Olen seda meelt, et igal inimesel on midagi, mida talle meeldib teha. Ma
ei mõtle siinkohal hobi või vaba aja veetmist. Mõtlen elukutset, suunda elus.
Mõned inimesed on suurepärased suhtlemises, teised jälle loometöös ning
kolmandad milleski muus. Mõni otsib oma kutsumust terve elu ega leiagi seda,
mõni teine teab jälle algusest peale,
mis on tema tee. Mina kuulun selle teise grupi inimeste juurde. Pedagoogika on
miski, mis on mind paelunud algusest
peale. See on valdkond, mis mind huvitab.
Mis see pedagoogika on?
Kõige üldisemalt öeldes on see kasvatusteadus.
Omakorda jaguneb see väga paljudeks harudeks ja kõike seda hoomata on üsna
vaevaline. Mind paelus kasvatusteadus, mis puudutas algkoolilapsi. Ma pole
mingi eriline nunnutaja ja seetõttu tundusid lasteaiaealised mulle justkui
liiga väikesed, kes ei saa veel kõigest aru ja keda peab kasvatama ega saa õpetada.
Mina tahtsin aga õpetada ja mulle tundus, et see on miski, mida saab alles
koolis teha.
Nagu ikka, siis elu teeb oma plaanid, vahet väga polegi, mis plaanid sul
enesel on. Kui läksin Tartusse ülikooli (et õppida algklasside õpetajaks), siis
nagu ikka oli vaja ka maksta makse ja ega kiirnuudleidki poest tasuta jagatud.
Seega oli tarvis tööle minna. Tutvuste kaudu sain lasteaeda
abiõpetajaks-koristajaks. Mulle see sobis, sest kuna mu tuttav oli lasteaia
juhataja, kes pidas ülikoolis käimist väga tähtsaks, siis saingi oma graafiku
teha üsna loengute ümber.
Lasteaias avastasin lausa uue maailma enda jaoks.
Mulle meeldis seal väga. Olin nagu käsn, kes imas endasse kõike uut ja kes
kuulas, mida õpetajad lastele õpetasid, ja mis kõige enam- kuidas nad seda
tegid. Seda, kuidas täpselt midagi õpetatakse kutsutakse peenema nimetusega
didaktikaks ehk siis õpetamise õpetuseks ja see oli miski, mis mind totaalselt
võlus. Toon teile ühe näite. On suur vahe, kas õpetaja paneb lapsed toolile
istuma ja palub tähti raamatust veerida või valmistab ette maru põneva mängu,
mille käigus lapsed justkui iseenesest teadmisi omandavad. Põneva lähenemise
abil on lapsed omandanud uue oskuse justkui mööda minnes ja kasutegur on
märgatavalt suurem kui nö igaval/kuival õpetamisel stiilis ava-õpik-lk6-
ja-hakka-veerima.
Siinkohal ei taha ma öelda, et klassikaline raamatust
lugemine vms klassikaline lahendus kuidagi halb oleks, kindlasti kohe mitte. On
tehtud meeletul hulgal uuringuid, kuidas lapsekeskne lähenemine ehk siis lapse
arengust lähtuv ja lapse jaoks huvitav = arusaadav õpetusviis on kordades
efektiivsem kui frontaalne õpetusviis (ehk siis õpetaja seisab klassi ees ja
annab ühise korralduse kogu klassile hoolimata sellest kui palju keegi seda
mõistab ja individuaalsusest pole siin juttugi). Kõige paremad tulemused
saavutatakse balansseerides klassikalise ja moodsa/põneva/mängulise õpetuse
piirimail. See on ka üks paljudest põhjustest, miks õpetajakoolitus kestab 5
aastat ja miks nt 3 aastase ülikooliharidusega klassiõpetaja tööle asuda ei
saa. Muideks, kui asusin ülikooli õppima, siis kõige jaburam kommentaar, mida
kuulsin oli stiilis a´la Mida teile seal
ülikoolis 5 aastat õpetakse? Kas 5+5 varem siis tõesti selgeks ei saa?! Sel
samal hetkel sain aru, et küsijal pole aimugi, et õpetajaid ei valmistata
selleks ette, et nad oskaksid
arvutusi 3.klassi jumbu õpikust teha, vaid millekski enamaks.
Õpetaja amet on
väga raske, huvitav ja arendav ja austan sügavalt kõiki õpetajaid, kes oma tööd
südamega teevad. Seega olen tundlik kommentaaride ja sõnavõttude osas, mis
kuidagi alavääristavad seda ametit. Mul pole aimugi, miks osad inimesed
arvavad, et õpetaja amet on miski, mida võib negatiivselt või naeruvääristavalt
kommenteerida. Ometi saadate ju kõik oma lapsed 5 päeval nädalas lasteaeda-kooli
ja ootate, et teie lapsega tegeleb professionaal, kes arendab ja õpetab
maksimaalselt teie kõige kallimat vara. Mulle on see osa arusaamatu ja õnneks
olen isiklikult sellega minimaalselt kokku puutunud. Terve mu perekond suhtub sellesse
ametisse lugupidamisega ja mu parimad sõbrannad on õpetajad, kes armastavad oma
tööd.
