Aga mida Kaspar teeb?

Hetkel pakin kohvrit, et homme, 20. juulil, Eesti lennukile astuda. Kolm ja pool nädalat olen saanud poissmehe elu nautida ja nüüd ongi aeg püksid naise jalga tagasi anda. Tegelikult on nii, et kui Maile kolmapäeva õhtul ära sõitis, siis mina lendasin juba sama nädala reedel kliendi juurde New Jersey osariigis. 

Klient ise tegeleb eralennukite haldamisega ning vahendab rikaste inimeste lennukeid eralendudeks vähem rikastele inimestele. Tegutsevad nad Teterboro lennujaamas ning seal ma ka järgnevad kaks nädalat veetsin.

Laupäev möödus tööd tehes ja nõnda ka pühapäev, 1. juuli, mis oli ühtlasi ka minu sünnipäev. Kuna ma nagunii oma sünnipäevast suurt lugu ei pea, siis polnud mul ka töötegemise vastu midagi. Tore oli see, et samal päeval oli ka ühel kliendi töölistest sünnipäev ning pakuti ka sünnipäevatorti. Pühapäeval tõmbasin otsad kokku natukene varem ning kella nelja paiku olingi juba Manhattani poole teel. 

 New Jersey ja New Yorki asetus:

Oligi plaanis sünnipäeva puhul New Yorki külastada, sest olen kaua eemal olnud ning igatsesin juba ammu tagasi. Minu hotellist Central Parki oli umbes poole tunni tee, kuid kehvad liiklusolud venitasid reisi poole pikemaks. 

Osadel teedel tuleb ka rahakotti kergendada:

Tiirutasin autoga pargi ümber ja sees, ning lõpuks keerasin otsa ringi ja põrutasin kuni Wall Street’i pullini, mis tegelikult asub hoopis Broadway tänaval.

Internetist paar pilti näitamaks Central Parki suurust, keset Manhattanit:

Manhattanil:

Kuna parkimine maksab igal pool pargi ääres kaks sõrme ja pool kõrva, siis ei jõudnudki jalga autost välja tõsta. Suundusin tagasi hotelli juurde, et sünnipäeva puhul endale restoranieinet välja käristada. Nõnda leidsingi end ühes maailma kuumimas restoranis - McDonald’s. Tööreisidega ongi kõige suurem mure alati õhtusöök. Kui on rohkem aega, siis käin mõnes kenamas restoranis sest kõik kulud kaetakse. Mõte on ju hea, kuid enamasti ei jaksa õhtusöögile tund aega kulutada ning valin mõne kiirema variandi. Seekord oli lihtsalt mäkiburgeri isu.

Kolmapäev, 4.juuli, oli Ameerikas iseseisvuspüha ja mõistagi sellel päeva tööd ei tehtud. Mul olid hoopis muud plaanid ja sõitsin linnast välja. Nimelt kutsus mind üks teine klient enda perega suurt püha tähistama. Tegemist oli juustuvabriku Pedroga, kes märtsi alguses mulle New Jersey latiinobaare tutvustas. Jõudsin siis kohale ja mind oli tervitamas umbes 20 inimest. Päev möödus võrkpalli ja korvpalli mängides, ning omal kohal oli ka rikkalik söögilaud. Korvpalli mängides tegin sõrmele nõnda haiget, et see lausa lillaks värvus. Õhtu lõppes suure ilutulestiku saatel, olenemata sellest, et selles osariigis on need keelatud. Asjaarmastajad olid eelmisel päeval sõitnud kokku kuus tundi, et kõrval osariigist keelatud tarvikuid hankida.

Reis pidi esialgu kestma vaid nädala ning neljapäeval pidin check-in’i reedesele lennule ära tegema. Tavaliselt tuleb teade, et 24 tundi on lennuni aega ning nüüd saab vajalikud toimingud ära teha. Ometi seda teadet ei tulnud ning asusin asja uurima. Suureks õnnetuseks avastasin, et olin tagasilennu broneerinud järgmise nädala reede peale – vandesõnad! Alustasin siis piletite muutmist ning kuna soovitud lennuni oli jäänud vähem kui üks päev, siis olid järgmise päeva piletite hinnad laest läbi katusele läinud. Lisaks kõrgele hinnale tuleb tasuda ka veel $200 muutmistasu. Tegin need toimingud ära ning lõpetasin päeva.

