesti ja USA vahet lendama, aga seda hea lugeja, juba teab. Ent siiski tundus, et asi on ikka veel liiga lihtne. Pole hullu, kohe teeme keerukamaks!

Ootasime pikisilmi dokumente, mis advokaadibüroo pidi meile Eestisse saatma, et saaksime üldse taotluse uue viisa jaoks sisse anda ja seejärel USA saatkonda vestlusele aja kirja panna ja siis lõpuks ka sinna vestlusele pääseda. Mida aga ei tulnud olid dokumendid. Aeg tiksus armutult meie kahjuks ja ühel hetkel oli meie viisa aegunud. Nägin, et Kasparit muudab see olukord äärmiselt rahutuks ja õigustatult. Ise võtsin hoiaku, et tuleb jääda rahulikuks, sest ega me midagi enamat, kui oodata, selles olukorras nagunii ei saa. Hakkasin siis mõtlema järgnevaid stsenaariume, kui me ei peaks viisat saama. Mis siis järgmine samm oleks? Midagi hullu ju pole. Teeme ESTA-d, et lennata Ameerikasse ja tuua oma riided ja jalanõud jms tagasi ja müüa mööbel maha ja siis vaadata edasi, mis saama hakkab. Mitte mingit maailma lõppu ei juhtu juhul, kui me ei peaks viisat saama. Ega see ei tähenda, et me Ameerikasse tagasi ei saaks minna. Nii omavahel öeldes, ma ei usu, et Kasparil oma oskuste, usinuse ja töökuse juures uue töökoha muretsemine just väga tohutu mure oleks, muidugi, kunagi ei tea. Aga kõige tähtsam on see, et pole ju põhjust miks me ei peaks viisasid saama ja lõppude lõpuks läheb nagunii nagu minema peab. Ainult kannatust on vaja.

Mingil hetkel hakkas juba Kaspari ülemus advokaadibüroolt uurima, et kui kaugel see dokumendimajandus siis õigupoolest on, et inimene saaks edasi töötada rahus. No ennäe imet, jõudiski see 2kg (!) dokemente kulleriga meieni. Tol päeval läks Kaspar poodi ja mina jäin koju tööd tegema. Enne minekut ta veel ütles naljaga pooleks, et ma siis dokumendid ilusti vastu võtaksin (meil polnud aimugi, et need tegelikult ka kohe peale tema lahkumist kohale tuuakse). Nüüd, kui dokumendid olid olemas, siis tundus kõik maru lihtne. Täidame aga vajaliku vormi ära ja registreerime end saatkonda vestlusele. Mitte nii kiiresti!

Meile oli koguaeg teada, et viisa pikendus kehtib kaks aastat. Seega me ei tahtnud oma olemasolevaid passe uuendada, sest siis jääksid mõlemad - nii vana kui ka uus viisa kenasti sama passi sisse ja uus viisa ning pass kehtiksid kenasti sama kaua. Korraga seisis aga saadetud dokumentides, et uus viisa kehtib kolm aastat… aga meie vana pass mitte. No pole hullu, kiirpass tehakse ühe päevaga ära ja see oli meie muredest kõige väiksem asi, mida lahendada. Tegime siis selle ära pluss veel mõned dokumendid korda, mida ennem ei mainitud, aga nüüd korraga oli vaja. Okei, Eestis saab asju kiiresti ajada ja järgneva päeva jooksul oli nii uus pass kui ka muu vajalik olemas. Nüüd paneme küll aja saatkonda kinni!

Hea lugeja, arvasid õigesti – mitte nii kiiresti! Pikk jutt lühidalt- kui on arvata, et midagi saab valesti minna, siis ta ka läheb; kui on arvata, et dokumendimajandus võtab oodatust kauem aega, siis ta ka võtab; kui võib arvata, et nüüd on küll kõik korras, siis loomulikult ei ole. Peavalu, närvipinget ja rahakotiraudade laiutamist jätkus veel küllaga enne, kui me tõepoolest saime selle ihaldusväärse vestluse aja saatkonnas kinni pandud. Sel hetkel lõime küll juba mõlemad käsi kokku ja mõtlesime, kui keeruliseks saab veel ühe protseduuri teha? Kuhu siit veel minna on?!

Teisipäeval oligi see kauaoodatud päev käes, kus sai peenetest turvaväravatest end läbi piiksutada ja siis USA saatkonda vestlusele minna. Vestlus oli päris lahe, sest mees, kes meiega rääkis, oli ise elanud Houstonis, meiega samas linnaosas ja oli meie linnast vaimustuses! Ta ütles, et Houston on kõige ägedam linn USA-s, kui pideva õhuniiskusega ja inimeste autosõiduhullusega ära harjuda. Me hakkasime selle peale naerma ja ütlesime, et meid need asjad ei häiri, me nagunii kõnnime jala igale poole. Ametnikuhärra hakkas ise ka naerma ja küsis selle peale, et kas meie käest küsitakse tihti, et me Euroopast oleme, kuna jala liigume.

Kaks päeva hiljem läks Kaspar taaskord poodi ja ütles mulle jälle naljatledes, et ma siis viisad kenasti ise vastu võtaksin, kui kuller peaks tulema (meil polnud aimugi, millal ta tuleb). Loomulikult te juba teate vastust- muidugi kuller tuligi umbes kümne minuti möödudes. 

Viisad järgnevaks kolmeks aastaks on olemas ja ka piletid, et tagasi lennata. Kolm aastat tagasi poleks ma iial uskunud, et oma viisasid pikendada soovime, aga siin me nüüd oleme, valmis tagasi minema ja jätkama oma seiklusega laias maailmas. Pühapäeval alustame oma teekonda Houstonisse.

Tervitades

Maile