Kakerdaja

Eile hommikul oli 4:30 äratuskell ja tegutseda tuli kiirelt. Kõik oli välja arvestatud ja niisama uimerdamiseks vaba ruumi ei jätkunud. Kaspar oli õhtul termose ja seljakoti köögikapile valmis pannud. Tema ülesanne oli kuum kohv kaasa keeta ja seljakott pakkida. Minu ülesanne oli end riidesse ja autosse saada 15-minutiga. Kauaaegne lugeja juba teab, et ma pole hommikuinimene ja enese valmispanek on enam-vähem maksimum, mis ma üldse suudan varajasel hommikutunnil endast välja pigistada. Sellisteks ekstreemsusteks, nagu eilne hommik, pean alati põhjalikumalt valmistuma. Laotasin riided juba õhtul toolile valmis ja mõtlesin oma hommikused liigutused läbi, et kõik sujuks. Viimasel hetkel suutsin veel lisakäigugi sisse lükata ja pistsin paar banaani ka seljakotti.

Hiirvaiksest majast välja astudes oli õues veelgi vaiksem. Koer magas kuudis ja venitas end väga uimaselt ja pikaldaselt meie poole. Ta ei saanud üldse aru, kuhu me pilkases pimeduses end sätime. Käivitasime auto ja asusime teele. Umbes poole tunni möödudes olime kohal. Olime plaaninud päikesetõusu minna Kakerdaja rabasse vaatama. Kõik oli välja arvestatud, et päike tõuseb meie poolel matkal keset raba. Tõmbasime joped selga ja asusime teele, sest termomeeter näitas kõigest 12 kraadi. Mets oli hiirvaikne ja väljas alles pime. Üks ainuke õnnetu silt raja alguses näitas: LOODUSRADA ja sinna me suundusimegi. Iga puu naksumist ja kriuksumist oli kuulda, mets oli nii rahulik ja natuke isegi jube.

Olime umbes 15 minutit kõndinud kui mulle tundus, et midagi nagu pole õige. Kui kaua peab keset metsa kõndima, et rabani jõuda? Käisime seal viimati 2-3 aastat tagasi ja nagu ei mäletanud ka enam päris täpselt. Kaspar arvas, et kõnnime ikka edasi ja küllap varsti rabani jõuame. Ta pakkus välja, et võib aja viitmiseks ühe õudusjutu rääkida – pimedas metsas. Olgu öeldud, et mul on väga tundlik närvikava, aga õudusjuttu tahtsin ka ikka kuulda. Kaspar rääkis oma jutu ära, mis oli päris jube, aga rabani me ikka veel polnud jõudnud. Hoopis jõudsime ühe järveni ja väljas hakkas juba järjest valgemaks minema. Olime umbes pool tundi kõndinud ja mul oli kindel veendumus, et oleme eksinud. Ebareaalne, et rabasse jõudmiseks peaks eelnevalt pool tundi matkama. Kõndsime aga edasi ja lõpuks ometi tervitas meid esimene loodusraja kaart ja oh seda üllatust! Me olime rabast täpselt pool tundi kaugemale kõndinud ja omadega totaalselt keset metsa! Andsime aga jalgadele korralikult valu ja jõudsime tiiruga auto juurde tagasi, kus aga puudusid igasugused juhised, kuidas rabasse pääseda. Püüdsime oma mõistuseraasukesed siiski ühiselt töösse rakendada ja asusime mööda tõkkepuu tagant paistvat rada minema. Umbes nelja minuti möödudes tuili nähtavale ka kaart, mis kinnitas, et kohe jõuame rabasse ja ennäe imet - jõudsimegi rabasse! Ja just sellel momendil tõusis päike. Tardusime mõlemad. Jäädvustasime mõned pildid, istusime laudteele maha, kallasime kohvi välja ja kuulasime vaikust. Täiesti imeline hommik ja igati väärt ülivarajast ärkamist.

Maile