Tulles tagasi oma teekonna juurde. Rühmaruumides põrandaid küürides
püüdsin alati kiiresti oma kohustused ära täita, et saaksin õppetundide ajal ka
laste juures istuda ja vaadata, mida kõike nende õpetajad on ette valmistanud.
Tegin endale isegi märkmeid selle kohta. Mingil hetkel tuli see sama juhataja
minu juurde ja uuris, kas saaksin haigeid õpetajad teinekord asendada. See oli
hea võimalus rakendada oma teadmisi. Pedagoogikas käib õppimine ja praktika
väga tihedalt käsikäes, sest lõpuks taandub kõik lastele- iga laps on erinev ja
iga rühm/klass on erinev ja see on see, mida õpetaja peab alati esimesena
arvestama. Edasi läksin juba täiskohaga lasteaia õpetajaks tööle (oli aeg süüa omaenda sõnu). Õpetaja amet
on teema, mis vajab ilmselt omaette postitust.
Lõpuks oligi nii, et omandasin samaaegselt nii klassiõpetaja kui ka lasteaia õpetaja hariduse- mõlemad olid maru põnevad ja kuna ma juba lasteaias töötasin, siis tundus see mõistlik käik. Kui õppida klassiõpetajaks, siis tuleb käia koolis praktikatel ja kohe
päris mitmel. Oma diplomipraktikal, mis kestis kokku ehk 7 nädalat tundsin, et
ma vajan enamat. Tundsin, et didaktika osas on teemasid, milles tahan veel
sügavamalt edasi minna.
Pedagoogika on elustiil – sa õpidki terve elu ja loed
kirjandust, et saada aina uuemaid ja uuemaid teadmisi sellest lõputust
kasvatusteadusest. Mina spetsialiseerusingi emakeele didaktikale ehk siis
õpetaja õpetamisstrateegiatele ja õpilaste (1-6.klass) teksti mõistmise ja
sõnavara mõistmisele, mis on õpetamisstrateegiatega otseselt seotud. Kuna
sõnavara areng ja teksti mõistmine (ükskõik millise teksti, juba üksainus lause
on tekst) on seotud väga tihedalt sisuliselt kõikide muude oskustega
(eneseväljendusoskus, matemaatiliste tekstülesannete mõistmine ja seega ka
loogilise mõtlemise arenguga, enesekindluse areng, mis on omakorda sõnavara
suurusega seotud jne jne jne). Seoseid on lõputult ja kõik taandub väga lihtsalt
öeldes sellele, kui suur on lapse sõnavara ja kuidas ta saab loetust aru. Neli viimast aastat olengi pühendanud viimase uurimisele, sest see on meeletult oluline ka
pikas perspektiivis- kõik see, mis toimub algklassides, on tihedas seoses
sellega, mis toimub keskkoolis ja sealt edasi. Need on suured üldistused aga
tegelikult väga olulised. Selge on aga see, et mitte ilmaski ei ole laps süüdi
selles, kui ta sõnavara on väike või lausetest arusaamine on võimatu missioon.
See ajendas omakorda uurima seda, mida teeb see õpetaja seal emakeele tunnis.
Mis on need võtted, mida õpetaja kasutab, et laste sõnavara arendada? Mis on
see, mida ta teeb, et lapsed saaksid tekstidest paremini aru? Või äkki ta ei teegi
midagi? Nende küsimustega olen viimased 4 aastat väga tiheldalt tegelenud. See
on see pedagoogika haru, mis mind huvitab, sest need tulemused aitavad midagi
muuta. Kui me saame teada, et õpetaja ei teegi seal klassi ees midagi, siis
tuleb ülikoolis tulevaste õpetajate programmi lisada aine, mis õpetaks neile
erinevaid strateegiaid, kuidas lapsi toetada. See on tegelikult ka üks peamisi
eesmärke mu doktoritööl – me saame reaalselt midagi muuta, et lapsi aidata.
Laps ei saa sellega ise hakkama. Ei ole mõtet suruda jumbule aabits pihku ja
öelda, et hakka lugema ja oodata tulemusi. Laps vajab õpetust ja eelkõige
efektiivset ja põnevat õpetust, sest põnevus on see, mis köidab ja tekitab huvi
veelgi rohkem õppida. See on pedagoogika haru, millega ma tegelen ja mis on minu
jaoks väga huvitav.
Mõnusat nädalat!
Maile
Aitäh! Huvitav huvi sul!
VastaKustutaTänan, on küll! :)
VastaKustuta