Tervitused!
30.10.2016
Minu päev jõudis nüüd õhtusse ning võtan taaskord südame asjaks tänased toimetused teile kirja panna. Hommikusöögiks ei viitsinud pliiti kurjaks ajada ning maiustasin hoopis ühe jogurtiga. Lisaks veel üks suur mahlane õun, mis teeb kahjuks kodusele õunale silmad ette. Ei tea kas asi GMO-s või ongi siin paremad õunad? Kell lähenes üheksale ning hakkasin alla tulema. Sellele eelnes muidugi korralik kreemitamine, sest mu valge nahk UV-d tagasi ei peegelda vaid võtab kõik endasse. Õhtuks õppisin, et ühest kihist ei piisa ja tulemusi on ka ühe pildi pealt näha.
Kell 9:10 võeti mind kodust peale ja algas sõit minu esimesele ameerika jalgpallile. Sinna jõudes suundusime telkide alale, mis sarnaneb meie tavaliste jaanipäevadega – inimesed söövad, joovad, räägivad ja ootavad midagi. Süüa sai tasuta ja mina võtsin selle eest 2 sõõrikut ja ühe vee. Veel oli menüüs praevorstid, praekartulid ja munapuder, kuid kuna olin uues olukorras, siis polnud ka väga isu. Pool tundi enne mängu algust suundusime staadionile. Ma pole elu sees nii suurel areenil käinud. Staadion mahutab 40 000 inimest, kuid kuna mäng oli täna algusega kell 11, siis oli ka vähem kaasaelajaid. Mängude kellaaeg sõltub sellest, kes mängivad ja kas kantakse telekast üle. Kuna tugevamad meeskonnad mängivad õhtul, siis oli ülekandeajaks 11 sellel mängul. Sain mängu päris selgeks ja tundus isegi päris huvitav. Kogu see melu tribüünidel ja inimeste kaasaelamine oli minu jaoks midagi uut. Inimesed lihtsalt karjusid ja sõimasid mängijaid ja kohtunikke, kuid elasid kaasa nagu üks. Minagi tegin vahepeal tagasihoidliku käteplaksu, kui väljakul midagi head toimus.
Poolajaks tundsin, et hakkan kuumuse käes ära sulama ning otsustasin minna juua otsima. Muidu käisid müüjad ka vahekäikudes, aga poolajal neid ei näinud. Jõudsin siis esimese müüjani ning küsisin vett. Üllatuseks ütles, et üks pudel on $4, kuid sellel hetkel oleksin ka kümnega nõus olnud. Õnneks oli töökaaslane mulle nokamütsi kaasa võtnud ning päike päris ära ei pistnud. Ja kuna mul puuduvad päikeseprillid, siis nokk andis võimaluse mängu segamatult jälgida. Kolmas boonus oli veel see, et nägu ei põlenud ära. Vähemalt see osa, mis noka all varjus oli, kuid huuled ja lõug said oma ausa osa päikesest. Nüüd määrin koguaeg kreemi ja huulepalsamit. Õnneks on käepärast Turkish Airlines’i poolt antud huulepalsam, mis oli pikal lennul öökotis. Ei tea kas olen sellest rääkinud, kuid seal oli veel silmakate, kõrvatropid, sokid, sussid ja hambapesu komplekt. Sussid on ka praegu kasutuses.
Mäng kesti kokku 3,5h ja koju jõudsin pool neli. Viskasin ujukad jalga ja suundusin basseini äärde. Tegin ühe tiiru ning istusin madalas vees asuvas lebotoolis ja kuivasin päikese käes. Vanematele sai skype vahendusel head ööd soovida ning võtsin ette suure töö – söögitegemine. Lõpuks jõudsin siis makaronide ja hakkliha juurde ning enne kui aru sain, oli peekon pannil särisemas. Mõtlesin, et hakin natukene maitseks. Lisatud küüslauk ja hakkliha oligi pool tehtud. Kui makaronidega kokku segasin, siis sain aru, et söön seda toitu selle kuu lõpuni. Hakkisin tomatit ja tegin hapukoore paki lahti. Süda tagus ja mõtlesin, et kui see nüüd ei maitse selliselt nagu kodus, siis ei ela ma seda üle. Vaatasin kehtivuskuupäeva pakendil ja see oli jaanuar 2017. Kõik mu unistused olid ühe hetkega purustatud. Mis seal ikka, segasin paki läbi ning tegin ettevaatliku maitsmise. Tulemuseks oli selline naeratus, mis tuletas valusalt meelde päikesepõletust suu ümber. See on ikkagi võimalik, et hapukoor on hapukoore maitsega! Kuhjasin siis koore taldrikule ja kahe minutiga oli pidulik õhtusöök lõppenud. Seisin probleemi ees, sest mul polnud pannil olevaid järgmisi toidukordasid kuhugi ladustada. Panin linnariided selga ja jalutasin poodi säilituskarpe otsima. Missioon sai täidetud ja maandusin voodisse filmi vaatama.
Minu poolt siis selline päev. Kui leiate aega, siis kirjutage ja joonistage. Muideks, meie aadress on järgmine:
3000 Sage Rd. Apt. 1362
Houston, Texas 77056
United States
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar