Möödunud päevadest

Eelmisel nädalal läksin esimest korda sel aastal Tartusse. Oh, Tartu! Küll oli hea ja kodune tunne.  Olen endiselt ülim Tartu fänn ja ma arvan, et see vaimustus ei tuhmugi iialgi ära. Ja kas peakski?

Tartu ❤❤❤

Meie Klubi naistekas

See on asi, mida ma igatsen väga - istud kell 10 hommikul ühe sõbranna juures rõdul ja korraga sõidab järgmine oma rattaga sinna ja juttu jätkub kauemaks..

Hommikusöök Jana juures

Kerttu viimane vallalise õhtu:

Laupäeval käisime sõprade pulmas. Maru maaliline sõit oli Võrumaa metsade vahel. Olin eelneval öösel halvasti maganud, sest ärevus oli suur. Viimane pulm, kus käisin oli mu enda oma ja sellest on juba üle kahe aasta möödas.

Kui kihutasime Võru poole, siis oli taevas üsna kurjakuulutavaid pilvi täis. Mõtlesin, et vihm on küll viimane asi, mida pruudi närvikava sel tähtsal päeval vajab. Õnneks ühtegi vihmapiiska ei tulnud ja selles osas said pruudi närvid säästetud.

Ma tavaliselt avalikus kohas ei nuta kunagi, pigem hoian end tagasi ja loputan pisarakanaleid kodus omaette. Kirikus laulatusel lasin aga kõik kanalid valla ja korralikult. Kiriklikus laulatuses on kohe midagi nii liigutavat, et iga rakk su kehas saab ära liigutatud. Kirik oli keskmisest väiksem, keset puid ja ilusat loodust, väga helge ja valge.

Kui hakkasime kirikuväravast pulmarongiga välja sõitma, siis kohe peeti pulmaauto kinni ja tehti väravaid. Nagu ikka pidi pruutpaar kartuleid koorima, hakklihamasina kokku panema ja puid raiuma. Mu lemmikosa väravatest oli see, kui pulmaisa tänas väravategijaid ja ütles, et ega pruutpaar ka tänuga võlgu ei jää ja võttis neile pisut kehakinnitust ja keelekastet kaasa. Lisaks pidavat olema suurim au kui kingitud kraami kohe proovitakse. Pulmaisa oli sealjuures väga abivalmis ja võttis kotist leivaviilu, pigistas sellele erilise mõnuga kanget Põltsamaa sinepit peale ja korkis lahti viinapudeli. Peale mehist ampsu võileivast ja lonksu viinast hakkasid väravategijatel silmad korralikult vett jooksma. Mul jooksid judinad üle selja juba pealt vaadates.

Kauneid detaile pulmast:

Nimesildiks oli väike maitsev šokolaad:

Pulmajärgne hommik

Pidu peeti hommikuni nagu ühele korralikule pulmale kohane ja Eesti ilm ei vednaud siikohal kordagi alt. Järgmisel päeval hakkasime kodupoole sõitma. Maale jõudes selgus, et meie koer Pepe on kadunud. Tundus, et ta on aia alt läbi pugenud. Kogu meeleolu langes hoobilt ja pulmamelust jäi alles mälestus, mis asendus murega. Võtsime Kaspariga rattad ja läksime koera otsima, kuid tulutult. Nüüd ongi olukord selline, et kõik pereliikmed on igapäevaselt koera käinud otsimas, kuid edutult. Kõikvõimalikesse kohtadesse on teatatud, et Pepe on kadunud ja kindlasti tuleb säilitada positiivne meel. Mine tea, ehk on lugejate seas Järvamaa elanikke, kes juhuslikult näevad meie Pepet kuskil hulkumas – olen igasuguse info eest väga tänulik!

Maile