Vaablid Houstonis

12. aprilli õhtul rentisime auto, et minna kallitele külalistele lennujaama vastu ja, et ühtlasi nädalvahetusel neile pisut linna ja selle ümbrust näidata. Lennujaamas oli liiklus tihedam kui arvata oleks võinud ja nii jäimegi lihtsalt lõputuna näivasse autode rivisse seisma. Mingil hetkel hüppasin lihtsalt autost välja ja jooksin kokkulepitud koha poole, kus Vaablid meid juba ootasid. Kohtumine oli liigutav nagu oleks võinud arvata. Kallistasime ja korraga oli nii uskumatu näha meie oma eestlasi meie Houstonis. Olime nii õnnelikud!

Pakkisime kohvrid autosse ja kihutasime oma turistidega kodu poole. Olime Kaspariga päeval 3h kanapuljongit keetnud, et külaliste tulekuks soe söök juba ootamas oleks. Arvasin, et peale nelja päeva New Yorki tänavatoite on ehk kanasupp just see, mida nende kõhud vajavad. Sõime suppi, nautisime veini ja võtsime Kaspariga hunnikute viisi külakosti ja kingitusi vastu.

Manhattan cheesecake, sest külalised tulid just New Yorkist ja Eesti lisand, sest  - eestlased ju!

Külakostiks saime kesvamärjukest, soovitud maitseaineid ja hunnikute viisi maiustusi:

💗💗💗

Järgmisel päeval oli Kasparil tööpäev ning mina tutvustasin turistidele meie kodukanti. Nii tore oli kuulda, et neile Houston ja meie piirkond meeldib. 

Reede õhtul lõime end kõik lille ja suundusime tõelisesse Texase Salooni, kus pidi ka kantribändi kontsert olema. Maret on suur kantri fänn ja seega läks õhtu kümnesse.

Laupäeval oli varajane äratus, sest ees ootas NASA kosmosejaama külastus:

Ka meie ise polnud sinna veel jõudnud ja nii võtsimegi ühiselt selle tee ette. Ühe inimese kohta tuli kopsakas $30 piletihind välja käia ja kui aus olla, siis minu jaoks oli NASA külastus kerge pettumus. Selline tunne nagu oleks kohati lastele suunatud muuseumisse sattunud. Muidugi oli seal ka väga suursuguseid väljapanekuid (nt rakett, mis on 100m pikk ja suurem kui oskaks ette kujutada jm). Mehed olid käiguga rahul ja mul oli selle üle hea meel. 

100 meetrit raketti:

Pikast tööpäevast väsinud:

Õhtul viisime Vaablid outlettidesse ja lasime neil suure kaubavaliku ja madalate hindade peale hulluda. Meie turist ei suuda otsustada kas võtta üks või kaks paari jalanõusid:

Pühapäeval oli samuti varajane äratus ette nähtud, sest ees ootas sõit alla Mehhiko lahe äärde Galvestoni. Maret ja Jaak olid väga rõõmsad, et me mere äärde läksime hoolimata külmast ja tuulisest ilmast. Jalutasime rannas ja nägime hoopis teistsugust Ameerikat kui suurlinnas näha võib.

Hommikusöök kell 8 - kaks padjanägu :)

Galvestonis:

 Peale seda olime oodatud Merliisi ja Jeffi juurde vähke sööma. Nii tore oli, et meie kodumaa ja kohalikud sõbrad tutvusid omavahel. Ilm oli korraga nii kuumaks läinud, et istusime kogu pärastlõuna aias ja nautisime maailma parimat (!) toitu.

Nädalavahetus oli meeletult aktiivne ja seega otsustasime esmaspäeval ekstra rahulikult võtta. Päevitasime aias ja nautisime head toitu. Kaspar käis kogu nädala vältel pisut teise graafiku alusel tööl nii, et ta oli juba kell 16 vaba ja ühines meiega. Nädal sisaldas suurel määral rasvast ja head kohalikku toitu, trenne, päevitamist, kõvasti poodlemist ja hea seltskonna nautimist. Jutustasime Maretiga kõik tähtsad ja vähemtähtsad asjad ära ja seda oli nii mõnus üle 7 kuu jälle teha! Nii hea oli lihtsalt koos olla.

Koduaia tšill:

Trennimutid:

 Kohustuslik söök USA-s:

Tuur Kaspari kontoris:

Mareti ammune unistus täitus:

Imeline hiinakas!

Vaesed mehed on juba minestuse äärel poodides tuiamisest:

Siinkohal ütleb Jaagu nägu kõik - aitab poodidest!

 Maailma parimad kaneelirullid!

Vaablid veetsid meil kokku 7 päeva ja järgmise neljapäeva õhtuks olid meil kõigil kohvrid pakitud. Nimelt otsustasime juba mitu nädalat varem, et teeme ühise reisi nende puhkuse lõpetuseks. Nii tellisimegi uberi ja sõit lennujaama poole võis neljapäeva õhtul alata.

Maile