Ootusärevus

 10. aprill

Käesolev nädal toob meile esimesed külalised Eestist. Uudis nende tulekust oli üsna ootamatu ja hiljutine, et ma pole jõudnud sellest veel rääkidagi. See, et nad tulla soovisid, teadsime ammu, aga jutt oli sügisest või talvest või lausa järgmisest kevadest ja korraga on nad siin – juba sel neljapäeval! Tegelikult oleme samas ajatsoonis juba praegu. Nad jõudsid eile New Yorki ja ilmselt toibuvad alles ajavahest. Neljapäeva õhtuks kihutame neile lennujaama vastu ja toome nad koju. Külalisteks on meie kallid sõbrad Tartust - Maret ja Jaak.

Tutvusin Maretiga 2008 aasta sügisel kui ülikooli läksin. Mäletan meie esimest vestlust väga selgelt. Oli väga vihmane ja jube ilm ning esimene loeng asus suures auditooriumis, mille uks oli lukus. Nii me seisime ja ootasime kõik ukse taga oma lektorit. Seisin juhuslikult Mareti kõrval ja hakkasime rääkima maast ja ilmast, noh teate ikka neid populaarseid teemasid esimese kursuse sügisel- millises ühikas sa elad ja kas toakaaslased on enam-vähem jne. Maret teatas, et tema ühikas ei ela ja elab hoopis oma noormehega koos korteris. Mulle on see kuidagi nii selgelt meelde jäänud. Ma ise ei saanud ühikasse kohta (2008. aastal läksid vist KÕIK laulva revolutsiooni ajal suure eufooraga valmis tehtud lapsed ülikooli ja ühikates oli totaalne inimeste üleküllus, kohad täitusid enne kui jõudsid üldse midagi teha.) Nii elasin esimesed paar kuud oma tuttava juures, kes lahkelt oma vaba tuba kasutada andis. Selgus, et meie elamised on Maretiga lausa 10 min jalutuskäigu kaugusel. Ma ei tea, kas selle pärast, aga kuidagi läks nii ei klappisime kohe ja olime minu meelest kogu aeg koos. Enne kooli, pärast kooli, koolis, trennis. Nii sündiski meie sõprus ja kestab loodetavasti veel vähemalt 70 aastat. Mareti tulevase abikaasaga tutvusin pm ka kohe kui talle külla läksin, sest nad elasid juba sel ajal koos ja niisamuti tutvus nendega koheselt ka Kaspar.

Nüüd on nad siin ja olen väga suures ootusärevuses- me pole Maretiga koos olnud 7 kuud ja see on ilmatu pikk aeg!

11.aprill

Võib öelda, et olen kergelt ärritunud. Mis me siin ikka – ma olen vihane! Eile hakati sisehoovi paigaldama tellinguid ja postkasti laekus kontorist teade, et maja hakatakse värvima ning sisehoov on u 3 nädalat suletud. Milline suurepärane ajastus! Just nüüd kui meile tulevad esimesed külalised Eestist. Aga kes tahakski mõnusal soojal õhtul aias istuda ja grillida? Mitte meie, ilmselgelt. 

Okei, võtan natuke tuure maha. Hea uudis on see, et meil on kaks sisehoovi. Teises hoovis on pikk treeningbassein, päevitustoolid ja lauad + toolid istumiseks/söömiseks ja lebodiivanid. Grillida küll ei saa ega ka mullivanni, aga päevitada ja niisama tsillida saab siiski ka väikeses aias. Lihtsalt see remondi ajastus ajab naerma (hüsteeriliselt).

12. aprill

Oleme elevil ja külalisteks valmis!

Maile