Käsperid USA-s: Vanaema

Olen teile kirjutanud meie vanaisast. Eile oli vanavanemate päev ja on paslik teenitud tähelepanu jagada ka vanaemale, kes on täiesti ainulaadne!

Veetsime lõviosa oma lapsepõlvest maal vanaema-vanaisa juures. Ükskõik, millal sa maale läksid- uks oli lahti ehk siis vanaema oli ALATI kodus. Ma ei mäleta mitte ainsamatki korda, kus teda poleks kodus olnud. Vanaisa oli jahimees ja seetõttu tuli ikka ette, et ta oli tundide viisi metsas või viivuks poes või muid asju ajamas, aga vanaema oli alati kodus. Nad olid vanaisaga nagu paarisrakend ja talu oli justkui kindlus, kus tuli oli alati pliidi all, söök oli alati olemas ja tuba soe. Mingit luksust polnud, talumaja nagi iga teinegi, kus porised kummikud võeti vaid telekatuppa sisenedes jalast ja puhvaika riputati köögiseinal oleva suure roostes naela otsa rippuma kui toimetused tehtud. Aga ometi see polnud talumaja nagu iga teine, see oli kodu.

Laupäeva hommikuti kell 10 algas Maahommik ja sellel ajal tegi vanaema alati kartulisuppi. Väike vanaema seises pliidi ees ja liigutas hiiglaslikku kulpi täiesti üüratu suurusega potis. Hoolimata sellest, et laupäeva hommikul ärkas majas neli inimest, kogunes lõunalauda alati juba rohkem rahvast. Kõik sõid alati koos hoolimata sellest, et laua ääres polnud piisavalt kohtigi. Täiskasvanud istusid laua ääres ja meie, lapsed, sinna kuhu mahtus. Alati hoolitses vanaema selle eest, et nii minu kui Marise taldrikus oleksid kartulid kooritud ja kõik valmis. Peaasi, et lapsed saaksid. Ise võttis ta viimasena ja sõi sageli üldse püsti pliidi najal, et teised laua äärde saaksid istuda.

Magustoit polnud lapsepõlves mingi tavapärane asi. Kausid polnud komme täis ja puuviljadest võisid und näha, kuid vanaema käest sai eranditult alati kommi- ole vaid mees ja küsi. Pood asub 4km kaugusel, aga temal on alati midagi magusat. Ma imestan tänaseni, kuidas see võimalik on.

Kui vanaisa oli see, kes jagas käsud kätte, mis töid on vaja teha, siis vanaema vastupidiselt vaatas alati kuidas saaks lapsi (mind ja Marist) aidata. Ta proovis alati nii, et me peaksime vähem tegema ja olgugi, et vanaisa ilmselgelt sellest aru sai, siis ta ei öelnud kunagi midagi. Põhiline, et me olime töö juures ja tegime mingi osa sellest ära nagu ette nähtud.

Kui tallist oli kosta suuremat sorti kisa, siis oli teada, et vanaema lüpsab ja nuhtleb samal ajal oma lehma, kes tõenäoliselt sabaga vehib või hoiab oma jalgu kuidagi valesti. See kisa tähendas minu ja Marise jaoks vaid üht – tuleb oma kassid üles otsida (meil oli kummalgi oma valge kass) ja need ruttu talli vedada ja neile suure anumaga sooja piima ette valada. Kassid olid paksud nagu rullid ja elasid sulaselge kohvikoore peal.

Kui vanaisa oli karmi sõnaga mees, kelle üksainus sõna oli nii suureks seaduseks, et kellelgi ei tulnud mõttessegi midagi kauplema hakata, siis vanaemaga sai seevastu alati läbirääkimisi pidada. Mäletan üht suuremat sorti läbirääkimist, kus meil Marisega oli tulnud järjekorde suurepärane idee, et meil on tingimata vaja suurte nugadega metsast toodud “sitaseeni” hakkida. Meie läbirääkimised olid edulised ja vanaema vedas suure vana pingi otse köögiakna alla ja andis meile kaks suurt nuga, millega me siis hekseldasime neid seeni nii, et sodi lendas kahte lehte. Täna mõtlen kerge õudusega sellele, aga iialgi ühtegi õnnetust ei juhtunud.

Vanaema on kõige suurema südamega inimene, keda tean. Tema ja vanaisa 50-aastane abielu ja kodusoojus on mulle suureks eeskujuks ja need on ikka väga suured kingad, kuhu astuda. Unistame Marisega ikka aeg-ajalt, et kui saaks kasvõi ühe päevagi minna ajas tagasi ja astuda maal taluuksest sisse nii, et laua taga istub vanaisa ja pliidi ääres toimetab vanaema- täpselt nagu vanasti. Oleme ikka väga õnnelikud inimesed õega, et meil on olnud selline vanaisa ja on veel suureks õnneks tänaselgi päeval – vanaema.

Eile oli vanavanemate päev ja veetsime selle ja tegelikult terve nädalavahetuse kvaliteetselt oma vanaemaga.

Hugo tegi naistele laupäeval pannkooke: