Kuidas 2018 eesmärgid täitusid?

Kõik, kes mind tunnevad on hästi kursis sellega, et püstitan endale iga aasta alguses eesmärke. Nii tegin ka eelmise aasta alguses ja nüüd on paras aeg tulemustega tõtt vaadata. 

Minu jaoks on eesmärkide püstitamine alati midagi sellist, mille nimel peab pingutama. Loomulikult võivad kõik inimesed just endale sobilikke eesmärke seada (ka neid, mille nimel ekstra pingutama ei pea), aga minu jaoks pole sellel mõtet. Eesmärk on midagi, mille poole püüelda. Midagi, mille suunas end arendada. Aasta on pikk aeg ja ma oleks väga kurb (ja ilmselt šokeeritud) kui avastaksin terve aasta möödudes, et ma pole midagi uut juurde õppinud või edasi arenenud. Kohapeal tammumine tundub minu jaoks raiskamine ja tekitab õudust. Inimene peab arenema ja õppima ja selle nimel on mõõdukas pingutamine vajalik. Ükski suur asi ei juhtu niisama, kogemata (ma ei mõtle siinkohal lotovõite või midagi muud juhuslikku). Kui sa tahad midagi saavutada, siis tuleb selle nimel tööd teha ja see on täiesti loomulik.

“Kui sa külvad maisi, siis on ootuspärane, et sa saad saagiks maisi. Kui sa ei külva midagi, siis on ootuspärane, et saaki mullast ei virgu, sest mitte midagi pole sinna külvatud.”- Dave Ramsey

Eelmise aasta alguses seadsin endale kolm eesmärki:

1.      Avaldada teadusartikkel

2.      Liikuda rohkem- täpsemalt 2600km aastas

3.      Reisida Kaspariga ja nautida elu

Esimese eesmärgi saavutamine võttis minust kõige rohkem. Pikk jutt lühidalt – juunis olin olukorras, kus tahtsin kõigest kooliga seonduvast välja astuda. Olin näoli mudas. Olin kohas, kus ma pole iial varem olnud. Möödunud kevad oli mitmes plaanis meie peres väga keeruline aeg ja tagasi vaadates tundub, et nutsin sellel ajal iga päev, puudus igasugune motivatsioon jätkata. Ühel jalutuskäigul ütlesin Kasparile, et ma ei suuda enam kooliga jätkata, mul puudub jõud, motivatsiooni pole enam millestki ammutada. Ilmselgelt oli ka Kaspar sellest teekonnast väsinud ning toetas mu otsust. Plaan oli Eestisse minna ja kooliga lõpparve teha.

Esimesel päeval Eestis olles tuli mulle telefonikõne, mis muutis kõik. Olin ajavahest alles segane ja esimesel päeval Kaspari õe juures külas kui korraga tuli kõne mu juhendajalt, kes lausa säras telefoni otsas – mu artikkel on vastu võetud ja avaldatakse. Minu artikkel avaldatakse?! On väga raske kirjeldada seda tunnet, mis mind tollel hetkel valdas. Olin selle hetke nimel viimased 4 aastat tööd teinud ja nüüdseks valmis loobuma. See ajastus oli nii filmilik, et sellele on täiesti fantastiline tagasi mõelda.

Artikli avaldamine andis mulle meeletu motivatsioonipuhangu edasi tegutseda ja jätkata oma teekonda. Ees ootas veel ühe – VIIMASE  artikli kirjutamine + avaldamine (mida ma polnud veel alustanudki) ja mul oli motivatsiooni seda teha.

Esimene eesmärk sai 100% täidetud. Selle hind oli minu jaoks äärmiselt kõrge, aga see sai tehtud!

Teine eesmärk oli liikuda rohkem. Aastal 2017 läbisin kokku 2450,56 km (keskmiselt 47 km nädalas; 6,7km päevas). Aastal 2018 oli eesmärk läbida kokku 2600 km ehk 50 km nädalas ja u 7 km päevas. Tegelikkuses läbisin kokku 2554,14 km ehk siis eesmärgist jäi puudu 45,86km (umbes ühe nädala jagu liikumist). See eesmärk ei saanud täidetud ja ega siin polegi muud kui iseenda laiskust süüdistada, sest mis see muu ikka on olnud.

