Sünnipäev

Täna on mu kalli vanaema 91. sünnipäev. Me ei saa seda sünnipäeva enam koos temaga tähistada. Vanaema oli 90-aastane, kui ta 11. jaanuari kargel talvepäeval tegi omale tassi kuuma teed, jõi seda oma lemmikust maasikatega kruusist, istus oma lemmikusse tugitooli kööginurgas ja jäi rahulikult tukkuma, nii nagu ta seda alati oli teinud. Ja nii ta jäigi, rahulikult tukkuma. 

Alates sellest hetkest oli raske olla. Tühjus. Vanaema on mu elus niivõrd suurt ja kandvat rolli mänginud, et seda polegi võimalik sõnadega edasi anda. Ta oli, on ja jääb mu lemmikinimeseks maailmas ja seda ei muuda miski. Olen õnnelik inimene, sest mul oli veel 33-aastasena imeline vanaema ja mulle jäävad alatiseks mälestused temast. Mulle meeldib mõelda, et ta on nüüd koos vanaisaga, kellega nad olid terve elu abielus. Vanaema ütles mulle alati, et olen tema moodi oma olemuselt. Kuna mu vanaema oli universumi kõige lahkem inimene, siis ma ei tahtnudki sellele väitele vastu vaielda.... lihtsalt tore on mõelda, et selline inimene nägi minus ennast.

Olime õega justkui mitu aastat juba selleks "uudiseks" valmistunud, sest vanus oli juba kõrge ja ühel hetkel sa lihtsalt pead selle uudise saama. Reaalsus on muidugi midagi muud ja selleks valmistuda pole võimalik.

Kui me olime õega väikesed tirtsud, siis vanaema andis meile igal pühapäeval mõlemale 5-krooni. See oli meie nädala taskuraha ja võisime sellega teha, mida hing ihkab. Tavaliselt ostsime maiustusi või kogusime millegi suurema jaoks. Mäletan, et mingil hetkel oli mul välja vaadatud hiiglaslik värviraamat ja teadsin, et selle kogumiseks läheb 5 nädalat aega. See oli üks raske kogumine, aga värviraamatu ma sain.

Seitsmendal jaanuaril, pühapäeval, sõitsime Marisega mõneks tunniks maale. Istusime vanaemaga ühise laua ääres, sõime lõunat. Jutustasime, naersime, jõime kohvi ja lihtsalt olime. Kui hakkasime riidesse panema, siis vanaema tuli meid uksele saatma - nii, nagu ta seda alati tegi ja andis meile 5 eurot. Ilmselgelt ta ei anna enam ammu meile mingisugust "taskuraha", aga sel korral ta lihtsalt tahtis anda meile selle raha. See oli viimane kord, kui me vanaemaga ühe laua taga istusime ja ta rõõmsalt meile uksepakul lehvitas. Hoiame Marisega neid rahatähti endale talismaniks nüüd igavesti alles. 

Tänane päev algas nuttes, sest tuhat emotsiooni tuhises läbi pea. Tegelikkuses on täna rõõmus päev, täna on sünnipäev. Oleme vanaema sünnipäeva alati toredasti tähistanud ja see on alati olnud väga tore päev. Süütasin talle sünnipäevaküünla ja mõtlen vaid toredaid mõtteid temast. 

Olgu täna kõigil tore päev ja mõelge rõõmsaid mõtteid :)