Matkasellid

Käisime pühapäeval Kaspariga rahvuspargis matkal. Oleme jõudnud Floridas päris mitmesse rahvusparki, aga nagu ikka, siis see, mis on kõige lähemal kodule, jääb ikka viimaseks avastuseks. Ehk siis park asub meie kodulinna vahetus läheduses, aga jõudsime alles nüüd sinna. No parem hilja kui mitte kunagi.

Panime trenniriided selga, pakkisime einevõileivad ja külmad veed külmkapi-seljakotiga kaasa ning asusime teele. Enne rajale minekut piserdasime end päikesespreiga üle ja olime (vist) 769-kraadiseks kuumuseks valmis. Rahvuspark on ise selline kitsukene, kus ühel pool laiub rand ja teisel pool kanal ja sinna keskele jääb pikk kitsas mets liivarajaga. 

Veetase oli kanalis väga madal ja seetõttu saime pildistada ka mangroovi. Tavaliselt on need hiiglaslikud juured vee all.

Mangroovi juurtel siblisid ringi väikesed krabipojad. Selline juurterägastik pakub neile varju vaenlaste eest senikaua kuni nad suureks kasvavad. Mangroovi juurestikku kutsutakse ka "nursery-ks" ehk siis lastehoiuks just seetõttu, et väikesed krabid, kalad jms leiavad nende juurte vahel varju ja saavad ohutult suureks kasvada.

Ühel pool matkarada laius kanal, millel inimesed sõitsid paatidega, kanuudega, sup-lauaga jne. Avastasime seal ka sellise toreda laenutuspunkti, kus kõike eelnevat saab rentida. Midagi siis järgmiseks korraks.

Pool maad on läbitud ja paras aeg piknikutekk laiali laotada ja lõunat pidada. Tagasi auto juurde jõudes ei olnud meie riietel kuiva kohta, väljas oli ametlikult kuumem kui töötavas ahjus. Me ise oleme kuumaga üsna harjunud ja seetõttu nautisime matka väga. Hiljem koju jõudes jõime muidugi suuremas koguses elektrolüütitega varustatud vett ära.

Pärast matka oli kehas selline mõnus rammestus. Iga kord kui tuleme matkalt koju mõtleme sama asja: miks me seda küll tihedamalt ette ei võta?!