Reedel pidin lõunal lahkuma ning minu seljatagune täitus inimestega. Nad ei tahtnud üldse, et ma lahkuksin, kuna kartsid, et nad ei saa ilma minuta hakkama. Seetõttu tegid nad ettepaneku, et ma jääksin neid veel üheks nädalaks toetama. Algselt olin sellele kategooriliselt vastu, kuid siis hakkasid häält tegema ka ettevõtte tegevjuht ning tagatipuks ka omanik. Kuna kodus polnud mind keegi ootamas siis otsustasin nende palvele vastu tulla ning asusin jälle oma lennupiletit muutma. Klient pikendas mu hotelli ning rendiautot ja olingi valmis veel üheks nädalaks kodus eemal olema. Üks probleem siiski jäi – riided. Pakkisin ju vaid nädalaks. Õnneks on Ameerikas iga nurga peal pesumajad ning pühapäeval ühte neist ka külastasin.

Tegelikult oli täitsa tore, et sinna jäin, sest nüüd oli mul terve nädalavahetus vaba ja sain tagasi Manhattanile minna. Kaalusin bussiga liiklemist, kuid otsustasin seekord internetist parkimiskoha välja vaadata ja läksin hoopis autoga. Parkimist sai internetis broneerida ning leidsin pargi ääres viienda avenüü lähedalt ideaalse parkimiskoha. Kuue tunni eest küsiti vaid $16 ning tegin juba internetis makse ja broneeringu ära. Sõitma hakates selgus, et olin teinud kerge vea ja vaadanud kaarti valepidi. Parkimiskoht, mida arvasin olevat pargi lõunapoolses otsas, oli tegelikult põhja pool. Linnaosaks, kuhu pidin nüüd oma auto jätma, osutus Harlem. See pole kõige turvalisem kant, kuid õnneks oli päike väljas ja park üsna lähedal. Kõndisin terve pargi läbi ja tund aega hiljem olingi viienda avenüü poodide ees. Kõndisin läbi Rockefelleri keskuse, et jõuda Times Square’ile. Seal juba kolmas kord ning enam erilist emotsiooni ei tekitanud. 

Central Park:

Times Square:

Sõin kõrvaltänavas lõunat ning vaatasin Rockefelleri keskuse ees suure rahvamassiga jalka poolfinaali. 

Nüüd olin väsinud ja lõpetuseks sõitsin taksoga tagasi auto juurde ning sealt edasi hotelli.

Järgmisel nädalal viisid kliendi juhtivtöötajad mind välja sööma. Kohaks oli valitud restoran, mis oli justkui filmist. Manhattanist otse üle Hudsoni jõe, kalda ääres. Kogu linn oli justkui peopesal. Pilt Internetist:

Tegin ka ise pilti:

Enne lahkumist tehti mulle ka ettevõttes ekskursiooni kus sain näha palju eralennukeid ning mitmessegi ka sisse astuda:

Kuna New York kannatas kogu selle aja kuumalaine all, siis tundus kõik kuidagi palju kodusem. Samal ajal oli aga Houstonis suur vihmasadu, mis kestis sisuliselt kogu aja kui ma eemal viibisin. Vihma sadas nii palju, et meie kortermaja esimene korrus oli jälle üle ujutatud ning parandustööd kestavad JÄLLE kolm kuud. See tähendab, et kogu selle aja on jõusaal suletud ja trenni tuleb teha tänaval. Tollel hetkel polnud mul sellest midagi, sest hommikuti sai hotelli jõusaal kasutada. Nüüd kodus tagasi olles käin õues jooksmas. Kuna muul ajal on liiga palav, siis ärkan hommikul varem ja enne päikesetõusu asun oma jooksuringile. Ka sellel ajal on juba 30-kraadi sooja, seega igatsus jõusaali järele on jälle suur.

Nüüd jäänud üks hommikujooks vastu pidada ning olengi juba viieks nädalaks kodumaad väisamas. Tean, et kogu suvi on ka Eestis ülimalt hea ilm olnud ning loodan, et saan ka ise sellest osa.

Trehvame Eestis!

Kaspar