Käsperid USA-s: Boston III

Eelmisel pühapäeval käisime taaskord avastamas meie jaoks uusi osariike – Connecticut ja Rhode Island.

Punasega märgitud osariigid üleval paremal nurgas:

Nüüdseks on siis juures lausa 5 uut osariiki: Massachusetts (Boston), New Hampshire, Maine, Connecticut ja Rhode Island ja seda kõike kõigest kahe nädalaga.

Muidugi, nipp on ka selles, et need osariigid on tunduvalt väiksemad, kui meie Texas. Kõige ülemisest parempoolsest nurgast USA kaardil ongi vaid Vermonti osariik veel avastada jäänud. Kasparil on peaaegu pooled osariigid kogu riigis läbi käidud, minul pisut vähem, ent siiski omajagu.

Meie hotelli kõrval oli suur ja uhke maja, mis oli igasuguste turvaväravatega piiratud. Mõtlesime mitu päeva, et huvitav, mis maja see on selline. Siis lugesime silti ja saime aru, et FBI oli meie naabriks :D

FBI maja meie hotelli kõrval:

Hästi huvitav oli jälgida, kuidas eramajad on ehitatud sõna otseses mõttes kividele ja kuidas kõrged kiviseinad kasvavad justkui maa seest välja, mis ääristavad nii maanteid kui ka keset linna elamurajoone. Sellist vaatepilti Texases ei näe.

Eramajad on üleval pool väga sarnase arhitektuuriga ja keldrikorrus on tegelikult null-korrusel, sest keldrit ei saa maa sisse ehitada (kivipinnase tõttu).

Silma torkas nii tänavatel, kui ka looduses põõsaste all olev prügi, mis lume sulades muudkui välja tuleb ja endast teravalt märku annab. Bostonis eramajade piirkondades oli näha ülekuhjatud aedu, kus pidi ruumi leiduma kõikvõimalikele mänguasjadele, sõiduvahenditele ja aiamööblile. Samas, aga kui sõitsime uude osariiki – Rhode Islandil olevasse väikelinna, siis olid nii aiad kui majad ilusti hooldatud ja tänavad puhtad. Eks see olegi nii ilmselt igal pool, et olenevalt piirkonnast võib märgata nii üht kui ka teistlaadi elustiile.

Hästi armas väikelinn Rhode Islandil:

Üldkokkuvõttena oli minu jaoks hästi üllatav, et Boston jättis endast pigem väikese linna tunde. Ilmselt on asi selles, et Houston oma hiiglaslike mõõtmete ja vahemaadega on natuke mu tunnetust kallutanud nende aastate jooksul ja kui korraga oled linnas, kust ühes kohast teise saab napi 20-minutilise autosõiduga, siis on ikka vahva väiksema linna tunne küll.

Bostonis

Nautisin seda kahe-nädalast perioodi väga. Olin ülimalt produktiive ja tegin selle ajaga rohkem tööd, kui teinekord mitme kuuga kodus teeksin. Kaspari töögraafik oli päris hullumeelne oma varajaste ärkamistega, aga õhtud saime siiski koos veeta, mis oli väga tore. Käisime kaks nädalat järjest igal õhtul erinevates kohvikutes söömas, mis oli samuti väga tore ja seda toredam on nüüd koduse toidu peale tagasi tulla.

Houstonis tervitas meid väga soe ja suvine õhk – oh kui hea on tagasi olla!