Ma ei ela selleks, et liikuda. Ma pole mingi trennihunt. Mulle meeldib liikuda, mulle meeldib joosta, aga “vabatahtlikult” ma seda vaevalt nii palju kordi nädalas teeksin. Kahjuks on mind “õnnistatud” geenidega, et ainuüksi koogi vaatamisest maanduvad selle kalorid mu puusadele. Loomu poolest olen ma meeletult suur magusasõber ja kui keegi väidab, et magusasõltuvust saab endalt nö ära treenida, siis ma ei usu seda. Ma olen ja jään suurimaks magusasõbraks. Küll aga püüan end muidugi teadlikult ohjata ja teen nö magusavabasid perioode, sest suhkrusõltuvus on küll täiesti reaalne asi, mida saab nö vähemaks treenida. Seega, ma treenin, et näha hea välja, aga ka, et tunda end hästi. Peale trenni ma olen alati parem inimene- tuju on hea ja meel on rõõmus. See trenni jõudmine on 99% kordadest see kõige raskem osa, aga hea lugeda, sa tead seda ilmselt isegi.

Lisaks meeldib mulle, et see “10 000 sammu päevas” lause on mulle viimasel kahe aastaga kuklasse nagu kleebitud. Harjumusel on meeletu jõud ja kui pikka aega ajada oma rida, siis see harjub nii sisse, et ka trennivabadel päevadel tahan ma lisaks iikuda, et oma sammud täis teha.

Väga piinlik ja kurb, et ma ei suutnud oma eesmärki täita, püüan järgmisel aastal rohkem pingutada.

Kolmas ja viimane eesmärk oli reisida ja elu nautida. 

See oli kõige meeldivam eesmärk minu jaoks. Ma armastan reisimist! 2018 aasta jooksul käisime puhkuse raames  San-Antonios, Washingtonis, Eestis, Rootsis (mina), Lätis (Kaspar), Kreekas (mina), San Diegos Californias, Bahamal  ja lausa kolmel korral New Yorkis. Seda on ühe aasta jooksul rohkem kui küll. Tunnen, et oleme viimasel kahe aasta jooksul meeletult palju reisinud. Reisimine on olnud meie kirg ja oh, kus me oleme seda alles teinud! See tundub tagasi vaadates lausa uskumatuna. 

Ma jumaldan Kaspariga koos reisimist! Tal on oskus muuta kogu protsess mängleva kergusega hästi kergeks kulgemiseks -transpordile on mõeldud, majutusega on korras, lõunasöögikohad on valitud ja välja pakutud hetkel kui tunnen, et kõht läheb tühjaks. Kahekesti reisides on muidugi selles osas äärmiselt lihtne, et me tunneme üksteise vajadusi hästi ja seetõttu ei teki kunagi küsimusi teemades- millal me sööme? Kas/millal kohvipausi teeme? Vms. Oleme palju reisinud ja kõik need asjad on nii sujuvalt välja kujunenud. Mäletan, et järjekordsel New Yorki reisil olles mul samm aeglustus ja Kaspar vaatas kella ja ütles momentaalselt: “Su aku saab tühjaks, muidugi, meil on ju kohvipausi aeg ammu käes!” See oli väike, aga väga liigutav asi minu jaoks.

Möödunud aastal oli meil suur õnn reisida ka koos sõprade ja peredega, mis andis meie reisivaramusse tohutult palju juurde - aitäh teile!

Ma armastan seda, et oleme viimasel kahe aasta jooksul õppinud elu nautima ja ma ei räägigi siinkohal vaid reisimisest. Lihtne on end reisil olles välja lülitada argisest ja nautida hetke, usun, et seda oskavad kõik. Teine teema on seda teha kodus nö argiasjade keskel. Me oleme seda viimasel kahel aastal õppinud ja usun, et saame juba päris hästi hakkama. Näiteks paar nädalat tagasi, reede õhtul, Kaspar tegi süüa ja ma istusin köögi laua ääres, et talle seltsi pakkuda. Kaspar valas meile veini välja ja juttu jätkus pikemalt (kell oli ehk umbes 19 õhtul). Me istusime seal köögi laua ääres lõpuks kella 1-ni öösel ja lihtsalt rääkisime asjadest ja naersime. 

Kas püstitasite ka ise möödunud aastaks eesmärke? Kuidas need täitusid?

Ilusat aasta algust!

Maile