Karma

Esmaspäeval oli mu kallil vanaemal sünnipäev. Mu vanaema ei ole mingi tavaline memmeke, vaid ta on kõige erilisem inimene, keda ma tean. Ma ei tea teist nii heasüdamlikku ja lahket inimest nagu tema. Kui olime õega lapsed, siis veetsime suurema osa ajast just vanaema ja vanaisa juures maal ja nemad osalesid päris tugevalt meie kasvatamises. Olen üsna kindlal veendumusel, et kasvatamisprotsess on päris mitmetahuline ning üks nendest paljudest tahkudest on just see, mida otseselt lapsele ei räägita ega õpetata, aga toimub justkui “nähtamatult” ehk siis see, mida laps näeb. Lapsed näevad ja jälgivad väga palju ja sageli ongi suureks eeskujuks just neile kallite täiskasvanute igapäevane käitumismaneer.

Mäletan lapsepõlvest väga selgelt, et kui keegi meile köögiuksest sisse astus, siis esimese asjana tormas vanaema pliidi juurde ja pani kohvi tulele. Polnud üldse tähtis, kes sealt uksest sisse astus, aga selgemast selgem oli see, et ilma tassi kohvi joomata ta sealt köögist ei lahkunud. Vanaema on kõikide inimeste vastu alati väga lahke ja sõbralik ja kui mõni laps peaks külla tulema (jällegi pole tähtis, kas võõras või oma), siis päris kindlasti sealt tagumisest toast mõni komm või muu maius sellele lapsele välja võlutakse.

Vanaema on oma olemuselt niivõrd soe ja hea, et olen korduvalt kuulnud, et inimesed, kes temaga esimest korda elus kokku puutuvad, on sellisest lahkest ja mõnusast olekust üsna rabatud ja sageli ei jäägi see kohtumine viimaseks. Vanaema juurde tullakse ikka ja jälle tagasi, kasvõi lihtsalt tere ütlema.

Me tähistame igal aastal vanaema sünnipäeva ja ega midagi teisiti selles osas ka sel aastal plaanis ei olnud. Küll aga toimub tähistamine ikka laupäeviti, kui inimestel on vaba päev. Päris sünnipäeva päev juhtus aga sel aastal olema esmaspäeval. Kui jõudsin esmaspäeva õhtupoolikul vanaema juurde, siis sain teada, et tal on äärmiselt tegus päev olnud, sest õnnitlejaid ja helistajaid on olnud lausa kuhjaga. Katsin meile kohvilaua ja muudkui kuulasin, kes kõik vanaema juures on juba selle päeva jooksul jõudnud õnnitlemas käia.

Hiljem, maalt ära sõites, mõtlesin karmale. Ma usun väga tugemalt karma seadusesse ja olen enam, kui veendunud, et kogu see energia, mida inimene välja annab, tuleb ka tagasi, olgu see siis hea või halb, täpselt samamoodi saab ka vastu. Minu vanaema on 88- aastane memm, kelle kõrvakuulmine on kohutavalt halb, temaga peab lausa pool-röökides rääkima. Ta ei saa enam kõikidest asjadest alati 100% õigesti aru, aga hoolimata sellest, et sünnipäevapidu toimub alles laupäeval ja, et temaga ei ole üks-ühele enam kõige lihtsam suhelda, oli temal terve esmaspäevase päeva tuba rahvast täis ja laud lilledest lookas. Inimesed lihtsalt tahavad tema juurde tulla. Olen enam, kui kindel, et kõikidel see olukord nii ei oleks. Ta on andnud oma elus nii palju head välja, et nüüd pole muud, kui seda kuhjaga tagasi saada ja seda on väga tore näha. Olen õnnelik inimene, et mind sellise vanaemaga on õnnistatud.

Maile